Peidetud süda. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
vastust ootamata: “Kõige elegantsemad ja ilusamad naised on Londonis, sellepärast te meenutategi mulle londonlannat. On see teie tütar?”
“Ma hoolitsen tema eest,” ütles Sylvia ja märkas, et mees heitis korraks pilgu tema kinnastamata käele.
“Kena laps. Mulle küll punapead ei meeldi, aga on mehi, kes on punaste juuste järele hullud. Mulle meeldivad kullakarva juuksed. Mida pikemad, seda parem.”
Sylvia langetas pea ja kõneles vaikselt Lucyga, lootes, et mees taipab, et tema tähelepanu on soovimatu. Aga noormees ei lasknud end heidutada.
Kõrvalpilkude ja pealetükkiva viisi järgi, kuidas võõras teda vaatas, sai Sylvia aru, et võõras püüab temaga flirtida. Neiu ei tundnud mitte pahameelt, vaid sattus segadusse ja kohmetus.
“Teate mis,” lausus noormees lähemale nihkudes ja sosinal kõneldes. “Oma välimuse ja figuuriga oleks teil Londonis lööki. Kui te teenite elatist selle tüdruku eest hoolitsemisega, siis mõelge, milline tulevik sel on? Londonis osataks teid hinnata ja mina poleks ainus.”
Sylvia pöördus tema poole ja vaatas talle otse silma.
“Tänan, aga ma pole huvitatud,” ütles ta kindlalt.
Mees pilgutas talle häirimatult silma. “Aga ühel päeval ehk olete. Kes teab?”
Sel hetkel tuli härra Robb tagasi. Sylvia tõusis kiiresti.
“Oh, härra Robb, kas tõld on valmis?”
“Veel mitte, proua,” vastas Robb ja heitis kamina kõrval seisvale mehele tõrjuva pilgu.
“Härra Cuthbertson,” lausus ta, “teie jook ootab teid kõrtsitoas.”
“Kuulge, Robb, ärge sundige mind lahkuma,” anus härra Cuthbertson. “Ma tahan oma jooki siia kamina juurde ja arvan, et see noor daam võtab ka midagi. Kuidas oleks väikese klaasi portveiniga, preili?”
“Daam võib endale ise tellida,” tähendas härra Robb karmilt, lisades vaikselt, aga nii, et Sylvia kuulis: “Ärge olge rumal, mees. Ta läheb Sheldon Halli.”
Härra Cuthbertson ahmis õhku. Sylvia nägi tema näoilmet, ehkki teeskles, et ei vaata sinnapoole.
“Taevane jumal! Miks te kohe ei öelnud?”
Ta tõusis püsti ja lahkus toast. Härra Robb saatis mehe ukseni, pöördus ja kummardas.
“Vabandage, proua.”
Ta oleks lahkunud, aga Sylvia peatas ta, küsides: “Kui kaugel Sheldon Hall on?”
“Umbes viisteist kilomeetrit, proua.”
“Kas te tunnete seda kohta?”
“Väga hästi. Arvan, et siinkandis tunnevad seda kõik.”
“Ja te tunnete Sir Robertit?”
“Jah, proua.”
“On ta kodus?”
“Arvan küll, proua. Nägin teda kaks päeva tagasi sinnapoole sõitmas.”
Muud Sylvia teada ei tahtnudki – või siiski? Talle tundus, et Horatio Robb ei avaldanud kõike ja ometi meeldis see mees talle ning tundus ausa inimesena, keda võib usaldada. Sylvia tajus mehe pilgus midagi peale lahkuse. Oli see ehk kaastunne või – haletsus?
“Härra Robb?” Sylvia sundis end otsust tegema.
“Proua?”
“Kui… kui… kui ma ei saa mingil põhjusel Sheldon Hallis ööbida, siis kas teil oleks siin mulle ööbimiskohta?”
“Minu maja, ehkki vilets, on teie teenistuses.”
“Tänan teid.”
Sylviale tundus, et ta oli leidnud endale sõbra ja tundis kummalisel kombel kergendust.
Härra Robb ei öelnud enam midagi. Ta kummardas ja lahkus.
Siin oli vähemalt pelgupaik, mingi pääsemine, kui olukord väga hulluks läheb. Ja ometi, mida ta kartis? Mis oleks kõige hullem?
“Tõld on ees, proua.”
Nüüd seisis ees nende teekonna viimane osa. Lucy oli muutunud uniseks. Härra Robb tõi neile vaiba ja Sylvia mässis selle tüdruku ümber.
Ukse ees ootas neljarattaline tõld, mis lõhnas hallituse ja heina järele. Hobune näris suuraudu, nagu pahandades, et ta nii hilja välja toodi.
“Sa pead aeglaselt sõitma, Joe, teed on lumised,” hüüdis härra Robb pukis istuvale mehele.
“Ma viin nad kohale, ära muretse!”
Härra Robb aitas Sylvia ja Lucy tõlda.
“Panin sooja kivi tõlda, proua, ja kui vaja, on ka teie jaoks vaip olemas.”
“Tänan teid, härra Robb.” Sylvia sirutas käe. “Olen teile kõige eest väga tänulik.”
Mehe käepigistus oli tugev ja rahustav. Kui nad liikuma hakkasid, tõstis mees sõrmed nagu au andes pea juurde.
“Head reisi!”
Ja siis asusid nad teele Sheldon Halli poole.
4. peatükk
Tõld peatus jõnksatades ja Sylvia, kes oli tukastanud, avas ehmunult hüüatades silmad. Ta nühkis kinnastatud käega tõllaakent ja mõistis, et nad pole veel elumaja, vaid väravavahi majakese ees. Kuu paistis ja Sylvia nägi kaht kõrget sepistatud rauast väravat, mille kummalgi poolel kõrgusid kivist lõvid vapimärkidega kilpidega. Kutsar Joe hüüdis midagi ja tema hääl kajas neid ümbritsevas vaikuses selgelt. Natuke aega oli kõik vaikne, siis avanes vahimajakese uks ning kollane valguskiir valgustas meest, kes kiiresti värava juurde tuli.
Sylvia äratas Lucy, kes tema vastas sügavalt magas.
“Sa pead ärkama, kullake. Me oleme varsti kohal.”
Lucy avas silmad ja oli otsekohe ärkvel.
“Kus me oleme?” küsis ta. “Kas juba on hommik?”
“Ei, veel mitte,” vastas Sylvia. “Sa pole ju voodis olnudki.”
Lucy naeris muretult. “Ma arvasin, et olin,” ütles ta. “Olen mina alles rumal.”
Sylvia kummardus teda suudlema. Ta tundis sel hetkel vajadust teise inimese puudutuse järele, et vaigistada hirmu, mis oli kasvamas paanikaks, kuna käes oli hetk, mis määrab nii Lucy kui ka tema enda tuleviku.
Tõld hakkas taas liikuma. Sylvia silus musta elegantse kübara all juukseid. Proua Bootle oli öelnud, et esmamulje on tähtis ja ta soovis teada, milline ta välja näeb. Et enda pärast muretsemist unustada, pöördus ta taas Lucy poole, sättis lapse juukseid ja sidus mütsi paelad korralikult lõua all kinni. Tüdruk hüples erutusest, püüdes aknast välja kiigata.
“Kus maja on, preili Wace? Ma näen ainult puid. Me ei saa ju puu otsas magada, eks?”
“See on sissesõidutee,” selgitas Sylvia, vaadates kuuvalguses paistvaid tammesid, mille oksad olid paksu lumega kaetud.
Ta otsis käekotist taskurätikut, kui Lucy järsku hüüatas: “Oo, seal see on… maja on seal!”
Sylvia tõstis pilgu ja tardus, suutmata oma silmi uskuda. Nad sõitsid kurvist välja ja nägid Sheldon Halli. Sylvia teadis, et ei unusta seda esimest korda mitte kunagi. Nad nägid siledat lumevälja ning veidi kõrgemal paistis majesteetlikus üksinduses ja täies kuuvalguses maja, hall ja tõsine kivist taust sajale säravale aknale. Fassaadi toestas kuus koonusjat sammast, mille vahele jäi kaarduv kivipiirdega trepp. Kummalgi pool treppi laiutas majatiib. Täiuslikult proportsioonis maja oli nagu kivist poeem.
Sylvia ei mäletanud hiljem, mida ta oli näha lootnud, aga ta polnud iialgi osanud ette kujutada nii võimast ja samas nii ilusat maja, mis nüüd tema ees kerkis. Kuuvalguses tundus see lausa muinasjutuline ja alles siis, kui nad lähemale jõudsid, sai selle suurus täiel määral selgeks ning maja suursugusus mattis esmase imetluse enda alla.
Tõld