Appassionata. Märt Laur
Читать онлайн книгу.
midagi kirjutada. Need kaks poolt ta peas keeldusid, keeldusid, keeldusid! teineteist aitamast.
Ja tal polnud võimalik hetkekski unustada, et loodus oli tema pähe pannud filtri, mis keeras kõik sisenevad ja väljuvad signaalid üheks tohuvabohuks, mis kriiskas ja sähvis ja valutas iga kord, kui ta pidi kokku puutuma liiga paljude inimeste, häälte või piltidega. Ta ei olnud loll ega nõrgamõistuslik, kuigi ta teadis, et päris paljud seda tema kõneviisi ja käitumise pärast arvasid, isegi ta ema (kes ilmselt summutas neid mõtteid) ja ilmselt ka Pietro, see veider habemik, kellega ta oli ometi tundnud mingit seletamatut ühtekuuluvuse värahtust, sest samamoodi oli tema käitumisest aimata mingit allasurutud pinget, ebakindlaid püüdlusi ja siis veel midagi, millele ta ei osanud nime anda, aga millel oli tume ja pahaendeline vorm.
Ta ei teadnud, kuhu ta sel momendil välja jõuab, kui ta küünitab Beethoveni tööde kadunud osade järele, kuid alati lõppes see näriva valuga, mis tuikas südamelöökide taktis üle kogu keha ega andnud järele ka tunde pärast lõpetamist, sundides ta kössi tõmbuma ja vahel nutmagi. Ta avastas jalgadel ja käte sisekülgedel pisikesed lõhkenud veresooned – sinakad ja harulised nagu jõedeltad.
Kuid seda muusikat, mille kandjana ta oli end avastanud, ei tohtinud vaigistada. Ta teadis seda, aga teadis ka, et järgmine valuhoog paneb ta seda teost kogu hingest vihkama ning ainult tahtejõudu nagu rusikat kokku pressides suudab ta hoida end noodipabereid ära põletamast. Ta tõusis ning seni kiviaial kõõlunud vares ehmatas, lõi tiivad laiali ja lendas kraaksatuse saatel ära puulatvadesse, muutudes siluetiks taeva taustal, mis oli üha rohkem hallikassinine ja üha vähem roosa.
VI
Juba suve hakul käis onu Beppo Manzosid hoiatamas: kui tuleb sügis, võetakse palka vähemaks ning koos puulehtedega kõdunevad ka igasugused lootused paremale elule. Kaks aastat tagasi olid nad astunud „Providence’i” pardalt ja kuigi need olid olnud rahulikud aastad, jäi papa Manzol puudu kas pealehakkamisest, nutikusest või ärivaistust, et oma pere selle ajaga jalule aidata. Prospektid, mis olid lubanud kõigile Ameerikasse sõitjatele külluses tööd, polnud otseselt valetanud, kuid kuldsed töökohad olid varsti üksnes unistajate peades. Samasugused prospektid levisid ka Iirimaal, Hollandis, Kreekas ja isegi Türgis, ning sedamööda, kuidas töö kokku kuivas, oli iga järgnev mees valmis eelmisest hinda allapoole laskma, et piskutki kaukasse teenida.
Ameeriklased ise ei vaadanud sellele sugugi hea pilguga, kuid inimeste vool jätkus kõigi pingutuste kiuste. Enne sajandivahetust keelati sisseränne hiinlastel, millega nad sattusid ühte seltskonda kurjategijate, kuutõbiste ja nõrgamõistuslikega, aga et sellestki jäi väheks, hakati tõrjuma ka põgenikke Jaapanist, sellal kui Vanast Maailmast tõi laev laeva järel vaeseid ja hüljatuid uuele mandrile. Sisserännet uuriv komisjon jõudis peagi järelduseni, et midagi pidi neil inimestel viga olema, sest kõik need Demetriosed ja Giusepped, selle asemel et võtta endale korralik ameerika nimi ja mestida teiste Joe’dega (kes neid juba ette külmalt vihkasid), hoidsid ühte oma kaasmaalastega ja võitlesid nendesamade Joe’dega kas või küüned veriseks, et tööd saada.
Hääled, mis süüdistasid neid kõikvõimalikes Ameerika peale langenud majanduslikes hädades, muutusid eriti valjuks pärast esimest ilmasõda, kui Pisarasaare kaisid hakkasid taas ummistama uute sisserändajate kompsud ja kohvrid. Ent kus piirangud ei aidanud või aitasid liiga hilja, lõi see tung ise endale raamid, kuni iga töökoha peale leidus kümme tahtjat ning sisserändajate vool kuivas kokku juba iseenesest. Nüüd levisid jutud, et ainult läänerannik pakub veel tööd, sest sajad ja tuhanded apelsinisalud ootasid seal korjajaid.
Kõigest sellest oli rääkinud ka onu Beppo, kelle võimete seas oli nähtavasti nii töö ja eluaseme leidmine kui ka hobuste ja tubaka paristamine, nagu kuulda oli.
„Õnnetusekraaksuja,” viskas isa tema hoiatuste peale, aga veel enne augusti lõppu pandi kogu nende tehas valiku ette: nädalas pool dollarit vähem või võetakse tööle nood teised itaallased, kes hommikuti värava taga tööd käivad otsimas. Nii palju kui ülevaatajalt kuuldus, oli alati tegu itaallastega ning kuidagi iseenesest ununes oma silmaga nähtu – et paljudel neist armetutest sabasseisjatest, kes nõustunuks madalama palgaga, olid rusked juuksed ja nimes O’ või Mac. Maad võttis algul arusaamatus – kuidas nood teised võisid neile nii teha? –, siis viha, siis masendus.
Kõrtsis armastati jutustada iirlasest, kes oli nelja tööta jäänud itaallase poolt ümber piiratud, ja taibates, et teda ootab tõsine koslep, palunud: „Halastust, inimesed, kas te siis ei näe, et ma olen täitsa iiri verd?!” (Kuidas ja mis keeli ta selle selgeks tegi, nagu ka see, kas ta žestid ka nii ülevoolavad olid nagu jutustajad neid esitasid, pole teada.) Ning saanud vastuseks: „Vahet pole, paesano, kellega su ema hooras!” ning pekstud sealsamas vaeseomaks.
Septembri alguses oli Beppo tulnud jutuga, et mõne nädala pärast – võib-olla lähima kuu sees, aga kindlasti enne talve või igal juhul selle aasta jooksul – võetakse neil palka veelgi vähemaks. Ta ennustas, et osa töölistest lastavat üldse lahti ning tuletas taas meelde, et Californias ootab parem teenistus. „Varsti oled tööst päris ilma,” manitses Beppo, kelle paljal pealael märkas Silvia liikumas mündisuurust päikeselaiku, „ja siis kahetsed, et mind kuulda ei võtnud. Kui talv tuleb, külmetad sa ikka siin varbaid valgeks, kuigi võiksid sooja päikese all apelsine korjata.”
„Mis ma siis tegema pean?”
„Mõtle järele, kas sa ikka tahad siin edasi vireleda. Kui sa endale ei mõtle, mõtle vähemalt naisele ja lastele. Sul on neli last, kuidas sa nad niisugustes oludes üles kasvatad?” Ta pani käe isa õlale. „Ma tulen varsti uuesti läbi ja kuulan, mida sa mõelnud oled. Aga arvesta, et aega on vähe.”
Mõne päeva pärast, reede õhtul, tuligi ta uuesti. Isa ütles, et põhimõtteliselt on ta nõus, ainult et mis raha siis Beppo ka tahab, arvestades, et nemad on juba sõidustki vaesed.
„Viiskümmend dollarit,” ütles Beppo, ning hetk tagasi end laisalt kandadel kõigutanud isa nägi järsku välja, nagu ta oleks valmis teisel hambad kuklasse põrutama. Ta õlad tõusid, lõug nihkus ettepoole, sõrmed kangestusid, silmad pressisid väljapoole, veresooned kerkisid naha all.
„Raisk, nalja teed?”
Beppo tegi kaks kiiret sammu tagasi ja tõstis käed. „Oota, rahu nüüd…”
„Kuule pasatski, tead ka, mis ma maksin, et siia tulla? Kolmkümmend dollarit! Kõik peale omaenda naha andsin seljast. Ja sina tahad palju vähema asja eest viiskümmend!”
„Selline on hind,” ütles Beppo, laiutas käsi ning ta hääl muutus kurvaks. „Jumala eest, ma viiks teid sinna poolmuidu, aga mis mina teha saan, ma olen kõigest vahemees, käin siin hoovist hoovi, pean inimesi paluma, kas või põlvili, kui minult seda nõutakse.”
Isa heitis ainult ühe pilgu Beppo siidvestile, keeras pea kõrvale ja sülgas nii kõvasti, et maast kerkis väike tolmupilv. Beppo vangutas pead ja ütles, et isal ei maksaks liigse uhkuse pärast, mis liiatigi on jumalale vastumeelt, oma perele häda kaela tuua. Ja siis tegi ta midagi kummalist – istus pingile ja jäi üksisilmi isa vaatama, oodates.
Isa hõõrus muudkui kaela ja hakkas siis koha peal tammuma.
Beppo ristas käed rinnal ja ootas edasi. Ta polnud isast pikem, aga kõik tema juures oli lai – kael, käsivarred, isegi aeglaselt liikuvad sõõrmed.
„Mis sa nüüd vahid siis,” põrutas isa, aga Beppo ei teinud kuulma, ikka ootas.
Silvia ei tea, mitu minutit möödus, kuni isa lõpuks pead vangutas. „Ma’p tea, seda on liiga palju. Võib-olla aasta pärast.”
Nüüd tõstis kiilaspea häält. „Kes ütleb, et aasta pärast on veel sellist võimalust? Aasta pärast võiks sa rahapakke lugeda, samas kui need, kes muudkui ootavad, loevad viimaseid veeringuid. Kumb sa olla tahad? Pealegi vaata, kus sa elad.” Ta tegi käega laia kaare. „Kas sa sellest siis unistasid Ameerikasse tulles? Kehvast hurtsikust, nõekihist seintel, tekist ukse ees, veeplekkidest laes? Meil Itaalias olid vaestemajadki paremad.”
„Itaalias oli mul korralik kodu,” tunnistas