Armunäljaste festival. Evelin Kivimaa
Читать онлайн книгу.
– eemaldanud käe ümbert täpselt 28.
Mõni teine ei ole kogu elu jooksul käinud nii paljudel muusikaüritustel kui mina paari aastaga, annab Arhivaar endale aru. Eelkõige jäävad festivalimelust eemale tüdrukud, kui neist saavad emad. Arhivaar saadab mõttes õhusuudluse lõuna suunas, oma endise kodulinna poole. Seal, ühes linnaäärses väikeses majas askeldab tema keskkooliaegne kallim. Kui palju lapsi sel naisel nüüdseks oligi? Kaks? Ei, vist ikka kolm, ta alustas paljunemist varakult.
Paari päeva eest oli Arhivaar märganud ühes interneti suhtlusportaalis ekskallima fotot, mis jäi teda kummitama. Halvas mõttes. Mees oleks tahtnud tõsta käed ja rebida maha ohtra rasvakihi, mille alla olid uppunud kunagi nii kaunid näojooned ja sire keha. Eh, naised-naised, mida te endaga teete?
Naisi on ka Armunäljaste seas vähem kui mehi, tõdeb Arhivaar, aga igatahes on nad ilusad! Arhivaar libistab pilgu üle spordivahendite laoruumi, loendades nüüd naisi.
Üheksa – hipilik Maarja, vööni küündivate pruunide palmikutega. Öko- ja joogahuviline neiu istub põrandal, jalad lootosistes, nõtked käed õhku mustreid joonistamas. Ümbritsevat melu vaatab ta eemaloleval ilmel, näol leebelt mõistev muie. Ootamatu joon Maarja malbes loomuses on kirg mootorrattaga kihutada.
Kümme – kui Armunäljased kannavad valdavalt tumedaid riideid, siis Bändimagnet meenutab oma eredate rõivastega kirevat päevaliblikat, kes on eksikombel maandunud ööliblikate parve keskele. Säravblond seksijumalanna kõlistab naerukellukesi, ülilühikesed beiberoosad püksid paljastamas pikki sihvakaid jalgu. Kui keegi märkab jalgadest kaugemale vaadata, siis leiab ta naise lahke ja sõbraliku loomuse. Bändimagnet hõljub ühtelugu õndsas armumise-eufoorias, ainult et selle tunde tekitajad vahelduvad kaleidoskoopilise kiirusega.
Üksteist ja kaksteist – ruumi nurka, eemale suuremast saginast ja tossavatest sigaretijuppidest on tõmbunud Elo ja Eha. Väliselt on nad sarnased nagu õed: ühtmoodi ronkmustade pikkade juustega, tumeda silmameigiga, žiletiga mahaaetud kulmukarvade kohale joonistatud uued kriipspeened kulmujooned. Mõlemad on rõivastunud üleni musta, gooti stiilis korsetid tihedalt kinni nööritud, pitsseelikud maani sahisemas. Ent tegelikult pole nad hoopiski sugulased, vaid armastajad.
Kolmteist – lesbipaari kõrval matil magab kerratõmbunult nende ühine tütar. Viieaastane Eva on käinud suurema osa elust koos oma kahe emaga mööda muusikaüritusi ning harjunud magama igasuguse lärmi keskel. Nüüdki nohiseb kleenuke tüdrukutirts rahulikult, helepruunid salgud silmile langenud.
Keskeltläbi on naised meestest mõni aasta nooremad, kahekümnendate eluaastate alguses. Muidugi kui mitte arvestada väikest Evat ja… mis selle plika nimi oligi? Arhivaar silmitseb ainsat võõrast nägu Armunäljaste keskel: rõõsa näoga paksuke ahmib pärani silmi endasse ümberringi toimuvat. Ahjaa, ta ütles enda nimeks Lill, meenub Arhivaarile.
Huvitav, kuidas see plika üldse siia sattus? Ilmselt lohistas mõni kutt – ehk Kiibits? – paksukese öösel oma telki ja hommikul ei taibanud ta minema kaduda, oletab Arhivaar. Ah, vahet pole, keda ta ikka segab.
Niisiis: meid, Armunäljaseid, on neliteist inimest, sealhulgas kaheksa meest, koos tundmatu plikaga kokku viis naist ning üks laps. Arhivaar talletab selle numbri mustakaanelisse märkmikku. Keegi võiks ju ometi olla Armunäljaste kroonikakirjutaja! Mitte et see peaks olema just tema. Tõtt-öelda pole ta kuigi sõnaosav, nii Kirjanikul kui ka Filosoofil sujub jutt hulga soravamalt. Ent nagu varasemad aastad on näidanud, pole kellelgi teisel huvi jäädvustada kirjalikult nende seltskonna ringirokkimist. Seega, kui seda ei tee Arhivaar, nii hästi või halvasti nagu suudab, siis ei tee seda mitte keegi.
“Kas keegi kääre tahab?” katkestab Bändimagneti vali hõige Arhivaari mõtisklused.
Blondiin on nüsinud katki eelmise päeva kontserdi käepaela ning pakub nüüd lahkelt teistelegi tillukesi küünekääre. Arhivaar hakkabki kätt välja sirutama, ent laseb selle äkkmõtte ajel taas rippu. Metallica kontserdi pael tema käe ümber on ju ajaloolise väärtusega! Ikkagi tunnistäht üritusest, mille järel algas Armunäljaste festival.
Üleüldse, arendab mees pähe turgatanud ideed edasi, Armunäljaste kroonika seisukohast on tähtis iga viimane kui külastatud muusikaüritus. Seega… Ma jätan edaspidi alles kõik käepaelad, viimase kui ühe, otsustab Arhivaar. Milleks neid ära visata ning pärast kirjutada märkmikku, et Armunäljased käisid sellel või teisel üritusel?
Liiati on käepael mõõtmatult palju rohkem kui ribake paela, plastikut või immutatud paberit. See on inimvajaduste kvintessents! Kui sa kõnnid festivalil ringi, siis ei olegi sul vaja muud kui käepaela. See on sinu võti, millega saad telklasse ööbima; see on sinu isikutunnistus ja pilet, millega pääsed kontsertidele. Käepael on ka sinu maailmavaade, näidates, mis sulle meeldib. Ainult maksta sellega ei saa, nii et raha tuleb kaasa võtta. Ent kõik muud funktsioonid on käepaelal olemas!
Ja kui kontserdipaelad nagunii käe ümber jäävad, siis… oleks ju kõige lihtsam teha märkmeid otse paeltele! Nii on juurdepääs kroonikale alati käepärast, sõna kõige otsesemas mõttes. Vaat see on küll hea idee! Arhivaar on endaga tõeliselt rahul. Ta võtab pastaka ning kribib Metallica kontserdi käepaelale sõnad “Armunäljaste festival” ja liikmete arvu “14”. Mõtleb siis natuke ja lisab sündmuse ajaloolise tähtsuse puhul ka hüüumärgi: “14!”
Filosoofiline vihmauss
Päike on päevselgelt lahkes tujus, hellitades leebete kiirtega inimmutukaid, kes sehkendavad Päikesesüsteemi kolmanda planeedi Eesti-nimelisel maatükikesel. Ent vähemalt kaks neist, kõhetud intelligendid, on mornis tujus nagu pilkane öö. Kirjanik ja Filosoof on vaielnud tundide viisi, jõudes lõpuks ummikpunkti: mis tähtsust on üleüldse millelgi?
“Miks on kirjandust vaja? Miks on kõrgkultuuri vaja? “ küsib Kirjanik retooriliselt.
Filosoof avab suu, ent Kirjanik vaigistab teda keelava žestiga ja vastab ise: “Selleks, et igaühel oleks võimalus kogeda midagi enamat kui argipäev. Midagi kõrgemat. Midagi suuremat. Isegi kui sa seda võimalust ei kasuta, sa vähemalt tead, et see on olemas. Mõtlemisvõimelisem osa inimkonnast läheks hulluks, kui see…” – Kirjanik viipab käega ümberringi festivaliplatsi murul olesklevale ja jooke kurku kallavale rahvale – “olekski kõik.”
“Jah, kõrgkultuur on iseasi, seda ma mõistan,” noogutab Filosoof. “Aga miks sina kirjutad?”
Kirjanik turtsatab pahuralt, lööb käega ja läheb õlut tooma.
Üksi jäänud Filosoof vajub kibedatesse eksistentsiaalsetesse mõtetesse.
Elule annab mõtte see, kui sa mitte ainult ei naudi maailma mõnusid, vaid annad ka omalt poolt midagi maailmale vastu.
Lood midagi uut.
Paraku olen ma ise selle loogika kohaselt täiesti mõttetu mees.
Ideed, kunst, raamatud, muusika – ma olen ainult võtja, iman kõike endasse nagu käsn. Ainus, mis mind käsnast eristab, on see, et ma kogutud materjali ka analüüsin. Kuid on see siis eriline saavutus?
Isegi vihmauss töötleb omal moel mulda, mida ta ühest otsast sisse ahmib ja teisest välja puristab. Kahtlemata on tal kui mullakobestajal täita oma oluline roll elu ringkäigus. Ega vihmaussi võimete puhul olegi midagi muud tahta.
Aga inimese puhul? Minu puhul? Kas sellest piisab, et ma olen nagu filosoofiline vihmauss, kes pritsib sõnavahuga üle kõrvu, mis kuuldekaugusesse satuvad? Kõrvu, mis on kontsertide bassitüminast poolkurdid. Kõrvu, mis on kanaliks aju juurde, mis loksub viinas või õlles.
Kas see ongi kogu minu panus?
Paljud Armunäljased on andnud maailmale üle oma kingid, kuigi nad ei pruugi seda endale teadvustada. Kirjanik – ükskõik, kui palju ma tema kallal keelt ei teritaks – suudab luua raamatuid. Kitarrist on andnud muusika. Geenius maalikunsti.
Ja mina?
Mida on minul anda?
Millised on minu võimalused?
Mis eristab