Vürst ja võim. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
avala tooniga nagu härra Brothwickki.
“Tänan teid, Newton,” vastas leedi Odele. “Mul on rõõm siia tagasi tulla.”
“Tema kõrgus ootab teid sinises salongis, mileedi.”
Leedi Odele naeratas salamisi.
Ta teadis, et sinine salong oli üks väiksematest tubadest Charlis ning osa vürsti eluruumidest. Ükski külaline ei pääsenud sinna, kui teda polnud eraldi kutsutud.
Naine kuulis kõndides oma siidist alusseelikute kahinat ja oli rõõmus, et oktoobrikuu alguse kohta oli ikka veel piisavalt soe ja ta ei pidanud panema selga ühte oma paksematest reisikostüümidest.
Õhem reisikostüüm oli tehtud materjalist, mis liibus tema suurepärasele figuurile ja oli piisavalt soe, kui ta kandis oma kuulsaid soobleid selle peal.
Sooblid kinkis naisele üks rikas mees, kes oli temasse kirglikult armunud, kuid need polnud võrreldavad tšintšiljanahast salli ja muhviga, mis Odele’i arvates peaks olema vürsti kink.
Naine jõudis sinise salongi ukseni ja Newton teatas pidulikult:
“Leedi Odele Ashford, teie kõrgus!”
Vürst, kes luges ajalehte, tõusis naise sisenedes ja nüüd oli leedi Odele päris kindel, et ta süda lõi kiiremini kui tavaliselt.
Vürsti nähes oli kõik alati täpselt ühtemoodi: naine leidis, et oli taas unustanud, kui kena mees oli vürst ja kuidas need tumedad silmad, mis särasid kirglikus tules või olid pisut küünilised ja pilkavad, omasid seda läbitungivat vaadet, mis näisid otsivat naise hinge sügavamaid saladusi.
“Ivan!”
See oli rõõmuhüüatus, kui mees suundus naise poole sellise ebainglasliku nõtkusega ja tõstis naise käe oma huultele.
Mees suudles viisakalt naise kinnast, siis hoides teda oma vaate vangistuses, võttis pehme nahkkinda käest ja suudles peopesa.
Odele tundis end võbisevat mehe huulte palavast tungist. Mees tõmbas naise kamina ees olevale diivanile ja istus ise kõrvale.
“Kuidas sul läheb? Kas reis läks hästi?” küsis ta. “Kas sinu eest hoolitseti korralikult?”
Mehe hääl oli sügav ja võrgutav ning rääkides kompisid ta silmad naist, silmitsedes iga detaili naise näost, kleidist ja orhideedest, mida ta oli naisele saatnud.
“Kõik oli ideaalne nagu alati, kui sina seda korraldad.”
“Sa näed väga kena välja.”
Seda naine sooviski mehelt kuulda ja ta naeratas meelitatult.
Mees istus ja vaatles naist. Osa mehe võlust seisneski naise arvates selles, et ta oli erinev teistest meestest, kes sel hetkel oleks juba naist hellitanud ja suudelnud.
Mees ohjeldas end, muutes lembused ootusega veelgi erutavamaks.
“Miks sa soovisid, et saabuksin enne teisi külalisi?”
Naine ütles endale, et tegelikult peaks ta ootama, kuni mees otsustab ise põhjustest rääkida. Samal ajal oli Odele väga uudishimulik ega suutnud vältida seda ilmselget küsimust.
“Sa tead, et soovisin sind näha,” vastas vürst Ivan.
Leedi Odele tõi kuuldavale rahuldusohke.
“Meie päralt on vähemalt kaks päeva ja isegi siis võib Edward leida, et neljajalgsete hulgas on palju lõbusam kui minuga.”
Vürst naeris.
“Siis saab meil koos väga lõbus olema,” ütles mees. “Ma olen oma külalistele planeerinud mitmesugust meelelahutust, kuid mind lõbustad vaid sina.”
“Kulla Ivan,” ütles leedi Odele hellitlevalt, “seda ma tahtsingi sinu käest kuulda.”
“Oletan, et soovid pärast reisi riideid vahetada. Joome teed ja pärastpoole tahaksin sinuga rääkida.”
Leedi Odele kergitas kulme.
“Rääkida?”
“Pärast teejoomist.”
Mees tõusis rääkimise ajal püsti ja leedi Odele teadis, et pole mingit mõtet esitada küsimusi, tuleb lihtsalt alluda mehe soovidele.
Vürst Ivanil oli kahtlemata naiste üle mõju. Kui ta käskis midagi, siis naised kuuletusid. Mees teadis täpselt, mida ta soovis ega lasknud kellelgi oma plaane muuta.
Ta viis naise ukse juurde. Väljas ootas kammerteener ja leedi Odele saadeti tema magamistuppa, kus toaneitsi pakkis ülakorrusele toodud kohvreid lahti.
Kuna leedi Odele polnud võimeline kiirelt riideid vahetama, siis alles ligi tund hiljem naasis ta sinisesse salongi, kandes üht oma oivalistest kleitidest, mille oli kuulus Frederick Worth just tema jaoks kavandanud.
Kleidi turnüür oli tehtud kroogitud satiinist ja šifoonist, milles naine nägi välja mitte nagu luik, vaid kui eksootiline paradiisilind. Heledad juuksed ümbritsesid kreekapärast pead ja lokilised juuksesalgud lainetasid kumerate kulmude kohal.
Teadlikuna oma ilust liikus naine koldeesisele vaibale asetatud teelaua poole, kamina ees seisev vürst teda hindavalt jälgimas.
“Ta armastab mind,” ütles naine endale rahuldustundega.
Nagu ta oli lootnudki, leidis Odele, et temale määratud magamistuba asetses mehe eratubadega samas lossitiivas.
Odele valas Hiina teed, teades, et kui ta seda teeb, paistavad ta pikkade valgete sõrmedega käed soodsas valguses.
“Siin pakutakse parimat teed, mida ma iial olen saanud,” märkis naine, “kuid Ivan, kõik, mis puudutab sind, on parim ja keegi ei suuda seda vaidlustada.”
“Seda ma soovingi,” vastas vürst. “Kui kõndisid üle toa, mõtlesin endamisi, et Inglismaal pole kedagi, kellel oleks sinu nõtkus ja ilu.”
Leedi Odele naeratas.
“Kahtlen, kas Walesi prints nõustuks sinuga. Ta on kõrvuni armunud proua Langtrysse.”
“Olen sellest teadlik,” vastas vürst. “Tema kuninglik kõrgus ja Lillie saabuvad homme.”
“Sa ei rääkinud mulle, et tulevad kuninglikud külalised!” hüüatas leedi Odele.
“Ma ei ütelnud, et neid ei tule,” vastas vürst.
Naine teadis, et oli teinud vea, lootes, et vürst räägib talle oma külalistest või muudest isiklikest asjadest.
“Loomulikult olen ma rõõmus, et nad mõlemad tulevad,” ütles naine kiirelt. “Mulle meeldib proua Langtry, kuigi enamik naisi on tema peale väga kadedad.”
Seda rääkides heitis ta ripsmete alt vürstile pilgu ja lisas:
“Ja minagi olen tema peale väga kade, Ivan, kui sa arvad, et ta on kenam kui mina.”
Vürst ei vastanud, et see on võimatu. Ta lihtsalt naeratas kuidagi salapäraselt ning leedi Odele jätkas:
“Ma lohutan ennast teadmisega, et enamik sulle meeldinud naised on blondid. See on muidugi vastandite külgetõmme.”
Naine heitis rääkides pilgu vürsti tumedatele läikivatele juustele ja mõtles, et hoolimata sellest, et mehe ema oli olnud inglanna, oli kogu tema välimus venepärane.
Vürst pani teetassi lauale ja ütles:
“Nüüd ma tahan sinuga rääkida, Odele. Vajan su abi.”
“Minu abi?” kordas leedi Odele üllatunult.
Terve selle aja, mil Odele kleiti vahetas, oli ta omaette mõtisklenud, millest küll mees temaga rääkida tahtis ja kui palju ta ka ei pingutanud, ei suutnud ta sellele küsimusele vastata.
Kuigi mees oli palunud tal saabuda enne teisi, et nad saaksid omavahel olla, ei arvanud naine, et mees soovis armatseda enne külaliste saabumist.
Naine teadis, et vürstil ei ole kombeks pärastlõunasel ajal diivanil armatseda, nagu tegid Walesi prints ja arvukad