Armunud kuningas. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
peenikesed, tõmmud, heledad, punapead – ja nad kõik näisid kuninga silmis äärmiselt ebameeldivatena ja mõte, et ta peaks neist kasvõi üht puudutama, pani ta judisema.
Aga üks neist peab hakkama tema lapsi kandma, üks neist hakkab kandma Valdastieni krooni ja saab tema naiseks.
„Ma ei suuda seda taluda!” ütles ta valjusti.
Ja siis, nagu oleks saatan vaatepilti muutnud ja tõstnud kardina teise vaatuse eest, nägi ta naisi, keda ta oli valinud nende võlude pärast ja kes olid natukeseks ajaks tema tähelepanu köitnud.
Igaüks neist näis olevat omamoodi ideaalne.
Nagu pildid, mida ta oli paleesse rippuma valinud täiendamaks neid, mis seal juba olid, nagu juveelid, mida ta oli andnud tasuks saadud teenete eest, ja nagu ilu, mida ta silmad arhitektuurist otsisid, olid need naised olnud igaüks omal isikupärasel moel täiuslikud.
Kuningas mõtles, et just inetus oli see, mida ta põlgas üle kõige. Ta teadis, et oli pärinud oma armastuse ilu vastu mitte ainult oma isalt, vaid ka oma emalt, kes oli olnud tänu oma Ungari verele üks kõige ilusamaid naisi, keda ta oli näinud.
Suurepärase ratsutajana oli ta surnud väga noorelt, sest ta eelistas, nagu poegki, metsikuid hobuseid nendele, kes oleksid teda kandnud aeglaselt ja ettevaatlikult ning ohutult.
Ta oli elus kaunis olnud, ta oli kaunis ka surmas ja kuningas teadis, et ema ilu on vajutatud tema südamesse, just seda on ta otsinud igast naisest, ent mitte kunagi leidnud.
Nüüd, kus ta seda kõige vähem eeldanud oli, kohutatuna tulevikust, mis teda ees ootas, tundis ta ootamatult, et kuristik on avanenud ta jalge ees.
Ta polnud enam kaitstud ja enesekindel, vaid peab laskuma võõrale, ebausaldatavale rajale. Ta tundis eksimatu veendumusega, et see hävitab tema meelerahu igaveseks.
Ta tõusis toolilt, millel oli istunud ja kõndis rahutult üle toa edasi ja tagasi.
Siis, nagu pidanuks ta oma mõtete eest põgenema ega suutnuks neid enam taluda, kõndis ta trepist alla kohani, kust ta oli kabinetti tulnud.
Ta katsus võtit, mille ta oli oma vestitaskusse pannud, enne kui kõhklema lõi.
Ta teadis, et kuigi see ainult leevendab nagu vein ja möödub väga kiiresti, saaks siiski ainult La Belle aidata tal seda viivukski unustada.
Õppetoa uks avanes, aga printsess Zita, kes oli kerinud end akna alla toolile lugema, ei pööranud pead.
Ta oli sügaval ühes oma fantaasiamaailmadest, mis haarasid ta endasse, kui ta luges. Ta sisenes oma mõtteis neisse öösel ja samuti päeval, kui teda ei huvitanud tema ümber toimuv.
Nüüd oli ta sissetungijaile oma kõrvad sulgenud, ja alles siis, kui ta sai teadlikuks, et keegi seisab tema kõrval, vaatas ta üles ja nägi oma vanemat õde Sophied.
„Kas tead, mis on juhtunud?” küsis Sophie.
Vastumeelselt, kuna teda huvitas märksa rohkem see, mida ta luges, sundis Zita end pärima:
„Mis on juhtunud?”
Ta ei eeldanud, et tegemist on millegi huvitavaga, aga taipas, et see peab vähemalt midagi ootamatut olema, muidu poleks Sophie tulnud tagasi õppetuppa teda segama.
Sophie istus akna alla Zita vastu, enne kui vastas:
„Suudan vaevu seda uskuda, aga mamma on täiesti kindel, et selleks ta siia tuleb.”
„Kellest sa räägid?” päris Zita. „Kes tuleb?”
„Valdastieni kuningas Maximilian on papale teada andnud, et ta teeb ringi oma riigi naabermaades ja soovib oma reisil paariks ööks meile jääda.”
Sophie rääkis oma korrektse, ilmetu hääletooniga, mida ta alati kasutas, aga tema sinised silmad olid väga ilmekad ja kui ta oli rääkimise lõpetanud, vaatas ta kartlikult õele otsa.
Hetkeks näis Zita sõnatu olevat, siis ta hüüatas:
„Kuningas Maximilian? Kas sa oled kindel?”
„Päris kindel,” vastas Sophie. „Ja mamma arvab, et ta tuleb mu kätt paluma.”
„See ei saa tõsi olla!” ütles Zita uskumatusega hääles.
„Meile on alati väidetud, et kuningas on sündinud vanapoiss, otsustanud mitte kellegagi abielluda, kuigi paljud naised on rohkem kui heameelega olnud valmis temaga tema trooni jagama.”
Zita rääkis otsekui iseendaga. Ja kuna Sophie ei vastanud, jätkas ta:
„Ma olen kindel, et tean, miks ta oma meelt muutis. Papa rääkis alles üleeile õhtul parun Meyerile Bismarcki otsusest Saksamaad laiendada.”
Ta peatus, enne kui veendunult jätkas:
„Just! Sel põhjusel soovib kuningas Maximilian mitte ainult kindlustada seda, et meie riik liitub temaga Saksamaa vastu, vaid ta peab saama ka pärija.”
Kui Zita oli selle enda jaoks selgeks mõelnud, ei eeldanudki ta, et õde vastab. Ta teadis, et Sophie polnud vähimalgi määral poliitikast huvitatud. Ta mitte ainult et ei püüdnudki kuulata pealt vestlust, kui nende isa riigimehi võõrustas, vaid ei lugenud isegi iial ajalehti.
Zitale meeldisid ajalehed sama palju kui raamatud.
Talle tundus, et ta aju on jagatud kaheks osaks: üks tegeles poliitiliste ja muude probleemidega, mis ründasid kogu Euroopat, ja teine pool oli tema fantaasiamaailm, kus kõik oli ilus ja muinasjutuline.
Seal polnud muid probleeme kui need, mis tekkisid nümfide ja saatürite, paharettide ja haldjate vahel või sireenide seas, kes oma ilu ja lauludega meelitasid meremehi ja nende laevu hukatusse.
Lugu, mida ta luges, kui Sophie teda segas, rääkiski sireenidest ja hetkeks oli tal raske pöörduda pikkade lainetes voogavate lokkidega sireenide juurest naiseotsingul oleva kuningas Maximiliani juurde.
Siis ta taipas, et need kaks lugu polegi lõppudelõpuks nii erinevad.
Tema ema, suurhertsoginna oleks olnud kohutatud avastades, et Zita teab kuningas Maximiliani kuulsa olevat selle poolest, et mehe eestkoste all on olnud kõige kuulsamad ja võluvamad naised, kes kunagi teatrilaval on esinenud.
Muusikaõpetaja, kes Zitale klaveritunde andis, oli kunagi olnud Pariisis tuntud kontsertpianist.
Seega oli ta tuttav teatrimaailmaga, mis köitis Zitat, kes elas oma isa kuningriigi Aldrossi vaikuses.
„Rääkige mulle sellest, rääkige veel, monsieur!” palus ta, kui tund oli läbi, ja professor oli varmas nii tähelepanelikule kuulajaskonnale kõnelema.
Ta rääkis neiule suurtest isiksustest teatris, ja kuna ta käis tihti Pariisis, kus ta külastas oma kahe seal elava lapse peresid, kuulis Zita ka uuematest etendustest.
Professor kirjeldas primadonnasid, kes meelitasid rahvamasse ooperisse, kohvikukontsertide tähti ja muid silmapaistvaid naisi, kes köitsid ja orjastasid mehi, kes kulutasid varandusi nende kleitidele, juveelidele, kalessidele, hobustele ja kõigele muule, mida naised ihaldasid.
Kuna Zita oli sellest nii huvitatud, tõi professor kaasa Prantsuse ajalehti, mis mitte ainult ei kirjeldanud seda, mida laval näha oli, vaid peksid avameelselt ja tihti šokeerivalt keelt nende üle, kes täitsid looþe ja moodustasid vaatajaskonna.
Kuningas Maximiliani nimi esines tihti ja Zita jaoks oli ta huvitav, sest piltidel, mida ta nägi ajakirjades ja sketšidel ajalehtedes näis mees talle täpselt sellisena nagu kuningas olema peab.
Äärmiselt kena ja tavalistest meestest erinevalt jõuline ja autoriteetne, oli ta väga erinev ka neiu kuninglikest sugulastest.
Kuna professori enda sõnaohtrus kiskus mehe kaasa ja Zita teadis, kuidas õhutada teda suuremale ebadiskreetsusele, kui too kavatsenud oli, kuulis ta näitlejannadest keda kuningas võõrustas, ja varsti pärast La Belle'i kutsumist Valdastieni Château'sse, oli ka neiu sellest teadlik.
„Rääkige mulle, milline see naine on,” anus ta professorit.
„Figuuri