407 karaati. Egert Anslan
Читать онлайн книгу.
kuhu nende tiim järgmist pettust ette valmistas; olid intelligentsed, kuid kriminaalsest pisikust nakatatud naised, kes asusid tööle samas firmas eesmärgiga suretada oma võlude abil välja tegevjuhtkonna ajud ning viia nende mõtlemine allapoole vööd jäävatesse organitesse. Niipea kui Dmitri inimesed olid kogunud võtmetöötajate kohta piisavalt siseinfot ja leidnud augud suuremate rahaülekannete tegemise protseduurireeglites, haigestusid nende teed takistavad finantsjuhid vajalikul päeval; bossid sattusid armuseiklustesse, mis ei lasknud neil vajalikul hetkel tööl viibida, ning tekkisid osavalt lavastatud tehingud, mille ehtsust oli telefoni ja meili teel valmis tõestama terve armeejagu väljamõeldud tehingupartnereid. Raha oli ALATI võimalik firmast välja kanda, sest ükski ettevõte ei olnud valmistunud omaenese töötajate korraldatud grupiviisiliseks lauspettuseks, millest jäävad järele vaid tühi pangakonto ja mõned valenimedega tööraamatud.
Kuigi punutud skeemide initsiaator oli Dmitri ainuisikuliselt, ei saanud ta pelgalt mõttetööst piisavalt rahuldust. Töid viisid ju ellu läbi ja lõhki majandusinimesed ning temal polnud üldjuhul ettevõttesse asja. Hoolimata edust, mis neid saatis, vajas Dmitri ka sündmuste tulipunktist saadavat adrenaliini. Juudi lese briljant silmapiiril säramas, hakkas ta korterivargust organiseerima. Väga lihtsalt oleks võinud leida inimese, kes raha saadiku kodust ära toob, kuid Bogdan oli rõhutanud, et Artistil tuleb seda ise teha, mitte enda asemel kedagi teist saata. Isakesed tahtsid näha, et uus mees ei löö musta töö tegemisel risti ette. Dmitri leppis olukorraga, muud tal üle ei jäänudki, ning asus tegutsema.
Alguses klappis kõik ilusti. Tšistõje Prudõ metroopeatusest paarisaja meetri kaugusel asuv kortermaja ei kujutanud endast varga jaoks midagi keerulist. Trepikoja uks oli lahti ja maja fuajees turvameest polnud. Dmitri hiilis koos kaaslasega neljandale korrusele, kus asus suursaadiku korter, ning ei saanud aru, miks põrgu päralt üks tähtis mees nii tagasihoidlikus majas elab. Tõsi küll, põhjus võis olla pidevas välisriigis viibimises. Arvestades Leonid Razumovski soliidset staaži välisministeeriumis, peab see korter olema üsna vähe kasutust leidnud, otsustas ta hetkel, kui kaaslane ukselukku puurima asus.
Kiitsakas ja vinniline Roman oli oma noorusele vaatamata kogenud murdvaras ning tema heebli kaasabil avanes uks vaevata. Sisse astudes irvitas ta veel, kui hea on, et inimesed üritavad ukselukke ostes raha kokku hoida. Korteris polnud ka signalisatsiooni. Keegi Bogdani meestest oli paar päeva varem koridoris perenaise kojutulekut passinud ning mingeid elektroonilisele valvele omaseid hääli polnud sisseastumisel kostunud.
Kui tagantjärele mõelda, siis oligi kõik liiga lihtsalt läinud. Raha leidmine ei valmistanud raskusi. Roman, kelle hingel võis olla ligi sada korterivargust, teadis täpselt, et inimesed üritavad koju raha peites suurt kavalust üles näidata. Paraku kukub see neil kõigil välja nii üheülbaliselt, et peidukohad muutuvad asjatundja jaoks klassikaks. Kiiresti kangutasid nad lahti WC-poti loputuskasti kaane, kallasid köögis tagurpidi prügiämbri ja kuivainekarbid, kompisid läbi voodimadratsid ning asusid viimaks riiulitest raamatuid põrandale loopima. Peagi ilmuski väärikate entsüklopeediate tagant välja paks ülemereposti ümbrik.
Nagu alati, kandis Dmitri ka varguspäeval ülikonda. Tema sviitri alumine äär oli juba tulles püksi topitud ning rihm viimase auguni kinni veetud. Veendumaks, et tegemist on ikka otsitava raha, mitte pererahva armastuskirjadega, käristas ta ümbriku puruks ja toppis saagi endale kaelusest sisse. Nüüd tuli neil kiiresti kaduda.
Paraku hakkasid Romani vargainstinktid alles üles soojenema. Juba uuris ta Bang & Olufseni helitehnikat ja kuldraamidega maale ega tahtnud mõeldagi, et lahkub enne, kui on perenaise buduaari pea peale pööranud. Artisti lahkumiskäsku eirates kadus ta tagatuppa ning hakkas seal pööristormina ringi tuuseldama.
Dmitri tundis, et ülesanne on täidetud ning korteris valitsev pompoossus ei puutu asjasse.
„Lähme minema, kuulsid?!” käratas ta kaaslasele üle ukse ning läks vastust ootamata kiirel sammul korterist välja.
Trepist alla minnes tuli talle vastu soliidne daam. Dmitri teeskles köhahoogu ja tõmbus kõverasse, et oma nägu käega varjata. Naine ei teinud temast väljagi. Mõõduka kiirustaja kõnnakul väljus Artist trepikojast ning pööras maja nurga taha, kuhu oli pargitud nende tähelepandamatu Peugeot. Kiire pilk vastasmaja akendele – paranoilisi pensionäre, kes võõraid autosid nähes alati igaks juhuks miilitsasse helistavad, polnud näha.
Kaua see õnneotsija seal korteris kavatseb passida, mõtles ta närviliselt mootorit käivitades. Just sellepärast ei tahtnud ta kaasa lüüa ettevõtmistes, kus mõne tõrksa distsiplineerimatus võib ka teised põhja viia. Kirudes Romani põikpäisust ja vandudes, et rohkem ei tee nad enam kunagi midagi koos, möödus mitu minutit.
Äkki jättis Dmitri juba niigi kiirelt pekslev süda löögi vahele. Teiselt poolt maja, umbes kakssada meetrit eemal, lähenes kiiresti miilitsavärvides auto. Dmitri ei kaotanud närvi ja surus oma instinktid alla. Mõistust! Kuula oma mõistust, sisendas ta endale. Selle asemel, et põgenemisega miilitsa tähelepanu äratada, ootas ta hetke, kuni sai selgeks, et nad kavatsevad tõepoolest suursaadiku maja ees peatuda. Auto võttiski hoo maha. Dmitri pani end korravalvurite olukorda. Kuni nad veel peatunud ei ole, kaardistavad nende silmad ümbrust, otsides kahtlasi inimesi ja autosid. Kui korterist on saabunud väljakutse, on igale lollile selge, et kuskil läheduses võib sissemurdjaid oodata auto. Võimalik, et koos juhi ja töötava mootoriga. Ning on täiesti eeldatav, et iga vähegi mustema südametunnistusega inimene üritab miilitsat nähes põgeneda.
Kahjuks pean teile seekord pettumuse valmistama, mõtles Dmitri. Hetkel, mil miilitsaauto peatus, tuli ta rahulikult Peugeot’st välja ning jalutas saadiku trepikotta tormavate mundrimeeste suunas. Mitte ükski varas ei teeks nii. Ja miks peakski miilits kahtlustama nooblis suveülikonnas meest, kes lillekimp käes, nägu naerul oma igapäevatoimetusi teeb? Tegelikult ma ju polegi varas, mõtles Dmitri miilitsaautost möödudes. Vargad ei käi lillekimbuga tööl. Ma olen Artist! Sellepärast oligi ta hommikul ülikonna selga pannud ja Stolitsnaja bulvarilt lilled ostnud. Igaks juhuks. Lilled panevad inimesed naeratama… Artist jalutas maja nurga taha ning väljus Mjasnitskajale. Mõne minuti pärast peatus ta käeviipe peale üks vanem Mazda, mille pohmellinähtudega juht oli nõus ta 200 rubla eest peaaegu koju ära viskama.
Edasi nii lihtsalt ei läinud. Nagu hiljem selgus – ja mida oligi põhjust olnud arvata – oli miilits Romani kinni võtnud. Kuid vahelejäämine ei olnudki asja juures kõige hullem. Bogdan oli juhtunust kuuldes raevunud, nagu oleks Dmitri teda millegagi alt vedanud. Hoolimata rahapakkidest, mis Artist talle nagu kord ja kohus peo peale ladus, sõimas isake kõigepealt tal näo täis. Seejärel teatas ta oma viha põhjuse, mis Dmitril põlved nõrgaks võttis. Selgus, et Roman oli varguse käigus ühe inimese maha löönud. Ja too – „tulgu sulle nüüd vanakurat ise appi,” kommenteeris Bogdan – osutus suursaadiku abikaasaks. Tema oligi naine, kes Dmitrile trepi peal vastu tuli. Bogdan tegi, mis suutis ja üritas oma kanalite kaudu asjade ametlikku kulgu uurida, kuid talle teatati, et juhtum on „väga kõrgel tasemel purki pandud,” ja et „sealt ei tõmba praegu mitte mingi liiniga infot välja”.
Miilitsa väljakutsega oli lugu lihtsam. Bogdani käsilastel õnnestus tsentraalsest häirekeskusest välja uurida, et korteris oli sissemurdmisel käivitunud salasignalisatsioon. Vargust ettevalmistanud inimestest polnud keegi selle olemasolust teadlik olnud ja nii ei osanud nad Dmitrit ka hoiatada. Igatahes näis, et varjatud häiresüsteemi eesmärk polnud mitte varast minema peletada, nagu tavaline huilgav alarm seda teeb, vaid lasta sissetungijal segamatult tegutseda, et oleks võimalik teda sündmuskohal ootamatult kinni võtta. Kui mängus on suursaadik, tekib kohe ka mitmeid asutusi, kus tahetakse teada, kes ja mis põhjusel nii tähtsa inimese elamisse sisse murrab. Roman kukkus hakklihamasinasse, mõtles Artist ja kirus päeva, mil ta Bogdaniga esimest korda kohtus. Ta needis ka Romani, kes oma kirge talitseda ei suutnud ja korterist kohe välja ei tulnud. Dmitri mõistis, et ka temal oli tänasest märk küljes. Asjade edasine käik sõltus nüüd uurija nutikusest, küsimustest võimalike kaasosaliste kohta ja Romani oskusest uurija manipuleerimisega toime tulla. Hetkel ei saanud milleski kindel olla ning Londonisse sõit tundus tekkinud olukorras ainuõige pääseteena.
Artist vaatas lennukis ringi. Inimesed istusid oma tavalisel ooterežiimil – ühed üritasid