Appassionata. Märt Laur
Читать онлайн книгу.
Ja tulge, ma näitan, kus telefon on. Ma küll numbrit ei mäleta, aga Antonio ütleb teile.”
Ta näitas toa ja abiruumid kätte ning lahkus, olles enne puudutanud Pietrot kergelt õlast, nagu tahtes veel midagi öelda, kuid siiski rohkemat lausumata.
Pietro pakkis asjad lahti, jättes lauale paki noodipaberit ja mõned teritatud pliiatsid, juhuks kui peaks midagi inspireerivat pähe tulema. Toal oli praguliseks kuivanud kõrge palklagi ja kipsivalged seinad, millel rippus paar üsna kribu reprot maastikuvaadetega. Ta pressis kätega paar korda prooviks kaheinimesevoodile, nihutas padja ja linad vähem lohku magatud poolele ning sättis õigeks öökapist leitud äratuskella. Linad olid puhtad, kuid rohkete paikadega – kes iganes siin enne elas, oli olnud kokkuhoidlik. Aknalaud oli nii lai, et mõni väiksem mees oleks saanud sealgi magada. Ta sikutas kardinad eest ja tõmbas akna pärani, et mitme aasta vanune õhk minema saata. Siis mõtles ta ühele teisele korterile tänaval, kus iga poole tunni tagant sõitsid mööda tömbi ninaga trollid, kus õhtuti liikus autode merevaigukarva tulerivi, kus ornamenteeritud tänavalatern siras läbi kardinate öösel tuppa ning kus ta hommikuti kitsal rõdul suitsetades võis valida, kas vaadata vastasmaja kohviku ette moodustunud järjekorda või diakonit, kes pühkis luuaga katedraaliesist platsi. Teda oli viimasel ajal hakanud hirmutama mõte, et viie aasta pärast vaatab ta välja samast aknast ja kõik on endiselt sama.
Veidi aega hiljem leidis ta Antonio klaveri taga istumas, kuid klaverikaas oli kinni.
„Näita siis, mida sa oskad,” ütles Pietro.
Antonio tõstis kaane üles, hingas sügavalt sisse ja langetas sõrmed klahvidele. Ta mängis esiti ainult bassiregistris, valinud tempoks rahuliku adagio, sellal kui parem käsi põlvel puhkas. Ta käed ei värisenud ja võib-olla oli ruum sellel hetkel tema jaoks tühi. Ehkki lugu oli Pietrole tundmatu, meeldis talle mängu hingestatus. Ta oli tegelikult oodanud, et Antonio üritab hiilata mõne põrgulikult keeruka Chopini etüüdiga või võtab ette mõne Bachi tokaata, kuid mees näis olevat targem.
Pietro võttis automaatselt õpetaja positsiooni. Mäng oli üsna paljulubav, kuigi mitte tehniliselt elegantne, ja üsna lootustandev, kui neist kangetest õlgadest ja kahe vasakpoolse sõrme valelöökidest üle saada… Igatahes kõlas see oodatust paremini, säästes teda närvilisest läbikukkumisest või kohmakast plõnnimisest, ja kindlasti polnud ta ka külasepa koolitatud, jumal tänatud sellegi eest. Kindlam oli talle seda muidugi mitte öelda.
„Olen hullematki kuulnud,” ütles Pietro, kui Antonio oli lõpetanud. „Su õlad on liiga krampis, lase need lõdvaks, siis saavad ka sõrmed voolavamalt liikuda. Väikeste sõrmede löök on nõrk, lisaks jäi sul neljas sõrm kogu aeg väiksele ette. Ja tohib… tohib, ma…?” Ta võttis ettevaatlikult Antonio käe – sellest käis läbi väike tukse nagu nõelatorkel – ning kompis ja painutas tema sõrmi. Ta leidis need olevat pikad ja hea liikuvusega, kuigi mitte nii peened nagu tõelistel meistritel, aga sellisel tasemel mänguks, milleks Antonio võis olla suuteline, kõlbasid need küll. Ta lasi käest lahti, tundes kergendust.
Suur kappkell oli mõne aja eest löönud üheksat ning Pietro tuhnis nüüd külmkapis, mis oli suur ja terasest, pangaseifi moodi, nagu neid sõjajärgsetel aastatel tehti. Ta ladus lauale õlikannu, äädikapudeli, jämedateks ratasteks lõigatud toorvorsti ja kamaka parma juustu. Antonio, kes Pietro kummastuseks polnud seni vist ühtki sõna lausunud, tolknes kaugemal ja ainult jälgis, kuidas Pietro kolistas kappides ja leidis juurde tomateid, apelsine ja leiba.
Ta avas keldriukse, leidis kobades lüliti ja astus siis kätt seinale toetades mööda keerdtreppi alla. Ruum oli niiske ja jahe, lõhnates mulla, kopituse ja vahtrapuidu järele. Parempoolne külg oli võlvsein, mille lubivalgete kaarte alla olid paigutatud puust riiulid üksikute külili veinipudelitega; võlvkaari ja riiuleid ühendasid tolmunud ämblikuvõrgud. Ta tõmbas esimese pudeli välja, pühkis käisega üle sildi ja noogutas heakskiitvalt. Otse lambi all oli köögilaud ja üksik tool, ilmselt juhuslike veinimaitsmiste tarbeks, riiulite ees oli punutud korve tühjade pudelitega ning hoolsa tarbimise märgina vedeles pudeleid ka laua all, riiulite peal ja tagurpidi riiulitesse torgatuna.
Ta võttis ühe punase ja ühe valge ning kõndis tagasi üles. Antonio oli istunud laua taha ja kuhjanud taldrikule kõike seal leiduvat, mis mingil moel rahustas Pietrot.
„Valge võib kohe välja kallata, aga punane peaks veel soojenema ja õhku saama,” juhendas ta. „Ja tõsta endale oliive.”
Antonio võttis tomateid ja juustu, kuid jättis pasta puutumata. Tomati lõikas ta neljaks viiluks, seejärel tegi sama juustuga. Veiniklaasi lükkas ta samuti tagasi.
„Sa ei joo?” küsis Pietro.
Antonio raputas pead, kuid tema ilmest ei saanud välja lugeda, kas see tähendas vastust või midagi muud. Söömise asemel ta niheles ja näperdas piinatud ilmel kahvlit. See ei jäänud Pietrole märkamata, aga enne kui ta jõudis küsida, võttis Antonio salvräti ja kattis sellega oma veiniklaasi. Ta vaatas seda hetke mõtlikult, tõi Pietro ilmest välja tegemata veel mõned salvrätid ja kattis nendega pastakausi ja soolatopsi.
„Ja vein, seda sa ka ei armasta?”
Siis kuulis ta esimest korda Antonio häält ja eneselegi üllatuseks võpatas, ei, tardus.
„Ma armastan seda küll, mul” – paus, pingutus – „on, on oma lemmikVEIN all keldris…”
Jeesus…! mõtles Pietro. Asi polnud sõnades. See, mida ta kuulis, oli kõhedusttekitav, ühegi tundevirveta bariton, mis väljus Antonio suust lõtvade kämpudena, nagu peaks ta iga tiisikusest nakatunud traatja lause läbi vere üles köhima. Hääles polnud ühtegi tõusu ega langust. See lihtsalt algas poole pealt ja lõppes järsu rapsakuga, nagu oleks nõel plaadilt tõstetud. Pietro polnud küllalt kiire oma jahmatust varjama ja sõitles end mõttes selle pärast. Kirevase päralt, mis sellel poisil ometi viga on?
„Jaah. Riiul… sinine pudel ja silt on…” – jälle paus, jälle pingutus, jälle pressis ta sõnu välja – „kollane.”
Pietro suutis end sedavõrd koguda, et küsida: „Punane vein?”
„Jaa-ah.”
Ta täheldas Antonio artikulatsiooni juures veel midagi kummalist. Kaugel perfektse häälduse etalonist, kõlas tema itaalia keel, nagu oleks ta selle selgeks õppinud sõnaraamatu põhjal, seda kordagi elus kuulmata.
Pietro sundis end väga, väga rahulikuks. „Ma vist nägin seda. Tahad, et toon selle? Ei taha? Noh, võta siis juustu.”
„Neid ei saa… loendada,” kohmas Antonio.
Jälle see tunne, et keegi teeb tema häälega lolli nalja.
„Mida see tähendab?”
„Peab saama TOITU peab saama aga seda ei SAA loendada ei saa loendada.”
Pietro hingas sügavalt ja vajutas käed lauale. „Olgu, olgu… jätame toidu. Kus sa klaverit mängima õppisid?”
„Kodus,” ütles Antonio pärast mõttepausi.
„Ei, kelle käe all.”
Antonio sattus segadusse ja mõtles veel kauem.
„Omaenda KÄTEGA,” ütles ta viimaks kõhklevalt.
Nüüd jäi Pietro teda vahtima ja küsis siis aeglaselt: „Kes… sind… õpetas?”
„Gregorio Capozzoli. Tema oli, oli, oli, OLI, OLI!” hüüdis Antonio, prõmmides lauda rusikaga. „Segab, ei saa! Ma ei saa! Gregorio oli kiriku orelimängija.”
Pietro oli jahmunud ega suutnud end kokku võtta, et küsida, mis Antoniot segab. Talle tundus, et sellest momendist läks kogu vestlus allamäge – kõik õhkuvisatud teemad langesid maha ja pudenesid tolmuks. Ka isu oli järsku läinud. Ta mälus aeglaselt ja loputas suutäied raske magusa punaveiniga alla, mõeldes, kas peaks ööseks tooli ukselingi alla sättima.
„Noh,” sõnas ta siis pärast rasvase vorstisuutäie lõpetamist, sõrmi hoolikalt valgesse käterätti pühkides, „milleks sul siis mind