Oht Niiluse ääres. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
jõudsid nad oma sviiti ning Romina oli liiga väsinud, et head öödki öelda. Ta kukkus voodisse ning jäi ruttu magama, peaaegu kohe, kui ta uut värvi pea oli patja puudutanud.
Nad sõitsid vara Londoni lennujaama, kuid enne osteti Romina rõivaste jaoks uued kohvrid, saadeti telegrammid salapärastele tuttavatele New Yorgis ning võeti telefonikõne Lucienile, et välja selgitada, kas ta oli kasiinode müümise ära otsustanud.
Lõpuks, viimase minuti instruktsioonid ning Romina uus orhideelõhnaline parfüüm ümberringi hõljumas, asusid nad teele tohutus renditud limusiinis, mis pidi nad lennujaama viima.
Kui lennuk õhku tõusis, tundis Romina äkki koduigatsust ning hirmu.
Esimene peatus oli Roomas. Võeti kütust ning pool tundi hiljem tõusis lennuk järsult sinitaevasse, kust Romina nägi Colosseumi – ümmargust, tühja ja isegi päikese käes sünget.
Ta jõudis heita pilgu säravvalgele Vittorio Emmanuele monumendile ning seejärel kadus silmist ka Tiberi hõbedane pael. Nad olid üleval pilvede vahel ning võtsid suuna lõunasse.
Äkki tundis Romina erutusepalangut. Muidugi oli see seiklus. Midagi sellist ei olnud ta kunagi ette kujutanud.
Siis tuli talle meelde Chris ning igatsus tema järele sundis teda võitlema pisaratega, mis talle liiga kergesti silma tikkusid.
Kõrvalistmel võttis Merlin turvavöö lahti ning nipsutas kätt üleval hoides stjuardessi poole nõudlikult sõrmi.
“Šampanjat,” ütles ta. “Ja kiiresti. Ma vajan drinki.”
Tema hääles oli midagi nii üleolevat ja solvavat, et Romina lihtsalt pidi naeratama.
Ta lootis vaid, et suudab oma osa hästi täita, ning kuigi Merlin talle ei meeldinud, pidi ta tunnistama, et mees oli omal kombel suurepärane.
Tunnid libisesid mööda.
Romina vaatas Merlinit ning nägi, et mees on magama jäänud. Isegi lõdvestunult säilitas ta nägu jooned, mis olid uue osaga kaasa tulnud – ettepoole lükatud alahuul andis talle võrdlemisi pahatahtliku, sardoonilise ilme.
“Äärmiselt hämmastav,” mõtles Romina, “kuidas inimene võib end niimoodi teiseks muuta täiesti ilma jumestuse abita, kui välja arvata pisut tõmmum jume.”
Tema kui naise puhul mängis kaasa nii palju muud – valeripsmed, värvitud juuksed, teist värvi ruuž ning üleni punane suu.
Ta vaatas ennast peeglist ning pidi peaaegu naerma hakkama.
Tema uue kitsa kleidi korallitoon tegi ta juuksed veelgi rohkem tinakarva kui need olid olnud eelmisel õhtul. Ning sädelevad kuldsed kõrvarõngad, mis müüjanna oli toonud ja mis sobisid ta nööpide ja paljude kõlisevate käevõrudega, ainult rõhutasid muljet tantsutüdrukust.
Romina pani peegli ära ja nõjatus seljatoele.
Ta oli ikka veel poolunes, kui Merlin mõne aja pärast järsult käe ta põlvele pani. Romina kuulis mehe häält:
“Ärka üles, kallis. Me hakkame maanduma ning kohe kui hotelli jõuame, ostan sulle kena suure gin-fizzi. Kairos teevad nad seda paremini kui kus tahes mujal maailmas.”
Romina vaatas aknast välja. Nad laskusid pilvedest allapoole ning ta nägi loojuva päikese viimastes kuldsetes kiirtes enda all Kairot.
Pilguks nägi ta kõrgeid mošeesid, lamedate katustega maju ja laia käänulist jõge. Seejärel oli lennuk maapinnal ja ruleeris mööda lennujaama ehitistest, mis tervitasid neid tuledes akendega.
Väljas ootas mürakas auto. See oli telegrammi teel tellitud ning naeratav egiptlane tutvustas end nende giidina.
“Kus me peatume?” küsis Romina.
“Tead, kullake, see oli raske valik,” vastas Merlin. “Vanasti ma peatusin “Shepheard’sis”, kuid see põletati maha ning selle asemele ehitati Niiluse kallastele uus samanimeline hotell. Seejärel oli päris kena koht “Semiramis”. Kuid praegu on kõige uuem hotell Ameerika oma, mis peaks sulle koduselt mõjuma. Ma ei usu, et sa sellest kuulnud oleksid, kuid see on “Nile-Vista”.”
“Muidugi olen ma “Nile-Vistast” kuulnud,” vastas Romina pisut nipsakalt.
“Noh, sa ju tead, et ma ootan alati kõige paremat,” ütles Merlin. “Ning mulle öeldi, et see on kõige parem, ja sinna me lähemegi.”
“Teil on õigus, söör,” segas giid esiistmelt vahele. “Kõigile meeldib “Nile-Vista” väga. Teie jaoks on hea sviit – kõige parem hotellis.”
“Kui ei ole, siis tuleb pahandusi,” vastas Merlin lakooniliselt. “Nagu ma just sellele väikesele daamile siin ütlesin, ainult kõige parem on minu jaoks küllalt hea.”
Isegi tahtes vigu leida oli see Merlinil raske, kui nad olid üles juhatatud. Rominale paistis see neljanda korruse sviit nagu tõeline palee.
Toad ei olnud nii suured kui “Savoys”, kuid neil olid suured rõdud vaatega Niilusele. Kui Romina rõdule astus, unustas ta kõik peale selle ilu, mis tema ees avanes.
Must taevas oli juba tikitud miljoni tähega. Niiluse laiad vood helkisid metalselt sildadelt tuleva valguse käes ning laevmajad seisid vastaskaldal, kaugel püramiidide lähedal, mida valgustasid õhtutaevas prožektorid.
Ta seisis seal, nautides puhast ilu, mis valgus temasse nagu lemmikmuusika.
Seejärel kuulis ta selja taga, et Merlin instrueerib portjeed pagasi suhtes, ning tuli kerge mütsuga maa peale tagasi.
Romina pööras pisut närviliselt ümber, et tuppa minna. Mis ka ei juhtuks, ta ei tohi eksida.
Portjeed panid nende järel ukse kinni, ilmselgelt oma jootrahaga rahul, ning Romina avas suu, et rääkima hakata, tahtes ainult öelda, kui ilus oli väljas.
Merlin tõstis sõrme huultele.
“Tead, kallis, ma arvan, et meil saab siin väga mugav olema,” ütles ta ja hakkas tuba süstemaatiliselt läbi otsima.
Rominal võttis vaid hetke, et meenutada, miks ta seda tegi, ning nähes, kuidas Merlin ventilaatori lahti võttis ja sealt midagi kätte sai, teadis ta, et mehe kahtlused osutusid õigeks.
Merlin pööritas midagi väikest parastavalt sõrmede vahel, siis pani selle tagasi ja läks järgmisesse tuppa.
Ta leidis teise mikrofoni riidekapist Romina voodi taga ning veel ühe, mis oli pandud tema enda tualettlaua külge.
Siis ta naeratas Rominale ning enne rääkima asumist viis ta välja rõdule.
“Sa tahad rääkida, ma näen. Räägi vaikselt – sosista.”
Merlin pani käed Rominale õlgade ümber, kui naine rääkis, ning tõmbas teda endale lähemale.
Igaühele, kes seda pealt oleks näinud, paistnuks see armastuse väljendusena.
“Kuid kes meid siin tähtede valgel jälgiks?” mõtles Romina ning värises, nagu kartes vastust.
Ta tõstis pea.
“Kes sinu arvates need sinna pani?” küsis Romina väga vaikselt. “Administratsioon?”
Merlin raputas pead.
“Väga ebatõenäoline,” ütles ta. “Võib-olla keegi kahtlustab midagi, või on see ainult ettevaatusabinõu. Pea meeles, et me oleme politseiriigis – ära seda hetkekski unusta.”
“Kas sinu arvates teab keegi, et oleme siin Chrisi kohta küsimusi esitamas?”
“Ei, vastas ta. “Ma ei usu – kuid ei või iial teada. Nüüd aitab. Kõige hullem viga on osast välja langeda, isegi hetkeks.”
Ta rääkis leebelt, teravuseta, mis oli olnud ta hääles eelmisel ööl, kuid siiski see kuidagi ärritas Rominat.
“Oh, lõpeta, kallis,” ütles ta pirtsakalt, nagu tema meelest oleks sobinud preili Faye’le. “Liiga vara on armatsema hakata. Kuidas