Armastuse veski. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
ära.”
„See, millest ma rääkima tulin, on midagi hoopis muud.”
Ta istus õe vastu tooli ning ütles: „Nüüd kuula, sest minu jaoks on see elu suurim võimalus!”
„Milleks?”
„Näha seda, mida ma alati olen tahtnud näha, ning see on kankaan!”
Valeria jõllitas teda hämmastunult. „Mida sa silmas pead? Kankaan on Pariisis.”
„Ma tean seda,” ütles Tony, „kuid ma rääkisin Londonis mõningate oma sõpradega ning mainisin neile, et sina ja papa lähete Biarritzi, ja arva, mis nad mulle ütlesid?”
„Mul pole aimugi.”
„Nad ütlesid, et Moulin Rouge on oma kahe aasta tagusest avamisest saadik Pariisis üüratult edukas olnud. Ning kuna Biarritz on hetkel Prantsusmaa kõige moekam paik, siis kopeerib see Moulin Rouge’i. Nii et seal esitatakse kankaani!”
Ta oli sellest ideest nii erutatud, et Valeria võis vaid öelda: „Ma usun, et sul õnnestub seda näha, kui me hertsogi juures peatume.”
„Ma arvan, et see pole tõenäoline,” vastas Tony, „ning sa tead, Vala, kuidas ma olen papat üha uuesti ja uuesti anunud, et ta laseks mul Pariisi minna.”
Ta tegi kätega väljendusrikka žesti ja ütles: „See on liiga ebaõiglane! Kõik minuvanused poisid on Pariisis kankaani ja paljut muudki vaatamas käinud. Kui ma neid rääkimas kuulan, tunnen ma ennast sellise juhmakana.”
Valeria oli seda kõike varemgi kuulnud. Ta teadis isa väga rangeid seisukohti Tonysse puutuvas ja selles, kuhu ta peaks minema, ning päris paljudel põhjustel oli Pariis Tony jaoks välistatud. Ta mõistis, et vend on ülimalt masendunud. Sõbrad, kellega ta oli Oxfordis koos olnud ning kellega ta Londonis aega veetis, panid teda end maamatsina tundma, nagu vend tihti ütles.
Kuna ta ei tahtnud, et vend ärrituks, ütles ta lohutavalt: „Ma olen kindel, et sul avaneb lossis viibides võimalus kankaani näha, kuid ma kahtlen, et papa laseks sinul ja minul mõne päeva Biarritzis veeta.”
„Selles võid sa kindel olla!” ütles ta vend ruttu. „Ta juba ütles, et ma lähen sinuga lossi ning tulen siis otsekohe koju.”
Valeria oleks võinud seda teada ning ütles vaid: „Siis ei saa sa selles suhtes midagi erilist ette võtta.”
„Saan küll!” vaidles Tony, „ning seda ma üritangi öelda.”
„No selgita,” vastas Valeria, „sest hetkel ei näe ma sul kankaani nautimiseks mingit võimalust, kui just hertsog ei taha sama teha.”
„Miks ta peaks?” küsis Tony. „Tal on Pariisis maja ning ta võib minna Montmartre’ile, millal talle iganes meeldib!”
Valeriale tundus mõttetu märkida Tony ja hertsogi vanusevahet. Ta kartis ka, et hertsog on upsakas ja üleolev. Sellisel juhul ei kõhkleks ta külastamast midagi nii vulgaarset kui Tony-suguseid nooremaid mehi veetlevaid meelelahutusi.
Kuna vend oli kaheksateistkümneaastasest saadik paaniliselt Prantsusmaale minna üritanud, rääkis ta pidevalt Pariisi ööelust. Valeriale tundus, et ta tegelikult tundis tantsusaale ja Music Halle, Café-Concerts’e ning peale seda, kui see 1889. aastal uksed avas, ka Moulin Rouge’i, kus kankaan oli maailmakuulsaks saanud.
See oli Valeria vanaema, kes talle ütles, et kankaan oli algselt olnud le chahut – sõna, mis tähendas kära ja lärmakust. Tants lõbustas töölisklassi ning oli Prantsuse-Preisi sõja jäänuk.
„Le Chahut leidis aset,” ütles leskhertsoginna, „väga primitiivses ümbruses. Tantsupõrandat eraldas rohmakatest puulaudadest, kus publik kannude viisi hõõgveini jõi, puubarjäär.”
„Kas sa käisid seal kunagi, vanaema?” küsis Valeria.
„Loomulikult mitte, ma Petite!” vastas leskhertsoginna.
„Milline mees suudaks vastu panna, nähes naisi oma jalgu kõige siivutumal kombel loopimas ning näitamas alusseelikute ja püksikute keerist, mis ei ole alati nii valged, kui peaks!”
Ilmselgelt pahandas ta nii tuliselt, et Valeria oli intrigeeritud.
„Miks kõik sellest rääkisid?” küsis ta.
Leskhertsoginna oli hetkeks järele mõelnud. Siis sõnas ta: „Ma arvan, et see oli tõesti väljakutse, kuna tants on raske.”
„Miks?” küsis Valeria.
„See nõudis palju treenimist ning füüsilist liikuvust ja see muutus etenduseks, mis ühes tantsus kehastas kõike, mida „lustlikult Pariisilt” oodati.”
Kuigi ta ei olnud seda kunagi näinud, jätkas ta selgitamist, kuidas tüdrukud ilma meespartneriteta tantsisid.
„Nad viisid end pöörasesse transiseisundisse, keereldes nagu vurrid ja visates vahel hundirattaid.”
„See on kindlasti väga huvitav, vanaema!” märkis Valeria.
„Ma usun, et kõige põnevam hetk,” vastas leskhertsoginna, „on see, kui tantsijad ühe jala varvastel keerutavad, hoides ühe käega teist jalga nii kõrgel kui võimalik.”
„See on nutikas!” kuulutas Valeria.
„Teine iseloomulik asi,” jätkas leskhertsoginna, „on le grand écart, või see, mida inglased kutsuvad spagaadiks.”
„Mis see on?”
„Tantsija sooritab muljetavaldava finiši, lõpetades põrandal, mõlemad jalad täiesti horisontaalselt välja sirutatud.”
Valeria lõi käsi kokku. „See kõlab peaaegu võimatuna.”
„Igale tavalisele inimesele ongi,” ütles leskhertsoginna järsult, „ning ära eksi, Valeria, see on lärmakas, maine, loomalik tants, mida esitatakse tubakasuitsu, higi ja odava parfüümi atmosfääris.”
Kuigi leskhertsoginna jutt kõlas nii põlastavalt, oli Valeria intrigeeritud. Seetõttu suutis ta mõista, miks Tony pidas vihastavaks, et kõik tema sõbrad said kankaanist rääkida ning tema pidi tunnistama, et ei olnud seda kunagi näinud.
Nüüd mõtles ta, et kui seda tantsu Biarritzis esitatakse, siis läheb Tony sinna kohale, kas või nui neljaks. Ta teadis siiski, et oleks viga teda julgustada. Isa oleks maruvihane, kui vend hertsogit ärritaks või ükskõik millisel muul vääritul moel käituks.
Et tema entusiasmi mitte jahutada, ütles ta: „Ma usun, et kõik läheb korda.”
„Ainult siis, kui sa nõustud tegema, mida ma tahan,” vastas Tony.
„Mida sa tahad, et ma teeksin?”
Taas vaatas ta vend üle õla ukse poole, enne kui tasandatud häälel ütles: „Papa käskis mul hertsogile kirjutada ja öelda, et ei saa kahjuks teda külastada nagu planeeritud, kuid et ta saadab minu enese asemele ning et mina ootan väga tema hobuste nägemist.”
„See kõlab igati õigena.”
„Mida ma tegin,” ütles Tony isegi veel vaiksemalt, „on see, et ma muutsin kuupäevad ära.”
Valeria põrnitses teda. „Miks sa seda tegid?”
„Ma ütlesin hertsogile, et me saabume 20ndal, kuid tegelikult, kui kõik just valesti ei lähe, jõuame me Biarritzi 18ndal.”
Valeria jõllitas teda. „Kas sa pead silmas… kas sa tõesti mõtled, et me oleme seal kaks päeva enne kui hertsog sellest teab?”
„Täpselt!” ütles Tony, „ning kaks ööd, Valeria, vaatan ma kankaani.”
„Ja… jätad minu üksi?” uuris Valeria. „Kuidas sa saad nii halb olla? Ja sa tead, et papa ei kiidaks heaks, et ma üksi jahil olen. Liiatigi räägiks kapten talle kahtlemata, mida sa tegid.”
„Ma olen sellele mõelnud,” ütles Tony, „ja me ei peatu jahil.”
„Hotellis oleks veel