407 karaati. Egert Anslan
Читать онлайн книгу.
mismoodi saab varastada asja, mille asukoht pole teada?” saatis Kuraator õhku retoorilise küsimuse ja lõi hambad šnitslisse.
„Noh, spetsialist?” pöördus ta Artisti poole. „Mis ütled?”
Artist pani noa ja kahvli taldrikule.
„Briljandi kohta on vara midagi öelda. Aga kivi polegi hetkel peamine. Isadora näol on sihtmärk olemas ja siit hakkab lugu edasi hargnema. Ta juhatab mind ise oma varakambrisse.”
Keegi ei märganud, kuidas Feliks sõna „sihtmärk” kuuldes võpatas. Artist võttis lonksu vett ja jätkas: „Asjalood on järgmised: Isadora on kindlus, mida tuleb hoolikalt piirama hakata. Ma pean talle lähenema isiklikus plaanis – kõigepealt äratama temas huvi ja siis võitma ta usalduse.”
Ta pani veeklaasi kolksuga lauale ning vaatas meestele otsa.
„Tõenäoliselt tuleb mul ta armukeseks hakata.”
Gena purskas valju häälega naerma. Feliks noogutas. Hea seegi, et nad Isadorat vähemalt esialgu maha lüüa ei kavatsenud.
„Einoh…” Kuraator oli paljukiidetud Moskva spetsialistilt tõsisemat plaani oodanud. „Mismoodi, armukeseks?” uuris ta kulmu kortsutades.
„Ma pean talle kuidagi ligi saama,” sõnas Artist. „Tuleb tungida ta isiklikku ruumi ja kombitsad sinna sügavale sisse ajada. Lihtsalt tuttav olemisest ei piisa ja sõprusega läheb kauem aega. Armuvärgid aga,” Artist lasi sõrmedega nipsu, „mõjuvad kähku ja sügavalt”.
„Mismoodi sa tema armukeseks kavatsed hakata? Võib-olla annab ta sulle hoopis vastu vahtimist?” uuris Gena Lucyle mõeldes.
Ehk oli temalgi siit üht-teist kõrva taha panna?
„Eksida ei tohi. Enne tegutsemist tuleb kõik nüanssideni läbi kavandada.” Artist kavatses mõne näitega oma kompetentsust tõestada, kuid Kuraator katkestas teda.
„Teooria! On sul mõni konkreetne plaan?”
„Pea hoogu, ma räägin kohe,” ütles Artist taibates, et meestel pole aimugi, kuhu ta tüürib. Ta pöördus Feliksi poole: „Kus on järgmine suurem üritus, kus Isadorat kohata võib?”
„Nädala lõpus on Briti Muuseumis Egiptuse kunsti rändnäituse avamine. Ma arvan, et ta on seal kohal.”
„Sel juhul tuleb mul sealsamas olla. Ja loomulikult peab üritusel olema keegi, kes mind lesele tutvustab. Mõtle välja, kes see inimene oleks. Ise ei tohi ma talle külje alla ujuda.”
„Mina ei tule kõne alla, mõistad isegi,” teatas Feliks käsi laiutades.
„Sind mul polegi vaja, leia ükskõik kes. Astu ise ürituselt läbi ja tutvusta mind mõnele oma tuttavale, kes Isadorat tunneb. Kindlasti on seal suur hulk neid eluaegseid näitusefriike, kes kunsti egiidi all ennast näitamas ja tasuta veini joomas käivad. Peaasi, et su inimene leske tunneks. Küll ma ise hoolitsen, et ta mind Isadorale tutvustab. Leiad mõne sellise?”
„Ma usun küll.”
„Ruslan, sa ei vastanud enne mu küsimusele,” segas rahutuks muutunud Kuraator vahele. „On see armukesevärk sul ainus variant? Kui lesk kohe õnge ei lähe, siis oled sa oma näo ära näidanud ja hiljem ei saa sa talle enam muud moodi läheneda.”
„Kelleks sa mind pead?” küsis Artist end puhevile ajades. „Ta ei näe MIND, vaid seda, mida ma talle näitan. Ta näeb meest, kes äratab temas huvi, millele ta ei suuda vastu panna.”
„Nooh, sa kõlad üsna enesekindlalt.” Kuraator tõmbus veidike tagasi. „Oled sa varem midagi niisugust teinud?”
„Armuasjad on vanemad kui meie ja piisab sellest, et tunned psühholoogiat. Kogu XVII sajandi Prantsuse õukonna võrgutamiskunst rajanes samadel alustel mis tänapäevalgi! Mis siin Inglismaal teisiti on?”
„Ja mida see, ee… armukunst meile õpetab? Räägi edasi, mind hakkab juba huvitama,” muheles Kuraator. Ka Gena ja Feliks nihkusid lähemale. Nemadki ei tahtnud tasuta armunõuandeid kõrvust mööda lasta.
„Alguses lähenen ma talle pisut ükskõikselt ja nagu muuseas. See ei tohiks vast üleliia keeruline olla, või mis? Kui me omavahele jääme, siis mingil hetkel tunnistan talle siiralt, et olen huvitatud temaga sõbrustamisest. Selles pole ju kah midagi imelikku?”
„Noh, aga armukesevärk?” oli Gena läbematu, „kuidas sa talle pirukasse paned?”
Artist ei teinud Gena küsimusest välja.
„Ma ütlen Isadorale, et tahan temaga sõbrustada ja eksitan ta oma tegelikelt kavatsustelt kõrvale. Lesk näeb, et ma ei ürita teda voodisse saada ja laseb ennast vabaks. Aga samal ajal võtan ma näituseseltskonna kõige ilusama naise ning hakkan tema abil oma hinda tõstma.”
„Kuule, ega sa Moskvas pole,” sekkus Kuraator. „Siin pole ilusaid naisi nii vabalt võtta.”
„Õnneks me oskame ette mõelda ja organiseerime sinna kellegi. Peibutuslind saab olema meie enda kohale toodud, mõistad? On sul mõnda sellist? Aga see tüdruk ei tohiks kõige rumalam olla. Peaasi, et rahvas laiali ei jookseks, kui ta suu lahti teeb.”
Kuraator istus käsipõsakil.
„Millal üritus on?” küsis ta sõrmedega lauale trummeldades.
„Reede õhtul.”
„Reedeti on nad kõik liikvel. Paksul Kozlawskil on terve kari eskorttüdrukud. Ega nad ei pea teadma, mis mäng meil käib. Ütleme lihtsalt, et näitusel on üks mees, kes on vaja ära võluda. Ja siis las võimleb, nii nagu oskab.”
„Täpselt. Kui ta mul terve õhtu küljes ripub, siis on asi korras. Küll ma ta minema peletan, kui teda enam tarvis pole,” nõustus Artist.
„Ja mida sa selle naistekarjaga seal näitusel peale hakkad?” uuris Kuraator edasi. Ta ei saanud ikka veel aru, kas Artist on geenius või napakas. Pigem näis ta viimase poole kalduvat.
„Järgnevalt on vaja lesk segadusse ajada. Ma uurin, millisele näitusele ta plaanib järgmisena minna ja ütlen, et mul oli juhuslikult täpselt samasugune plaan. Ta eeldab, et näeb mind seal, võib-olla lausa ootab – ma ju lubasin tulla! Aga ma ei lähe sinna. Me uurime välja – ja sina aitad mind selles,” osutas Artist näpuga Feliksile, „milliseid üritusi lesk külastab ja ma ilmun ootamatult kohtadesse, kus ta mind kohata ei lootnudki. Ta ei suuda mu käitumist ette aimata.”
Artist vaatas meestele otsa, üritades taibata, kas nad said ikka aru, millest ta rääkis. Plaanile oli vaja Kuraatori heakskiitu. Lollpea Gena arvamus polnud õnneks oluline ja Feliksi oma ammugi mitte. Mehed olid noad-kahvlid käest pannud ja vaatasid teda pisut imeliku pilguga. Artist tõmbas kopsud õhku täis ja jätkas: „Kui naine ei suuda mehe käitumist ette aimata, siis tekitab see temas segadust, mis on eduka võrgutamise eeldus!”
Kuraator oli pea viltu pööranud. Artist sõnas talle silma vaadates: „See on teadus, mitte minu luulud. Usu mind, kõik läheb nii nagu plaanitud.”
Kuraator sügas oma rasvast lõuga. „Praegu jääb küll su jutust mulje, nagu muud võimalust polekski.”
Artisti kõrv tabas nõusolekunoodi.
„Okei, ma räägin edasi,” ütles ta. „Pärast näitusetralli tuleb sinul, Feliks, lesega mingil hetkel nagu muuseas kohtuda ja välja uurida, millised emotsioonid tal minuga seoses on. Sa näed ju kohe, kas ta tahab minust rääkida ja mil viisil ta seda teeb. Sinult saadud tagasisidega saan järgmisi samme planeerida. Ma pean talle täiega pardasse sõitma.”
Gena puhkes jälle valju häälega naerma. Artisti sisemuses kihvatas.
„Saate aru küll, mida ma silmas pidasin,” ütles ta, surudes alla soovi Genale vastu vahtimist virutada. „Kui selgub, kus lesk briljanti hoiab, punume skeemi nende hõivamiseks.”
„Me punume” oli öeldud lauasolijate rahustamiseks. Kõigile oli niigi selge, et skeemi planeerib ja viib ellu Artist üksi. Kuraatorile hakkas üha enam tunduma, et mees teab, millest räägib. Ega