Vürst ja võim. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
Sa nõustud, sest see oleks Charlotte’ile võimalus teha parim partii ja oleks viga lasta vürsti huvidel mujale suunduda.
Ma olen nii ärevuses sellest võimalusest, et mu vennatütar elaks siin Charlis ja kõikides teistes vürsti fantastilistes paleedes. Teatan Sulle, mis ajal peaksid Richard ja Charlotte siia jõudma, kohe kui ise sellest teada saan.
Vikont luges kirja valjusti ette päevselge üllatusnoodiga hääles ja kui ta oli lõpetanud, ütles vihaselt:
“See on kõige jultunum ja solvavam asi, mida ma eales olen kuulnud! Kuidas julgeb vürst ja samuti tädi Odele käituda Charlotte’iga nagu ta oleks mingi kaup, mida võib üle leti osta!”
“Seda mõtlesin loomulikult minagi,” ütles Shane vaiksel häälel.
Charlotte tõi kuuldavale karjatuse, nagu oleks väike loom lõksu jäänud.
“See on… kohutav! Nurjatu!” nuuksus ta. “Kuid ma teadsin… kui ema… luges mulle kirja… et ta oli meelitatud.”
“Võib-olla su isa…” alustas Shane kõhklevalt.
“Pole mingit lootust,” segas vikont vahele. “Olen kindel, et isale ei meeldi vürst, küll aga tema hobused. Kellele ei meeldiks?!”
“Ma… ei abiellu temaga… ja… miski… ei sunni… mind seda tegema!” hüüdis Charlotte.
Ta vend ja Shane O’Derry ei öelnud midagi. Nad vaatasid teineteisele otsa ja mõlemad mõistsid, et selles suhtes polnud Charlotte’il valikut.
Charlotte oli just 18 saanud, seega võisid vanemad teda sundida abielluma ükskõik, kellega soovisid ja nende otsust pole võimalik vaidlustada.
“Mida me saaksime teha?” küsis Shane ning tema hääl tundus kurku kinni jäänud olevat.
“See on väljakannatamatu!” deklareeris vikont, viskas kirja maha ning tõusis, et marssida toas edasi-tagasi.
“Sinu tädi näib arvavat, et vürst võiks huvituda kellestki teisest, kui sa kiirelt ei tegutse,” ütles Shane kõhklevalt. “Kui näiteks Charlotte jääks haigeks ega saaks 18-ndal Charli minna?”
“Tädi Odele ei lase Charlotte’ist niisama lihtsalt lahti,” ütles vikont kibedusega, “ja tema käitumine on seda üllatavam, et me mõlemad teame tema ja vürsti…”
Vikont jäi äkitselt vait, nagu oleks just aru saanud oma ebadiskreetsusest. Charlotte tõstis Shane’i õlalt pea ja küsis:
“Mis on tädi Odele’i ja vürstiga?”
“Nad on… vanad sõbrad, nii ütles ta kirjas,” ütles vend kähku.
“Sa tahad öelda, et… veel midagi?”
Vaikus. Siis küsis Charlotte:
“Kas nende suhe… on samasugune… nagu Walesi printsi ja… ilusa proua Langtry vahel?”
Ta heitis pilgu vennalt Shane’ile ja ütles:
“K-kuid tädi Odele on päris… vana!”
“Nende suhe ei puutu sinu ja vürsti abiellumisse,” ütles vikont ärritunult.
“Muidugi puutub!” vaidles Charlotte vastu. “Kui tädi… on armunud… vürsti ja vürst temasse, kuidas siis mind… sunnitakse temaga abielluma? See on nurjatu, nagu ma ütlesin… tõesti nurjatu!”
Keegi ei lausunud hetke jooksul midagi. Siis ütles vikont raevukalt:
“Charlotte’il on õigus, see on nurjatu! Me peame midagi ette võtma,”
“Mida me saaksime teha?” küsis Shane abitult, “peale selle, et pakume välja kellegi, keda ta eelistaks Charlotte’ile.”
“Asi pole isegi mitte eelistamises. Vürst nõuab kedagi rikkumata ja süütut ja aadli päritoluga. Ma imestan selle üle, et ta pole palunud oma nõutud kaupa poole hinna eest!”
Vikont kõneles vihaselt. Ta kõndis akna juurde, et seda avada ja värsket õhku hingata.
Seljaga Shane’i ja Charlotte’i poole, lausus ta:
“Ma tahaksin talle tagasi teha ja panna ta naeruväärsesse olukorda, kuid jumal teab, kuidas me seda teha saaksime.”
“Võib-olla Wilbram aitaks meid?” arvas Shane.
“Wilbram?” küsis vikont, jalutades akna äärest kamina juurde. “Kuidas tema saaks meid aidata?”
Enne kui Shane jõudis vastata, lausus ta:
“Ma tean, mida sa mõtled – see kihlvedu, mille ta võitis!”
“Mis kihlvedu?” küsis Charlotte, vaadates abitult venna otsa.
Neiu silmad olid ikka veel pisarais ja ta nägi välja nii haletsusväärne, et Shane istus tema kõrvale tugitooli ja hoidis tütarlast veel kindlamini kaisus.
“Ta on meie sõber,” seletas Shane, “ja ta oli nii pahane Trooni markiisi peale, kes tema arvates on snoob, et laskis ühele markiisi pidudest kutsuda ühe naise ja tutvustas teda kui Melkinsteini suurhertsoginnat või midagi sellist, kuid kes tegelikult polnud muud kui…”
Vikont köhatas hoiatavalt ja Shane ütles mõeldu asemel “balletitantsija”.
“Ja kõik jäid seda uskuma?” küsis Charlotte.
“Jah,” ütles vikont, “kuid Wilbram ja ta sõbrad muidugi riietasid teda vastavalt.”
Charlotte vaatas ärgitavalt venna poole.
“Kas me ei võiks… midagi sarnast teha?”
“Me ei saaks sellega hakkama,” vastas vikont. “Mitte kellelgi pole nii palju kogemusi naistega kui vürstil.”
“Saaksime, kui me leiaksime õige naise sellesse ossa,” kinnitas Shane, “ja vürstile meeldiks ta rohkem kui Charlotte.”
“Ma võiksin ennast inetuks teha,” ütles Charlotte innukalt, “ja olla ebaviisakas ja ebasõbralik, nii et ta ütleks tädi Odele’ile, et tal ei ole mingit soovi minuga abielluda.”
Jällegi kohtusid meeste pilgud.
“Olen kindel, et tädi Odele on selle peale mõelnud ning vürst abiellub sellega, kelle tädi on valinud,” ütles vikont hetke pärast.
“Kuid me võiksime ju proovida,” anus Charlotte meeleheites. “Palun… proovime!”
Vikont silmitses oma õde ja esimest korda elus mõtles ta selle peale, et kokkulepitud abielud on ilmselgelt ränk julmus.
Ta ei olnud selle peale varem mõelnud, võttes loomulikuna seda, et aadliperekondades abiellutakse aadlikega, sest see oli kõigi huvides.
Kuid ta polnud kunagi selle peale mõelnud, et keegi nii kogenematu ja lapselik nagu Charlotte võiks abielluda kellegi nii elukogenud inimesega nagu vürst. Ta teadis, et tema õe jaoks oleks see üks suur viletsus, eriti veel seepärast, et Charlotte oli armunud Shane’i.
Õiglase inimesena imetles ta vürsti nagu ka kõik tema sõbrad, kes jälgisid suure huviga tema osavust võiduajamistel.
Muidugi oli ta vürsti kohanud pidudel ja oli näinud teda White’i klubis, mille liikmeks oli vikont hiljuti valitud.
Ehkki vürst liikus palju kõrgemas seltskonnas kui tema ja Shane, teadis ta hästi kuulujutte selle kena venelase kohta.
Tegelikult polnud ta eriti üllatunud, saades teada, et vürsti viimane armuke polnud ei keegi muu kui tema tädi Odele.
Storri perekond ei olnud tädi Odele’ist heal arvamusel, tema avaliku tähelepanu otsimine kohutas neid ja nad pidasid vulgaarseks, et tädi fotod olid müügil kirjutustarvete poes.
Sellest hoolimata, et Storrid olid eraviisiliselt tädi käitumise suhtes kriitilised, olid nad väliselt leplikud senikaua, kui leedi Odele oli soovitud isik Marlborough’ palees ja nii Walesi prints kui ka printsess