Peidetud süda. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
Bootle, kui nad väljas seisid.
“Ta tundub olevat armas laps,” märkis Sylvia. Talle meenus, et tal on proua Cuninghami antud raha ja paberileht endiselt peos. Ta vaatas haritud, hoogsa käekirjaga kirjutatud nime. “Sir Robert Sheldon, Sheldon Hall, Picton Fell.” Ta luges aadressi hoolega ja tõstis siis pilgu, nähes, et proua Bootle vaatab teda.
“Kus see… Picton Fell asub?” küsis Sylvia.
“Põhjas,” vastas proua Bootle. “Teil on pikk sõit ees.”
Sylvia tahtis veel midagi küsida, kui järsku kostis hüüatus.
“Proua Bootle!”
See oli doktor. Proua Bootle tõttas minema ja sulges enda järel magamistoa ukse.
Sylvia läks pikkamööda esimesele korrusele. Ta torkas raha mantlitaskusse, luges veel korra aadressi, kuhu pidi Lucy viima, ja pani ka paberilehe taskusse.
Ta istus ja soojendas käsi, vaatas fuajees ringi ning nägi avatud ust, mis viis ilmselt elutuppa. Toole kattis läikiv sits, tapeet oli elegantselt kaunistatud sinise-roosakirju paelamotiiviga, seintel olid kullatud raamides akvarellid ja kaminasimsil seisis idamaine portselan. Kõik see avaldas sügavat muljet neiule, kes oli liiga kaua odavas ja vaeses keskkonnas elanud. “Proua Cuningham on vist rikas,” mõtles Sylvia ja meenutas taas proua kummalisi juhtnööre. Kas Lucy oli tõepoolest Sir Robert Sheldoni laps? Siis peaks tema nimi olema Sheldon, mitte Cuningham. Ja kui Sir Robert on elus, miks siis proua Cuningham uuesti abiellus? Lahutus, kas nad võisid lahutada? Sylvia võpatas sellele mõeldes. Säärane ebasünnis ja häbiväärne tegu ei tundunud proua Cuninghamiga kokku käivat. Sylviale meenus tema õrn hääl.
Proua oli vist kunagi olnud väga ilus. Isegi praegu, haigusest kurnatuna, kõhna ja kuhtununa oli näha, et ta oli olnud ilus ja veetlev. Ja tema riided! Sylvia mõtted pöördusid hoolimata püüdlusest mõelda tõsisematele asjadele riietele, mis ülakorruse magamistoas vedelesid. Ja ometi, proua Bootle ütles… mida ta ütleski? Talle meenusid Bootle’i sõnad ja ta tundis esimest korda tuleviku ees veidi hirmu. Kas Sir Robert Sheldon on oma tütart nähes rõõmus? Ilmselgelt ei oota mees teda, sest Sylvia pidi ette teatamata kohale minema. Kas Sheldon teadis, et proua Cuningham on suremas? Ilmselt mitte. Aga kui ta on Lucy isa, kas siis poleks pidanud talle teatama, nõudma tema kohalolekut? Sylviale meenus, et doktor Dawson oli tahtnud proua Cuninghami sugulastele teatada, aga naine ei öelnud ühtegi nime. Neiu peas oli kõik nii segamini, et ta tundis, et ei suuda kuidagimoodi ise seda lugu lahendada, vaid peab kannatlikult proua Bootle’it ootama.
Ta kuulis samme ja portselani kõlinat ning nägi proua toatüdrukut trepimademel, ühes käes kandik ja teises läikivast messingist kuumaveekann. Tüdruk oli ikka mossis ja pahur ning oma käskijanna ukse taha jõudes kolistas ta kandikuga üleliia kõvasti. Ta pani kannu käest, et koputada, aga uks avanes enne, kui ta seda teha jõudis. Doktor Dawson seisis uksel. Ta vaatas korraks toatüdrukut ja siis kuulis Sylvia tema häält.
“Te jäite hiljaks,” ütles arst teravalt. “Teie käskijanna on surnud.”
3. peatükk
Nad olid reisinud peaaegu üheksa tundi ja Lucy, kes oli alguses olnud rõõmus ja reibas, jooksnud vagunis edasi-tagasi ja imestanud iga asja peale, tukkus nüüd Sylvia käte vahel, tumedad ripsmed põskedel puhkamas ja sassis punased juuksed Sylvia rinna vastas soojad.
Oli raske oletada, mis neid kohale jõudes ees ootab. Lund sadas tihedalt ja maa oli juba valge. Reisijad kõnelesid põhjapool lumevangi jäänud rongidest, millest nad maha pidid jääma ja arutasid filosoofiliselt võimaluse üle päev hiljem sihtkohta jõuda.
Sylvia sulges silmad, aga tal polnud und. Ta arutles aina ärevamalt, mis neid reisi lõpus ootab. Ta oli füüsiliselt väsinud, aga teadis, et ei suuda rahulikult puhata enne, kui teab vastust kõikidele teda vaevavatele küsimustele.
Ta oli eelmisel õhtul väga hilja koju jõudnud. Ta oli oodanud proua Bootle’it ja kui nad viimaks koos läbi lumiste tänavate tagasi minema hakkasid, oli Poolbrook nagu väljasurnud ning selle elanikud magasid ammu. Nad kõndisid vaikides, sest tempo oli kiire ja nad pidid jälgima, et ei libiseks märjal lumel, mis oli tee keskelt rentslitesse vajunud. Lõpuks jõudsid nad koju ja Sylvia oli pöördunud uksel, öeldes anuvamalt kui ise taipas: “Te tulete ju sisse, proua Bootle, eks?”
“Jah, tulen, kullake,” kostis vastus. “Ma ei taha kauaks jääda, aga ma pean sulle üht-teist rääkima ja sina pead seda kuulma.”
Sylvia sulges ukse ja kiirustas süütama õlilampi esikulaual. Tal kulus natuke aega, et elutoa kaminas tuli põlema saada, aga kui leegid lõpuks tulehakatist limpsasid, vaatas ta küsivalt proua Bootle’i poole, kes seisis toas koguka ja imposantsena, lumine must keep telgina seljas.
“Nii on parem,” tähendas proua. “Ja nüüd, kullake, asume asja kallale.”
Ta heitis keebi üle õla ja tõi kaenla alt nähtavale suure pambu. Sylvia oligi arvanud, et tal on midagi kaasas, kui nad proua Cuninghami juurest lahkusid. Nüüd avas proua Bootle kompsu ning Sylvia silmad läksid üllatusest suureks, ta oli sõnatu. Esmalt ilmus nähtavale must kleit, mida ta oli teenija toas näinud ja mida proua Bootle oli talle näidanud. Järgmisena nägi ta musta mantlit, mis sobis kleidiga, valge pitsäärega alusseelikut ja helelillast siidist õhtukleiti, millel oli kaeluserüüs ja šifoonist varrukad ning mida kaunistasid suured kunstlillede kimbud.
“Proua Bootle!” hüüatas Sylvia.
“Oota, see pole veel kõik,” tähendas proua Bootle.
Lilla kleidi voltide vahelt ilmus välja kübar, must ning sulgede ja lilledega kaunistatud, ääristatud peene läbipaistva looriga. See oli ilus kübar – selline, mida Sylvia oli varem näinud vaid moeajakirjade reklaamides.
“Oh, proua Bootle!” hüüatas ta taas.
“Minu meelest peaksid need sulle sobima,” nentis proua Bootle. “Neid on vaja ehk siit-sealt kokku võtta, aga kui ma väga ei eksi, oled sa proua Cuninghamiga üsna sama mõõtu.”
“Oh, proua Bootle, kuidas ma… ma tahan öelda, et need on…”
“Jah, ma tean, mida sa öelda tahad,” segas proua Bootle vahele. “Sina võid seda varguseks pidada, ent mina mitte! See vaene daam – rahu tema hingele – oleks kindlasti eelistanud, et sina need endale saad, kuna sa hoolitsed tema tütre eest, mitte et see vargaplikast teenija need endale krabab. Ta oleks need ise sulle andnud, kui oleks jõudnud sellele mõelda, see vaene hing. Ja mulle ei meeldinud sugugi, et too teenija pakkis asju juba enne, kui tema käskijanna surnud oli! Milline tänamatus! Aga tänapäeval on see juba nii. Vanu häid teenijaid pole enam. Igatahes mitte selle maailma proua Cuninghamide jaoks.”
“Oh, proua Bootle, ma ei saa… Kas te arvate, et nii tõesti sobib?”
Sylvia oli püsti hüpanud ja silmitses riideid, puudutades ühe käega pehmet lillat kleiti.
“Kuula mind, kullake,” ütles proua Bootle. “Alati ei saa öelda, et ainult ühtemoodi on õige ja teistmoodi vale. Minu meelest pole sugugi vale, kui sa sulle määratud ülesannet täites hea välja näed. Pealegi seal, kuhu sina lähed, vajad sa minu arusaamist mööda kainet mõistust ja miski ei anna naisele rohkem enesekindlust kui teadmine, et ta on hästi riides. Need on ilusad rõivad, parimatest töökodadest, nagu siltidel kirjas. Kanna neid ja ära sellele mõtle. Ma oleksin võtnud rohkemgi, oleks mul aega olnud, aga ma ei tahtnud, et see lipakast teenija mind taga rääkima oleks hakanud – mitte et keegi teda kuulaks! Aga ei või iial teada.”
“Kas ta võtab muud asjad endale?” uuris Sylvia.
“Arvan, et mitte,” tähendas proua Bootle süngelt. “Proua Cuninghami advokaat saabub homme. Doktor leidis tema aadressi samast karbist, kust ta sulle raha andis. Kui advokaadid on kohal, pole enam niisama lihtne asjadega välja kõndida, nagu see noor preilna arvab, või minu nimi pole Bootle.”
“Aga kui ta nende riiete kohta midagi ütleb?” küsis Sylvia murelikult.
“Lõpeta muretsemine,” rahustas teda proua Bootle.