Oht Niiluse ääres. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
tuli tuppa tagasi ning pani tühja pudeli lauale.
“Tule, kallis,” ütles ta, “lähme kõige parematesse kohtadesse. Siin on nii palju asju, mida tahan sulle näidata. Mulle räägiti, et siinne ööelu on nagu Pariisis.”
Kella kahe paiku öösel hakkas Romina soovima, et see oleks nii. Nad olid vähemalt poolele tosinale kohale ringi peale teinud ning õhtusöök oli Romina meelest maitsetu ja sel puudus igasugune kulinaarne omapära.
“Egiptlastega on see häda,” ütles Merlin müriseval häälel, “et nad tülitsesid prantslastega. Paljud kokad on koju sõitnud. Ma võin kihla vedada, et selle toidu valmistas sakslane.”
Pärast seda järgnes šampanja – kogu aeg šampanja.
Šampanja idamaises ööklubis, kus üks kõhutantsija järgnes teisele; šampanja ja võrdlemisi halb kohv teises kohas, kus poiss tantsis, täis laotud teekandik pea kohal; šampanja sealgi, kus paksud ja üpris inetud noored naised püüdsid tantsides korraga jalgu visata, kuid selles haledalt läbi kukkusid; ning šampanja võrdlemisi madala järgu klubis, kus sai kuulda rahvalaule ja näha veel kõhutantsu.
“Jumal hoidku!” hüüatas Merlin, kui nad jälle autos olid. “Kairos oleks teil vaja samasugust kasiinoketti, nagu ma avan enamikus maailma pealinnades.”
“Me oleksime selle üle väga rõõmsad,” ütles neid oodanud giid muigega, mis ei paistnud päris siiras. “Kuid nüüd viin ma teid ühte eriti ilusasse kohta. See on kinnine klubi, kuid asja saab korraldada, mõistate? Seal mängitakse hasartmänge.”
“Noh, sedasorti kohta tahaksin ma küll näha,” ütles Merlin. “Senimaani ei ole te meile muud näidanud kui rämpsu, mis pole väärt isegi kokakoola pudeli hinda.”
“Härra peab mind vabandama. Ma ei teadnud täpselt, mida te soovite näha,” ütles giid.
“Siis viige meid sellesse teise kohta,” ütles Merlin käredalt. “Ja parem, kui see oleks hea.”
Tegelikult oli see väga muljetavaldav. Kunagine eramaja või väike loss oli muudetud klubiks, kuid oli selge, et liikmeks saamisega ei olnud siin mingeid raskusi.
Koht oli rahvast puupüsti täis ning Romina arvas, et giid tahtiski, et seal oleks enne nende tulekut palju inimesi.
Ühel korrusel olid kaardimängutoad, järgmisel mängis bänd ning allkorrusel, ilmselt endises hallis, oli kasiino.
Siin oli kummaliselt segane seltskond – mehed, kes paistsid rikkad, koos kiiskavates juveelides naistega; ning teised, kes nägid välja nii, nagu poleks neil isegi mängužetooni võrra raha taskus. Mängiti väga keskendunult ning mõeldi enne žetoonide paikapanemist tõsiselt järele.
Bändimuusika kostis nõrgalt läbi suurte uste, mis pidevalt avanesid ja sulgusid. Muidu oli võrdlemisi vaikne, kostsid vaid krupjeede hääled.
Romina silmad valutasid ja jooksid sigarisuitsust vett. Ta tahtis istuda, kuid kusagil ei olnud selleks kohta. Ta mõtles, kui kaua Merlin seisab ja vaatab.
“Kas tahaksite mängida, söör?” küsis saaliadministraator.
Merlin raputas pead.
“Täna mitte,” ütles ta. “Pange mulle suures mängus homseks koht kinni. Ma ilmselt võtan osa.”
“Tänan teid, söör. Kas tahaksite mängida väga suurelt?”
“Nii suurelt kui võimalik,” vastas Merlin. “Muidu on igav.”
“Me räägime mõnele liikmele, keda see võiks huvitada,” ütles teenija. “Kas tohiksin teie nime küsida?”
“Nickoylos,” ütles Merlin ilmel, nagu ta teataks, et on Inglise kuningas või Pärsia šahh.
Ta vaatas ringi.
“Te ilmselt olete minust kuulnud,” ütles ta. “Öelge selle lokaali omanikule, et talle võib olla kasulik minuga rääkida. Ma peatun “Nile-Vistas”.”
Merlin pööras kannal ringi ja sammus minema, jättes saaliadministraatori kummardama. Mehe näol oli seesugune ilme, mida Romina oli juba harjunud nägema inimestel pärast Merliniga rääkimist.
Romina järgnes Merlinile mööda treppi. Poleeritud trepil olid mosaiikidega seinapaneelid ning raudkäsipuud, kuhu olid graveeritud egiptuse motiivid.
Ainult üks paar läks nende ees trepist alla. Romina ütles katkeval häälel: “Kas me võime nüüd koju minna? Ma olen nii väsinud.”
Merlin noogutas ning Romina libistas oma käe graatsiliselt mehe käevangu.
“Minu meelest oli Londonis lõbusam,” mossitas ta.
“Sul on õigus, kullake,” vastas Merlin, “kuid me peame kõike nägema.”
Nad astusid järgmisele astmele ning samal ajal jäi paar nende ees, kes oli peaaegu alla jõudnud, seisma. Nad kuulsid, et mees, kes oli egiptlane, ütles raevukalt inglise keeles:
“Otsi see üles, lollpea, otsi üles!”
Naine hakkas midagi oma kotist otsima.
“See on kadunud, ma ütlen sulle!” hüüdis ta peaaegu hüsteeriliselt. “See oli mul siin, kuid see on kadunud!”
“Neetud valetaja, sa oled selle varastanud!”
Mees tõstis käe ja lõi naist põsele – nii kõvasti kui suutis.
Naine oigas vaikselt ja pillas käekoti maha. Selle sisu kukkus trepile ning asjad veeresid alla vaibale.
Veidi aega seisid Romina ja Merlin kangestunult paigal.
Seejärel hüppas Merlin üheainsa sammuga trepist alla. Tema parema käe tugev löök tabas meest vastu lõuga, nii et too jäi lösakile seina najale.
Kui mees lõi pea vastu seina, kostis tume mütsatus, ning ta lamas nüüd vaikselt, jalad pikkades teravate ninadega kingades ette sirutatud.
Naine vaatas, suu lahti. Romina arvates oli ta väga ilus – moodsalt riides, mustad juuksed, türkiissinine lauvärv ja pikkade ripsmetega hirmunud silmad. Ta oli kolmekümne ringis, kuid oivalise figuuriga.
Väga aeglaselt tõstis naine väriseva käe näo juurde. Löögikohal oli näha jälg.
“Ta vääris seda,” ütles Merlin väga tasa ja Romina teadis, millest ta räägib – et ta oli meest lüües käitunud tormakalt ja oma osale mittevastavalt. Nickoylos ei oleks seda teinud, kahtlemata oleks ta neist kaarega mööda läinud.
Naine ei öelnud midagi, vaid kummardas ja korjas maast oma asjad kokku – huulepulga, puudri ja taskurätiku. Ta surus need rutakalt kotti.
Ta vaatas korraks teadvuseta mehe suunas ning jooksis siis nii kiiresti kui ta tikk-kontsadega kingad lubasid, läbi sissepääsu ees rippuvate punaste kardinate.
Vestibüül ja vastuvõtulaud olid väljaspool ning paistis, et keegi ei näinud, mis juhtus. Mees lamas endiselt, selg vastu seina, pea rinnal rippumas.
Romina nägi, et midagi on põrandal. Ta kummardas alla ja tõstis selle üles.
“Oodake, te kaotasite midagi,” hüüdis ta ja hakkas minema läbi halli suunas, kuhu oli läinud naine.
Ta oli jõudnud teha vaevalt paar sammu, kui Merlin võttis tal randmest kinni, laskmata edasi minna.
“Jäta ta rahule!” sõnas ta käskivalt.
Siis kuulsid nad tagapool hääli ning keegi hakkas trepist alla tulema.
Merlin võttis Romina randmest kõvemini kinni ja sekundi pärast tõmbas ta naise läbi hallist vasakul asuva ukse.
“See on vale tee,” hingeldas Romina, teades, et esiuks on punaste kardinate taga.
Merlin ei teinud väljagi.
Uks, mille nad lahti lükkasid, viis koridori. Ruumist kuulsid nad hääli ja nõude kolinat.
Sõnatult rühkis Merlin edasi, Rominat endaga