Oht Niiluse ääres. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
tellin sulle hommikueine.”
“Sellega pole hetkel kiiret,” vastas Romina. “Kas siin on turvaline rääkida?”
“Täiesti turvaline,” vastas Merlin. “Ja sees samuti, tänu sellele väikesele mänguasjale, mida ma sulle kohe näitan.”
“Ma ei ole sellest hetkel huvitatud,” ütles Romina järsult. “Ma tahan teada, miks sa läksid eile öösel välja ilma mulle ütlemata. Kas sa ei taipa, et midagi oleks võinud juhtuda?”
“Nii et sa siis kuulsid?” küsis Merlin.
“Loomulikult kuulsin,” vastas Romina, “Ning minu meelest on eriti ebaõiglane sul niimoodi käituda. Kui sa läksid välja millegi pärast, mis on Chrisiga seotud, siis oleksid pidanud mind kaasa võtma, kuid kui mitte, oli see mõttetu risk…”
“Sa räägid nagu koolidirektor,” ütles Merlin muiates ning Romina tundis, et vihkab teda, sest ta naerab selle üle, mis oli teatud hetkel olnud väga reaalne hirm.
Mees nägi ta ilmet, teadis, et naine on vihane, ning ütles vaikselt:
“Anna andeks. Ma vist olen harjunud sõltumatult tegutsema ning unustan, et me oleme partnerid. Kas sa annad mulle andeks?”
“Ma annan sulle andeks,” ütles Romina vaenulikult, “kui sa räägid mulle, kus sa käisid ja milles oli asi.”
Merlini silmad sädelesid ning Romina nägi, et mees kaalub, kui palju talle rääkida.
“Taeva pärast, ole aus,” palus ta. “Kumbki meist ei ole siin oma lõbuks.”
“Noh, ma läksin vaatama, kas leian oma sõbra üles,” ütles Merlin ettevaatlikult.
“Kas tal on nimi ka? Kas see idiootlik salatsemine on tõesti vajalik?” nõudis Romina.
“Tegelikult on küll,” vastas Merlin tõsiselt. “Vabandust, et sind kiusan, kuid on selline reegel, et nimesid nimetatakse vaid siis, kui see on absoluutselt vajalik. Tema nimi on Paul. Ma ootasin, et ta minuga ühendust võtaks, kuid ta ei ole seda teinud, ning ma proovisin teda leida.”
“Kas ta on üks kindrali meestest?” ütles Romina.
Ta nägi, et on viga mehele liiga palju peale käia, ning enne kui too jõudis vastata, jätkas:
“Mida ta ütles?”
“Ta ei olnud oma korteris,” vastas Merlin. “Ma arvan, et ta on ära läinud. Mõned tema rõivad olid puudu ning ma ei näinud kusagil kohvrit.”
“Siis sa tulid kohe tagasi?”
“Täpselt. Ma tulin tagasi sama kavalal kombel, nagu ma välja läksin.”
“Keegi võis sind hotellis vabalt näha ja sulle järgneda,” sõnas Romina süüdistavalt.
“Mitte seda teed pidi, kust mina läksin,” ütles Merlin usalduslikult.
Mees vaatas üle jõe ning Romina üllatuseks tõusis järsku püsti, läks ümber väikese laua, mis seisis nende vahel, kummardas alla ning suudles teda otse suule.
Romina tõmbus tagasi, nagu oleks teda nõelatud.
“Mida sa teed? Miks sa seda tegid?” hakkas ta rääkima.
Merlin võttis tal käest kinni, tõmbas püsti ning, hoides vaba kätt ümber ta õlgade, lükkas ta elutuppa.
“Kui sa arvad…” alustas Romina ning vakatas.
Mees tõmbus temast eemale ja pani talle midagi pihku.
“Mine toa teise otsa, paremale, kust sind ei nähta, ja vaata ise.”
Ta vaatas, mis Merlin oli talle andnud, ning nägi binoklit. See oli pisike ja kompaktne ning sõnatult tegi Romina, nagu talle öeldi. Seistes toa kaugemas otsas tõstis ta binokli silmade juurde.
See oli ootamatult tugev, lausa fantastiliselt, ning ta vaatas üle jõe, leides esimese asjana 600 jala kõrguse torni, mis ehitati hiljuti Niiluse teisele kaldale, nagu ta oli reisiraamatutest teada saanud.
“Seal on oivaline restoran,” oli ta lugenud, “mis kujutab endast suurt turismimagnetit.”
Aknad torni tipus paistsid päikese käes sädelevat, kuid see oli kõik. Ta oli justkui näinud klaasi taga inimesi, kuid ta polnud selles kindel.
“Mida ma peaksin nägema?” küsis ta, võttes binokli silmade eest ja andes selle tagasi Merlinile.
“Võib-olla ma eksin,” sõnas mees, “see võib olla vaid minu ettekujutus – päike torni klaasidel nagu tavaliselt – , kuid mulle jäi mulje, et keegi vaatas meid sealt.”
“Miks peaks keegi seda tegema?” küsis Romina. Ta ei suutnud loobuda mõttest, et Merlin on ülemäära dramaatiline.
“Muidugi võin ma eksida,” ütles ta, “kuid midagi ei tohi jätta juhuse hooleks.”
“Ning sa arvad, et minu suudlemine kaotab riski?” ütles Romina. “Minu meelest oli see võrdlemisi põhjendamatu ja liigne tegu.”
“Ma kinnitan sulle, et pidasin seda vajalikuks,” ütles Merlin pisut kannatamatult, nagu tüütaksid teda Romina moraalsed kaalutlused. “Niisugustel inimestel, nagu me peame endast kujutama, oleks ebaloomulik istuda ja tõsist juttu ajada.”
“Hästi, kuidas arvad,” ütles Romina. “Kuid mulle meeldiks, kui sa rohkem enam nii ei teeks – mulle tõesti ei meeldi tegelda imelike meestega.”
Ta pani oma häälde kogu põlguse.
Selle asemel, et häbeneda, viskas Merlin pea kuklasse ja naeris.
“Minu meelest ei ole siin midagi naljakat,” ütles Romina.
“Sina oled,” sõnas mees, “sa püüad olla nii väärikas ja hävitav, aga ise näed välja seitsmeteistaastasena ning oled oma naeruväärses riietuses nagu haldjas jõulukuusel!”
“Ära naera minu üle!” ütles Romina jalgu trampides. “Mulle ei meeldi see ning nagu sa tead, on meil palju tähtsamaid asju, millest rääkida.”
Kõneldes vaatas Romina närviliselt ringi.
“Kas siin on tõesti turvaline rääkida?” küsis ta kahtlevalt.
“On küll,” ütles Merlin. “Ma laenasin Paulilt veel midagi. Selle mänguasja, mida tahtsin sulle näidata, kuid sa ütlesid, et see ei paku sulle huvi.”
Ta võttis välja väikese karbi, millel oli justkui kompass.
“Mis see on?” küsis Romina.
“Miski, mida ma olen kaua aega saada tahtnud,” vastas Merlin, “ning ma kardan, et olen selle Paulilt häbitult varastanud, kuid ta ei kasuta seda ning ma mõtlesin, et mul on seda rohkem vaja kui temal.”
“Mida sellega tehakse?” küsis Romina.
“See näitab, kas siin on mikrofoni. Mulle on räägitud, et venelased ja jaapanlased kasutavad selliseid, kuid ma ei ole kunagi varem seda näinud.”
Ta vajutas nupule ning karbil asuv nõel värises ja liikus ainult selles suunas, kuhu Merlin oli selle avanud.
“Kui selles toas oleks mikrofon,” ütles Merlin, “tõmbuks magnet sinna suunda.”
“Kui nutikas!” märkis Romina, kes oli kõigele vaatamata huvitatud.
“Nüüd helistame, et sulle hommikusöök toodaks,” ütles Merlin. “Kas võtaksid ehk rõdul sensuaalselt istet?”
“Ma annan oma parima ja loodan, et see ei ole sinu jaoks eriti naljakas,” ütles Romina ning pahandas, nähes meest väikest huultevärelust alla surumas.
Niigi on paha temaga koos olla, mõtles Romina, ja lisaks veel pidi ta vihastama tema käitumise üle mitmes üsna tavalises olukorras. Mõttes koostas ta mehe kohta hävitava raporti, mille annab koju jõudes kindralile.
Seejärel, olles end rõdutoolil välja sirutanud, silmad kinni,