Armastuse veski. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
teha? Ning mõtle kogu sellele pahandusele, kui see avastatakse.”
„See ei tule välja,” ütles Tony, „sest me oleme selles suhtes väga nutikad!”
„Ma ei näe, kuidas.”
Vend naeratas. Tema silmis oli see pilk, mis oli seal väikesest peale olnud alati, kui ta midagi eriliselt üleannetut tegi.
„Sa pead mõistma, Tony,” ütles Valeria ruttu, „et ma ei saa teha midagi, mis ärritaks mitte ainult papat, vaid ka vanaema.”
Ta peatus hetkeks ning siis jätkas: „Vanaema on nii õnnelik, et me tema kalli hertsogi juures peatume, ja kui me teeksime midagi sellist, nagu sa ette paned, siis ma arvan, et see tapaks ta.”
„Rumalus!” ütles Tony. „Su vanaema on prantslanna ning nemad mõistavad neid asju.”
„No mina mitte,” andis Valeria vastulöögi, „ning minu vastus on „ei”. Seega ei saa sa seda teha.”
„Kuula mind hetkeks,” ütles Tony, „ma räägin sulle, kui lihtne see võib olla.”
Valeria kergitas kulme, kuid ei öelnud midagi ning tema vend jätkas: „18ndal saabume me St. Jean le Luzi. Ma usun, et sa tead, et see sadam on Biarritzist vaid mõne miili kaugusel.”
„Ma tean seda,” nõustus Valeria.
„Hertsog ei oota meid, nii et keegi ei näe meid Sea Serpentilt maha astumas. Ma annan kaptenile juhtnöörid jääda ankrusse sadama sellises osas, kus jahti ei märgata.”
„Kas ta ei pea seda imelikuks?” küsis Valeria.
„Ma mõtlen mõne hea seletuse välja,” vastas Tony.
„Mis me siis teeme?” uuris Valeria.
„Me läheme väikesesse hotelli, millest ma juba ühelt oma sõbralt kuulsin. See ei ole moekas, kuid mugav ja väga austusväärne. Me peatume seal kaks ööd.”
Valeria avas suu, et midagi öelda, kuid pidas siis paremaks protestid hilisemaks hoida.
„Kui me kord seal oleme,” jätkas Tony, „riietud sinna stiilsetesse riietesse, mida sa kannad võluva lesknaise Madame Hérardina.”
Valeria põrnitses teda. „Kas sa oled hull? Miks ma peaksin seda tegema?”
„Sellepärast, mu kallis õde,” ütles Tony, „et sa ei saa vaadata kankaani leedi Valeria Nethertonina, või kogu publikum oleks kaunist väikest debütanti enda seas istumas nähes uudishimulik.”
„Ja sa usud tõesti, et ma suudan abielunaist teeselda?”
„Sa tavatsesid nende šaraadide ajaks, mida me jõulude ajal esitasime, end ümber riietada. Ma mäletan, et sa olid Tuhkatriinu ühe koleda õena väga edukas.”
„See oli teine asi,” väitis Valeria vastu.
„Näitlemine on näitlemine,” vastas Tony, „ning ma ei kujuta ette, et keegi vaataks sind, kui neil on võimalus kankaani vaadata.”
Säärast asja ütleks ainult vend, mõtles Valeria.
Ta naeris üsna nõrgalt.
„Kõik, mida sa pead tegema,” jätkas Tony, „on nägema välja vanem, kui sa tegelikult oled, ning oma näo ära meikima, nagu enamik prantslannasid teeb. Eriti, kui nad osalevad milleski nii pöörases nagu seda on kankaanietendus.”
„Aga…vanaema ütles, et ükski… leedi ei läheks kunagi…sellisesse kohta!”
Valitses hetkeline paus ning Tony vältis oma õe silmi, kui ta ütles: „Ma ei kujuta ette ühtegi meie sugulast sinna minemas. Samas on olemas naised, kes ei ole võib-olla küll beau ton, kuid sellegipoolest kenad ja elegantsed, kes meest sellisel juhul saadavad.”
Ta valis hoolikalt sõnu ning rääkis aeglaselt.
Valeria hüüatas äkki: „Kas sa pead silmas, Tony, et ma peaksin näitlema, et ma olen demi-mondaine?”
„Nii, et sa oled neist kuulnud!” hüüatas Tony.
„Muidugi olen ma neist kuulnud!”
„Oma vanaemalt, ma eeldan.”
„Ta on neid aeg-ajalt maininud, eriti Pariisi omi, kes on nii ekstravagantsed, ning kelle peale inglased ja prantslasedki suuri varandusi kulutavad.”
„Tõenäoliselt ei kuluta sinu peale keegi suurt varandust, välja arvatud mina,” ütles Tony.
„Sa mõtle ometi tõsiselt seda, mida sa tahad, et ma teeksin!”
„Muidugi mõtlen,” ütles ta, „loomulikult võid sa ka üksi hotelli jääda. Ma ei keela sul seda teha.”
Valeria kõhkles. Ta ei suutnud midagi masendavamat ette kujutada. Oleks õnnetu üksi mingis labases hotellis tund tunni järel Tony naasmist oodata, kes on energiline ja pakatab kõigest nähtust. Ta tegi veel viimase katse end päästa.
„Palun, Tony,” anus ta, „ära tee seda. Sa tead, milline tüli tuleb, kui see kunagi avastatakse, ning papa ei usaldaks sind enam ealeski!”
„Ta ei usalda mind praegugi!” pareeris Tony. „Kui ma panin ette, et lähen lihavõteteks Pariisi, ütles ta, et vähemalt mitte veel sel aastal.”
Tema hääl muutus teravamaks, kui ta jätkas: „Ma ütlesin talle: „Kuule, papa, ma olen kakskümmend üks ja täiesti suuteline enda eest hoolitsema.””
„Mida papa selle peale ütles?” küsis Valeria.
„Ta ütles: „Kui sa ilma minu heakskiiduta Pariisi lähed, lõpetan ma sulle taskuraha maksmise!””
„Nagu ma tol korral ütlesin, pole see aus. Ma ei ole laps, kuid mind koheldakse sellena!”
„Ma tean, et sul ei vea, kui sa tahad nii väga Pariisi minna,” ütles Valeria. „Aga samas kinkis papa sulle jõuludeks need kaks imelist hobust ning augustis lähed sa Šotimaale.”
„Ma tean, ma tean,” nõustus Tony, „ning väikeste heategude eest tuleb tänulik olla, kuid ma ei lähe kankaani nägemata Biarritzi!”
Ta tõstis oma lõua viisil, mis ütles tema õele, kui otsusekindel ta on.
Valeria teadis, et vaidluse jätkamisest ei ole mingit kasu. Kas ta nõustub või mitte, Tony läheb ja vaatab kankaani. Seega oli tema valida, kas minna temaga kaasa või jääda üksi hotelli.
Kiiresti, kuna talle ei meeldinud teha midagi, mis ta isa ärritaks, ütles ta: „Parem selgita mulle täpsemalt, mida sa tahad, et ma teen.”
Tony lasi kuuldavale rõõmukarje. „Sa oled nõus? Oh, Vala, sa oled tõeline semu! Ja ma luban sulle, et see saab olema suurim mõnu, mis me eales oleme kogenud!”
„Ma loodan,” ütles Valeria. „Samal ajal kardan ma, et papa saab teada.”
„Ma hoolitsen, et ei saa,” ütles Tony, „ning ta ei saa kunagi teada, kui me teeme täpselt nii, nagu ma olen korraldanud.”
„Sa ütled mulle, mida ma pean kandma, teeseldes Madame – mis ta nimi oli?”
„Madame Hérard,” kordas Tony.
„Ma loodan vaid, et see mulle meelde jääb!”
„Muidugi jääb, ning sa võid olla „Vala”, kellena sind keegi peale minu ei kutsu, see kõlab peaaegu prantslaslikult nagu su päris nimi.”
Valeria oli ristitud vähetuntud pühaku järgi, kes oli tegelikult Itaalia päritolu ja arvatavalt Püha Vituse abikaasa. See nimi oli Itaalias ja ka Prantsusmaal väga populaarne olnud. Kui ta sündis, nõudis ta ema, et oma tütrele tahab ta seda nime. Siiski oli Valeria Nethertonide perekonnale meele järerle olemiseks ristitud ka traditsioonilisemalt Maryks ning Adelaide’iks. Oli tõsi, et ainult Tony kutsus teda Valaks.
Olgugi, et vaevalt keegi küsib, kes ta on, kartis ta, et teda võidakse üllatada ja ta vastab „Valeria Netherton”.
„Väga