407 karaati. Egert Anslan
Читать онлайн книгу.
tegelenud?”
„Koolis õppisin. Tundus huvitav.” Hetkeks tundis Dmitri ennast nagu tööintervjuul, kuigi ta ei olnud kunagi ühelgi käinud. Aga midagi selletaolist võisid need tööotsijad ilmselt tunda.
„Miks sa teatrisse ei läinud? Võimalus ju oli?”
„Ei tõmmanud lavale teiste kirjutatud sõnu pähe õppima. Päriselus rolle mängida on huvitavam.”
„Tasuvam ka vist?”
Dmitri puhkes naerma.
„Seda kah.”
„Sul on omapärane käekiri,” sõnas Bogdan ja heitis talle tunnustava pilgu, „ma ütleksin, lausa meisterlik. Teemad on sul puhtad, nagu valgete kinnastega tehtud. Tead, meil on praegu üks sarnane võimalus tekkinud. Keegi sulle midagi ette kirjutama ei hakka. Ongi vaja niisugust inimest, kes suudaks kogu asja ise ära korraldada.”
„Ma olen huvitatud,” kinnitas Dmitri, üritades liigset agarust mitte välja näidata.
Vastust kuuldes autoriteedi nägu ei liigahtanudki, kuid palvehelmed ta raudsete sõrmede vahel hakkasid kiiremini keerlema. Nii tõsiste asjadega mööda panna ei tohi.
„Midagi muud ka teinud oled? Röövi, vargust-värki?” uuris ta.
„Piisavalt, et aru saada, kuhu see viib.” Seda öelnud, näis Dmitrile, et Bogdan ootab temalt veel midagi. Võibolla eeldab ta tulevaselt koostööpartnerilt soliidsemat kriminaalpagasit. „Ma eelistan varju jääda ja peaga töötada,” lisas ta igaks juhuks. „Tänaval jooksevad püstoliga need, kes midagi muud teha ei oska.”
Kuigi Artisti häälest ei kostnud kübetki hukkamõistu, oli ta oma huvidele selge piiri tõmmanud. Bogdan noogutas mitu korda. Kõvema kaliibriga tegelastele ei istunud tänavatel kõmmutavad uljaspead, kes oma kontrollimatu tegevusega segadust külvasid.
„Püstoliga pole sul vaja joosta, selleks on snaiperid ja sprinterid,” lausus ta. „Meie teema on Londonis ja sul tuleb teha vaid seda, mida sa kõige paremini oskad. Paberid on sul puhtad? Kinni istunud pole?”
„Ei ole jah komandeeringusse sattunud.”
„Parem ongi, sada aastat pole vaja sinna koolipinki istuda. Reegleid saab ka väljas õppida,” pomises Bogdan korraks mälestustesse kandudes.
Tekkinud tuuleiil sasis ta juukseid ja hetkeks tundus ta kümme aastat vanema ja väsinuna.
„Kuidas sul inglise keelega on? Oskad?” küsis ta, kui oli tardumusest vabanenud.
„Räägin vabalt. Kui vaja, kirjutan ka. Pole kunagi probleemi olnud.”
„Väga hea. Terane kutt oled, ma vaatan. Sinusuguseid mehi on meil tarvis. Rusikameestest on üleküllus, aga neist, kes suudaksid midagi oma peaga ära teha, on alati puudus.” Bogdan sirutas käed laiali nagu kavatseks oma kaaslast emmata ja kähistas: „Põrguväravad on sinu ees lahti, saad aru?”
Dmitri polnud kindel, kas mehe žest tähendas „tere tulemast” või oli mõeldud hoiatusena. Igaks juhuks noogutas ta innukalt. Entusiasmi ülesnäitamine tuli tal loomulikult, sest ta ootas juba ammu, millal autoriteet tööst rääkima hakkab.
Bogdan jäi vastusega rahule. Ta heitis pilgu ihukaitsjatele, kes seisid tardunult eemal ning jälgisid mändidel turnivaid oravaid. Rohkem inimesi läheduses ei olnud.
„Lühidalt öeldes on teema järgmine. Üks juudi ärimees pani Londonis kõrvad pea alla ja jättis abikaasale päranduseks neljasaja seitsme karaadise briljandi. Nüüd on meil lesk, kellelt on vaja kivike kätte saada. Meie poolt on sulle täpne info ja korter kohapeal elamiseks. Sinu ülesanne on imbuda muti tutvusringkonda, uurida, kus ta briljanti hoiab ja leida võimalus selle kõrvaldamiseks. Tööraha on viissada tuhat dollarit ja oma osa saad kätte kohe, kui me siin kivi maha müüme. Ostja on juba olemas.”
Dmitri pingutas, et mitte üleliigseid emotsioone välja näidata.
„Sobib,” ütles ta, „aga nelisada seitse karaati on paras purakas. Kas selliseid mitte pangaseifides ei hoita?”
„Võimalik, kõik on võimalik. Meie Londoni kontakt on kadunukesele lähedalseisev inimene ja ta annab sulle kohapeal selge pildi.”
„Teatritegemine on täpselt minu ampluaa,” teatas Dmitri vaevaga oma kasvavat erutust varjates. „Millal on plaanis alustada?”
„Varsti. Kõigepealt tuleb siin üks asi korda ajada,” sõnas Bogdan ja kummardus lähemale. „See on kaheosaline operatsioon, saad aru? Selleks, et Londonisse sõita, on vaja enne siin kohapeal üks laks ära panna. Nii-öelda soojenduseks.”
„Kaks asja? Seda parem, kuulan huviga.”
„Teine asi on korter.”
„Korter?”
„Tavaline korterivargus. Saad hakkama?”
Dmitri mõistis, et nüüd hakkab lugu keeruliseks minema. Kõik oligi liiga lihtne tundunud. Alguses näidatakse sulle asja ilusat poolt ja kui nõus oled, tekivad kohe lisakohustused. Tüüpiline.
„Korterid pole päris minu rida, aga mis teema seal on? Kui vaja, annab ju korraldada,” ütles ta juba veidi väiksema innukusega. Bogdan elavnes seevastu silmanähtavalt.
„Me tahame kaks kärbest ühe hoobiga lüüa, saad aru,” sõnas ta, ning laksatas rusikaga peopessa. „Kõigepealt paned korterilaksu ära ja siis kaod Londonisse. Hakkad seal briljandi kallal nokitsema ja ühtlasi oled siit silme alt läinud kuniks asjad settivad. Pärast on vastupidi – teed Londonis töö ära ja oled jälle läinud.” Bogdan puuris silmad Artisti nõutusse näkku ja lisas: „Enne kui marjamaale pääsed, on meil sinuga vaja endale ühine ajalugu tekitada. Korter on su proovieksam.”
Londonis terendav briljant oli loobumiseks liiga ahvatlev.
„Kui vaja, teen ära,” sõnas Artist protesteerivat sisetunnet alla surudes. „Räägi täpsemalt, mis seal on.”
„Lugu on väga lihtne. Nagu sa võib-olla kuulnud oled, selgus hiljuti, et Peterburi Vene Muuseumist on kenake hulk maale iseseisvalt jalutama läinud. Asi avastati inventuuri käigus, aga üldiselt ei saa nad ise ka täpselt pihta, mis neil sealt kadunud on. Nüüd on selline lugu, et üks isehakanu vahendab neid maale mingitele Londoni araablastele. Esimese partii müük toimub juba järgmisel nädalal ja tõenäoliselt viib vahendaja oma komisjonitasu ööseks koju.” Autoriteet vaatas Dmitrile otsa, nagu räägiks ta kommide näppamisest. „Raha on vaja sealt lihtsalt pihta panna.”
Artisti pani imestama, kust Bogdan kõike nii täpselt teadis, kuid tema kaliibriga mehel pidid olema ka seisusele vastavad infoallikad.
„Must raha,” ütles ta elavnedes. „Siis avaldust ei tehta.”
„Muidugi ei tehta! Ma räägingi, et lihtne asi. Ega nad hakka endale ise vett peale tõmbama,” kinnitas Bogdan ja lõi käega. „Ei-ei. Need küll kuhugi ei lähe. Nad ei tulnud isegi meie juurde. Oleksid nad Piiteris või siin tehingu pealt osa ära maksnud, oleks kõik korras. Aga need on veidi teistsugused inimesed, ütleme nii.”
„Mingid suvalised?”
Autoriteedi nägu moondus, nagu tuleks keegi temalt viimast söögiraha ära võtma. Ta lõi pingi ees vedeleva rusikasuuruse kivi jalaga põõsasse, nii et oksad raginal kahte lehte paiskusid.
„Pihta panid ühed, müüvad teised,” urises ta. „Need ei ole mingid tavalised sahkerdajad. Mees, kes maale müügiks vahendab, on Leonid Afanasjevitš Razumovski, Vene suursaadik Londonis.”
„Razumovski?” Artist oli seda nime varem kuulnud. „Kas tal pole midagi targemat teha või?”
„Mina pole hulluarst, et otsustada. Selleks on kliinik,” laiutas autoriteet käsi. „Ainus, mis meid huvitab, on saada kätte raha. Tehing toimub õhtul ja meil on info, et saadik peaks sularahaga koju minema. Me jälgime teda ja kui ta koju ei lähe, siis tulevad mängu juba teised inimesed. Kui viib korterisse, tood sina sealt järgmisel päeval kõik kenasti ära.”
„Äkki