Oht Niiluse ääres. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
Merlin. “Minu arvates oleks hea mõte kirjutada talle kiri, tänada lillede eest ja öelda, et lahkute mõneks päevaks Londonist. Võite öelda, et läksite Bournemouthi või Šotimaale oma tädi vaatama – ükskõik kuhu, kuni senikaua kui ta ei püüa teile järgneda.”
“Tõenäoliselt ta ei tee seda,” ütles Romina järsult.
“Mina nii kindel ei oleks,” vastas Merlin. “Te olete kena tüdruk ja Salvekov on kulutanud teie lilledele vähemalt kakskümmend viis naela.”
Romina surud huuled kokku.
“Hästi, ma saadan talle sõnumi,” ütles ta halvakspanuga. “Aga tegelikult ma ei tunne teda eriti hästi. Ma kohtasin teda “Lady Davidstonis” umbes nädal aega tagasi. Muidugi olin ma teda ennegi näinud – ta on alati kõige paremates kohtades.”
“Ta on seltskondlikust suhtlemisest väga huvitatud,” ütles Merlin pisut pilkavalt.
“Muidugi – ta on lõbus, vaimukas ja väga rikas,” vastas Romina.
Ta ei tahtnud Alexit kaitsta, kuid samas oli Merlini hääles olnud nii väljakannatamatult ülbe noot, et ta tundis iha talle vastu nähvata.
“Sellisele kombinatsioonile ei suuda ükski naine vastu panna,” ütles Merlin.
Romina tundis end punastamas – mitte niivõrd vihast kui alandusest, sest tema oli olnud üks neist naistest, kelle meelest Alex oli vastupandamatu.
Midagi ütlemata läks ta elutuppa ja kritseldas paar rida. Ta kirjutas ümbrikule aadressi ning ei pannud sellesse kirja, mille ulatas Merlinile.
“Palun,” ütles ta. “Ilmselt tahate näha, mida ma kirjutasin.”
Ta rääkis jämedalt, kuid mees võttis temalt kirja ning luges seda tähelepanelikult, nagu peaks seda tähtsaks. Siis pani ta kirja ümbrikusse ning endale tasku.
“Ma vaatan, et see käsipostiga kohale läheks,” ütles ta. “Te ju ei taha, et ta siia helistaks või küsitleks all portjeed.”
Romina avas suu, et midagi öelda, kuid muutis meelt.
Merlin vaatas toas ringi.
“Nii, arvatavasti on meil kõik läbi mõeldud,” ütles ta. “Kuidas teie koristajaga jääb?”
“Ma ütlesin talle täna hommikul, et lähen ära,” vastas Romina. “Ta on meie tulekute ja minekutega harjunud ja…”
Ta kõhkles hetke.
“…ma ei rääkinud talle Chrisist. Ta on Chrisile pühendunud. Ta on tema eest hoolitsenud peaaegu kümme aastat ning ma ei suutnud talle seda uudist öelda.”
Romina tundis end argpüksina, nagu oleks ta oma kohustusest kõrvale hoidnud.
Merlin noogutas arusaavalt.
“Ma lähen nüüd,” ütles Romina. “Kas tulete koos minuga alla või järgnete hiljem?”
“Mitte kumbagi,” vastas mees. “Ma lähen välja sealt, kust sisse tulin – teenindusliftiga alla ning tagauksest välja. See on üsna lihtne tee korterisse pääsemiseks ning ma kujutan ette, et just siitkaudu tuli teie sõber eile öösel Chrisi kirja tooma.”
“Kui see oli nii, siis pidi Chris talle sellest rääkima,” vastas Romina. “Ta ei paistnud tahtvat kedagi kohata või lasta endale küsimusi esitada.”
“Jumal, kuidas ma tahaksin, et me teaks, kes ta on,” ütles Merlin. “Ma ei ole kunagi kokku puutunud sellise looga, kus on nii palju küsimusi, aga mitte mingeid vastuseid.”
“Me peame need vastused leidma,” vastas Romina.
Merlin pööras ringi, läks ees ning avas Rominale ukse.
“Minge lihtsalt trepist alla auto juurde, mis väljas ootab,” ütles ta. “See on hall Jaguar. Ärge portjeele midagi öelge, parem, kui ta teid ei märkaks.”
“Ta märkab üldse väga harva,” ütles Romina. “Ta on toriseja, kes kannatab reuma all.”
“Head aega,” ütles Merlin. “Ma ootan kohtumist preili Romina Fayega. Härra Nickoylose leiate pruutpaaride sviidist.”
Liftis oli valves ainult üks väike pulgakommi lakkuv poiss. Ta pintsakutaskus oli koomiks, mis huvitas Rominat tunduvalt rohkem kui teisi reisijaid.
Nad jõudsid halli ning vaatamata vasakule või paremale kõndis Romina läbi ruumi ning otse pöörduksest välja.
Ta nägi, et väljas, pisut eesuksest vasakul, seisab hall Jaguar, ning astus selle juurde.
Univormis autojuht hüppas välja, võttis ta koti, pani selle eesistmele ning avas tagaukse.
Romina istus autosse ning laskis autojuhil pleedi oma põlvedele panna. Sõnatult ronis autojuht tagasi esiistmele ja auto liugles minema.
Mayfairi tänavatel ei olnud tihedat liiklust, sest oli lõunaaeg, ning varsti sõitsid nad läbi Knightsbridge’i ning edasi Lääne avenüü suunas.
Romina nõjatus istmele ning sulges silmad. Ta oli tohutult väsinud.
Romina avas silmad ja nägi, et nad on peaaegu Londoni lennujaamas.
Auto pööras räpasele North Gate’ile ning liikus mööda järsku küngast alla. Tee oli ääristatud märkidega, mis juhatasid tunnelisse. Seejärel sõideti läbi tunneli väljapääsu juurde, kust võis esimest korda heita pilgu lennuväljahoonetele, millel lehvisid lipud.
Autojuht sõitis ilma midagi küsimata sissetulevate lendude ukse juurde. Portjee avas ukse ning võttis Romina kohvri.
Romina järgnes portjeele läbi pöörduste, võttis pileti ja andis selle kontrollida. Ta pagas kaaluti ära ning seejärel astus ta eskalaatorile.
Romina Huntleyt ei olnud enam – tema kohale oli asunud Romina Faye.
Kolmas peatükk
Alates hetkest, mil Romina saabus “Savoy” hotelli ning küsis oma äsjaomandatud ameerika aktsendiga härra Nickoylost, tundus talle, et ta asub mängima üledramatiseeritud telenäidendis, millel puudub käsikiri.
Sellest aru saades tundis ta pööritust. Lift viis ta üles.
Igal juhul, ütles ta endale, saavad teda piinanud küsimused varsti vastused. Jooksupoiss avas sviidi ukse ning ta astus sisse.
Elutoa uks oli lahti ning Romina nägi mehi laua ümber istumas, klaasid käes.
Parajasti kostis kimedat häält, mis oli võõramaise aktsendiga ja mingil kummalisel kombel ülbe ja upsakas.
Jooksupoiss koputas uksele.
“Preili Faye teie juurde, söör!”
Pärast hetkelist vaikust kõndis Merlin üle toa, paiskas ukse pärani ning astus fuajeesse.
Romina tundis ta vaevalt ära.
Ta juuksed olid teistmoodi soengus ning ta kandis pikki bakenbarde. Ta nahk oli tõmmum ning rõivad piinlikult kitsad ja liiga uhked.
Kuid veelgi enam oli muutunud ta ilme – viis, kuidas ta lõuga ja alahuult ettepoole surus, tegi ta hoopis teistsuguseks, võrreldes selle mehega, kellega Romina oli rääkinud vaid natuke aega tagasi.
“Romina, kallis,” hüüatas Merlin õlisel toonil. Ta haaras Rominal ümbert kinni ja suudles teda mõlemale põsele.
Romina jäigastus ta puudutusest, seejärel sundis end lõdvestuma ja seadis oma liiga punased huuled suudluseks kusagil mehe kõrva juures.
“Sa oled siin,” jätkas mees mõttetult. “Ning ma olen lugenud tunde, millal sa siia jõuad. Mine ja tee ennast ilusaks, kallis. Ma olen sinu juures mõne minuti pärast, kohe, kui olen nende härradega lõpetanud.”
Ta vaatas kuulajate poole elutoas.
“Kas su pagas tuuakse üles? Hästi. Ma käsin sulle šampanjat tuua. See kulub sulle pärast pikka reisi ära. Mul ei lähe kaua.”
Ta