Oht Niiluse ääres. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
peade mahavõtmist. Mida see tähendab? Mida ta võis leida?”
“Mis sina arvad, Merlin?” küsis kindral.
“See võib tähendada mitmeid asju,” vastas Merlin Forde, “illegaalset relvaäri, orjakaubandust, narkoäri! Ida on lugusid tulvil ning Chris võis olla ühe või mitme asja jälil.”
Ta kõndis laua juurde ning vaatas üle kindrali õla.
“Ma oletan, et Salvekov ei lugenud seda kirja?” küsis ta nagu muuseas.
“Muidugi mitte!” vastas Romina. “Ma ei oleks seda talle näidanud, ta ainult teadis, et tuli mingi kiri. Ning ma ei avanud seda enne, kui ta oli lahkunud.”
“Ja telegramm?”
“Ta ei näinud seda ka, mis seal oli. Ma… lihtsalt palusin tal ära minna.”
Romina teadis, et Merlin Forde’i silmad on temale suunatud, ning ta ei suutnud takistada õrna puna levimist põskedele.
Kuna Romina tundis end ebamugavalt, ütles ta ründaval toonil:
“Niisiis, sõidan Kairosse täna õhtul või homme hommikul, kohe, kui lennuk läheb.”
“Midagi sellist te ei tee!”
Merlin Forde’i hüüatus oli nii tungiv, et Romina vaatas teda hämmastunult.
“Te teete asja ainult hullemaks,” kinnitas mees. “Ma kavatsen Chrisi surma kohta rohkem välja uurida ning annan teile täpselt teada, mis temaga juhtus – nii ruttu kui saan.”
Rominat pani õhku ahmima mehe toon, mis kostis nii, nagu oleks tegemist pahandust teinud koolitüdrukuga.
Et aega võita, kummardas ta ettepoole, võttis laualt oma venna kirja ning pani selle tagasi ümbrikusse.
Siis ütles ta vaikselt, kuid kindlalt:
“Ma kardan, härra Forde, et teie käigud ei huvita mind üldse. Ma lihtsalt informeerin oma hooldajat, et ma sõidan Kairosse.”
“Kuid ma ütlesin teile, et seda ei tohi teha,” sõnas Merlin.
Romina vaatas kindralile otsa.
“Ma peatun “Shepheard’sis,” ütles ta. “Kui tahad minuga ühendust võtta, siis olen ma järgmisel nädalal igal juhul seal.”
“Nüüd kuulake mind,” segas Merlin Forde vahele. “Me ei taha mingil juhul jätta muljet, et kahtlustame Chrisi ebaloomulikku surma. Kindral, nagu ta teile räägib, on juba suhelnud Briti saatkonnaga. Neile teatas Chrisi surmast Egiptuse arst, kes tema juures viibis, ning me saime teada, et ta maeti eile.”
“Millal ta siis suri?” küsis Romina.
“Arsti sõnul neli päeva tagasi,” vastas Merlin. “Sellest ei teatatud kohe, sest nad ei teadnud, mis rahvusest ta oli.”
“See on naeruväärne!” sähvas Romina vastu. “Keegi ei saa pidada Chrisi kellekski muuks kui inglaseks.”
“Ma mõtlen…” ütles Merlin mõistatuslikult.
“Te arvate, et Chris võis olla maskeeritud?” küsis Romina. “Jah, muidugi! Ma unustasin. See on just sedasorti meeletus, mida Chris teeks – etendaks araablast. Talle meeldis väga, et Bombays teda keegi ära ei tundunud, kui ta oli hindu moodi riides. Kuid see oli ammu.”
“Ma arvan, et Chris on kasutanud paljusid maskeeringuid, ühel ja teisel moel,” ütles Merlin Forde. “Kuid maskeeringu puhul on see oht, et kui keegi selle avastab, siis on ta üpris kindel, et ollakse paha peal väljas.”
“Miks te arvate, et Chris võis Kairos maskeeritud olla?” küsis Romina.
“Vaid seepärast, et ta vahetas hiljuti aadressi ja kolis linna palju vaesemasse kvartalisse,” vastas Merlin Forde.
“Kes teile seda rääkis?” küsis Romina. “Ega ometi Briti saatkond?”
“Ei, see oli keegi, kellega ma täna hommikul telefonis vestlesin,” vastas Merlin. “Ta oli Chrisi näinud umbes nädal tagasi, just enne kojutulekut.”
“Kas ta rääkis veel midagi?”
“Ei, sest ta ei rääkinud Chrisiga. Ta lihtsalt tundis ta juhuslikult ära ühes kohvikus Kairo võrdlemisi halva kuulsusega linnaosas ning järgnes talle sinna, kus Chris tema arvates peatus.”
Romina pigistas sõrmed rusikasse.
“Kui Chris ei oleks ainult nii isepäine olnud!” hüüdis ta. “Vahel ma küsisin temalt, kas on tark võtta mõttetuid riske – ta läks Koreas otse eesliinile. Kuid ta ei kuulanud mind. Minu meelest tõmbas oht teda enda poole rohkem kui miski muu.”
“Muidugi oli see nii,” nõustus kindral. “Su vend oli väga julge noormees – ning mõnes mõttes väga rumal. Ta ei kuulanud ka mind – ma rääkisin temaga küllalt sageli.”
“Igatahes kavatsen ma välja selgitada, mis juhtus,” ütles Romina. “Ma ei kavatse siin lihtsalt istuda, mõtlemata sellele, et ta on külmavereliselt tapetud. Ning ma tahan tema alustatud töö lõpule viia.”
“Kuid te ei saa seda teha,” ütles Merlin Forde ning lõi rusikaga lauale. “Te olete naine. Mida te enda arust suudate avastada?”
“Naised on varemgi igasuguste asjadega hästi hakkama saanud,” kähvas Romina vihaselt. “Ning mõned parimad spioonid olid naised, eks ju, Hoolu?”
“Olid tõesti,” nõustus kindral. “Minu arvates võlgned sa vastassugupoolele vabanduse, Merlin.”
“Hea küll, ma vabandan,” ütles Merlin Forde kannatamatult. “Kuid taeva pärast, ära lase preili Huntleyl end lolliks teha ja Kairosse tormata, käes põlev mõõk, ning anda kõigile võimalus jäljed peita ja ära kaduda.”
Tema jutul oli jumet ning kui Romina ei oleks nii vihane olnud, siis oleks ta meest kuulanud. Kuid ta oli vihane – sest mees oli ta vihale ajanud – ning mitte miski, mis too oleks praegu öelnud, ei oleks ta otsust kõigutanud.
Romina tõusis püsti.
“Ma kardan, et meie arvamused lähevad lahku,” ütles ta. “Hoolu, kullake, ma hoian sinuga ühendust. Kui vajan sinu abi, ei kõhkle ma seda palumast.”
Ta tõmbas mantli selga ning hakkas kindaid kätte panema. Seda tehes kuulis ta teatava rahuloluga, kuidas Merlin Forde ütles kindralile tungival sosinal:
“Pea ta kinni! Sa ei tohi tal minna lasta!”
Kindral vaatas otsa Merlinile ja seejärel Rominale. Nõrk naeratus kõverdas ta suunurki.
“Üks hetk, Romina,” ütles kindral. “Kui sa siia tulid, rääkis Merlin parajasti mulle Kairosse sõidust ning mõtles, milline lähenemisviis oleks tema seisukohast kõige parem.”
Ta kõhkles enne jätkamist.
“Nagu näha, ei ole Merlinil erilist positsiooni, kui tuleb suhelda tavaliste ametnikega. Samas on sinul kui Chrisi õel täielik õigus esitada küsimusi, mis puudutavad sinu venna surma.”
“Loomulikult,” nõustus Romina. “Seda ma arvan ise ka. Seepärast ei ole härra Forde’il vaja sellega tegelda. Ma lähen Kairosse ning teatan sulle – ja kui soovite, siis ka teile, härra Forde – kõigest, mida avastan.”
Tema hääles oli võidukusenoot ning ta tundis, et on sellele jälestusväärsele noormehele, kes pani ta ebamugavasse olukorda, üks-null ära teinud.
“Samas,” ütles kindral, nagu Romina ei olekski midagi öelnud, “on mul tunne, et sulle antakse küll palju tõepäraseid vastuseid, kuid ise avastad sa väga vähe.”
“Ma tean, et see ei ole lihtne,” ütles Romina äkitselt tõsinedes. “Kuid ma annan oma parima, et targalt tegutseda.”
“Ma ei usu, et sa jõuaksid eriti kaugele,” ütles kindral leebelt. “Seepärast soovitan, et läheksime kompromissile. Te võiksite koos minna.”
“Koos?” hüüatas Romina ning nägi,