Armunäljaste festival. Evelin Kivimaa
Читать онлайн книгу.
miks ma sel festivalil olen?
Miks me kõik siin oleme?
Ehk ongi minu pärisosa uurida välja, mis on Armunäljaste festivali mõte?
Ent kas see vastab ühtlasi küsimusele, mis on minu elu mõte?
Ja milleks see kõik?
Miks?
Kerge tonks vastu käsivart äratab Filosoofi mõtisklustest. Kirjanik on tagasi jõudnud, käes kaks plasttopsi külma õllega, mis soojal kevadpäeval tundub eriti ahvatlev. Filosoof ümahtab tänulikult, võtab sõbra käest joogi vastu ning rüüpab esimese karge lonksu. Ah, kui hea! Filosoofilised küsimused peavad nüüd natuke ootama. Muidu läheb õlu soojaks.
Raisakotka nulleelarve mõistatus
Soojale päevale järgnev öö on uskumatult külm. Lill, kuueteistaastane paksuke plika, ei saa telgis kuidagi und. Värisedes kisub ta magamiskotti tihedamalt enda ümber ja kuhjab selle peale kõik soojemad riided. Ent ikka on külm.
Tüdrukul on külje all vaid õhuke kummimatt ja ümber magamiskott, mis on mõeldud kasutamiseks –5 kuni +9 kraadi juures. See tähendab, et alampiiril, viie külmakraadi juures, jääb inimene kotis veel ellu. Ent mõnus on olla ikkagi keskmise näidu ehk viie plusskraadi juures.
Lill ärkab iga natukese aja tagant, sätib maha libisevaid riidetükke, suigatab… ja ärkab taas. Müra summutamiseks pistis ta tropid kõrva, ent ka läbi nende on kuulda naabrite jutukõma. Veidi kaugemalt kostab kaklusehääli. Külm on.
Niimoodi vintskleb ta telgis kogu öö. Hommikupoole läheb soojemaks, unistab Lill, siis ehk saan magada. Kella seitsme ajal ärgates ongi juba päris mõnus. Kas õnnestub veel puhata? Jah, mõned napid tunnid. Siis kütab päike telgi talumatult kuumaks.
Haigutades ronib Lill telgist välja. Tuleb osta paks alusmatt ja külmakindlam magamiskott, otsustab tüdruk, muidu ma jahedat aega üle ei ela. Küsimus ei ole ju ühes-kahes magamata öös: nüüdsest on Armunäljaste festivali elu tema pidev eluviis. Nii et see võiks olla võimalikult mugav. Kakskümmend neli tundi ööpäevas.
Vähesest unest roidunud Lill longib söögitänava poole. Ainuke tuttav nägu, keda ta seal märkab, on Raisakotkas. Pikkades tumedates riietes mees on kuhjanud enda ette lauale hulga papptaldrikuid erinevas tühjenemisastmes, mõnel vaid amps sööki, teine peaaegu puutumata.
“Tahad ka?” pakub Raisakotkas täissuisel mõminal.
Mees sirutab Lille poole taldriku, millel keerdub jäme vorstijupp, peal hangunud rasva nired. Lill kõverdab jälestavalt suud ja raputab pead.
“Kuidas sa saad süüa toitu, mille võhivõõrad on järele jätnud?” põlastab Lill.
“Mis siis sellest?” imestab Raisakotkas ja paljastab irvitades lünkliku hambarea.
“Kas sa ei karda, et mõni idioot on taldrikusse sülitanud või midagi niisugust?” uurib Lill.
“Ma vaatasin, et see tundub puhas kraam,” vastab mees. “Mida sa üldse vingud? Kõik Armunäljased söövad ju vahel järelejäetud sööki, kui raha pole.”
“Nojah, aga…” Lill otsib õigeid sõnu, “teised ostavad ikka ise ka!”
“Las ostavad,” kehitab Raisakotkas ükskõikselt õlgu. “Minul ei ole selleks raha.”
“Aga…” Lill paneb suu kinni.
Mida siin enam öelda? Jah, muidugi, Raisakotkal ei ole ju raha. Mitte kunagi. Mis pole ka ime, arvestades, et ta ei tee katsetki seda teenida. Eks raha napib teistelgi Armunäljastel. Nende levinuim kokkuhoiunipp on smugeldada kontserdialadele sisse oma alkoholi, et mitte raisata kohapeal kallile joogile. Lisaks on nad tihti öötoidulised: kui festivalipäev on lõppemas, siis püüavad söögikraami müüjad saada viimastest portsudest lahti eriti odava hinnaga. Või annavad lausa tasuta. Tõsi, allahinnatud söök, mida on hoitud tundide viisi pottides-pannides soojas, maitseb nagu… nojah. Aga keda see maitse öisel ajal ikka nii väga huvitab?
Veidi raha on siiski vaja, kas või festivalipiletite ostmiseks. Seetõttu teeb enamik Armunäljaseid mõnevõrra tööd – vahetevahel ja väikestviisi, aga siiski. Kitarrist esineb pillimänguga, kas siis otse festivalipaikade juures või lähikonna linnade tänavanurkadel. Vahel on Kitarristile seltsiks ka hea lauluhäälega Kõvamees koos oma kitarriga; või siis Geenius, kes tümistab käsitrummi. Rikkaks niimoodi ei saa, aga veidike münte ja paberraha koguneb kitarrikohvrisse ikka.
Teised Armunäljased otsivad teenistust enamasti seal, kus nad nagunii kogu aeg on: festivalialadel. Kõige järjekindlamalt töötab lesbipaar Elo ja Eha: neil on oma telk, kus nad laenutavad vesipiipe, mida saab patjadel lebades suitsetada. Sama telgi juures teevad nad soovijatele hennamaalinguid. Neil on töötamiseks ka suurim motivatsioon: peale enda peavad nad hoolitsema väikese tütre eest, kes vajab korralikku toitu ja riideid.
Vahel pakuvad vesipiibu-telgi juures mõned Armunäljased soovijatele massaaži, eriti tundlikud käed on joogahuvilisel Maarjal. Kõigi loominguliste alade peale andekas Geenius joonistab soovijatest poole-tunni-portreid. Kirjanik saab honorari siin-seal meedias ilmuvate artiklite eest. Kõvamees ja teisedki mehed aitavad söögija joogimüüjatel tassida õlleankruid ja muud raskemat kraami. Pea kõik Armunäljased korjavad tühja taarat, seda vabalt maas vedelevat valuutat, mida on lihtne viia vastuvõtupunkti ning seejärel konverteerida õlleks, siidriks või portsjoniks küüslauguleibadeks.
Armunäljased pole küll erilised töösipelgad – ei, kaugel sellest! Ent Raisakotkas ei tee üldse midagi peale taarakoriluse. Mitte kõige vähematki.
“Kas sa oled kunagi tööga raha teeninud?” uudishimutseb Lill.
Raisakotkas pistab rasvase vorstijupi korraga suhu. Ta mälub ja mälub, närib ja neelab, ütlemata sõnagi. Vaikus venib nii pikale, et Lillele hakkab tunduma: mees on küsimuse koos vorstipudiga alla kugistanud. Aga ei.
“Ega ei mäleta küll,” ütleb Raisakotkas selgesõnaliselt, neelates alla viimase ampsu. “Pole tarvis olnud.”
Lill põrnitseb meest imestunult. Kuidas on võimalik niimoodi elada? Tõsi, Raisakotka eluviis on selline, et ta ei kuluta peaaegu millelegi.
Eluase? Telk on tal olemas, kuigi üsna määrdunud ja räbaldunud.
Söök? Raisakotka menüü koosneb jäänustest, mida teised festivalikülalised on taldrikutele jätnud.
Suitsud? Vähimagi kõhkluseta nuiab ta sigarette igalt suitsetajalt. Kui ei anta, küsib mahvi. Kui ka mahvi ei anta, siis korjab priskemaid konisid ja tõmbab neid.
Alkohol? Lava ees fännide keskel hüpates norib Raisakotkas välja esimesed julguse-sõõmud. Kui kerge sakk sees, siis edasised napsid haarab ta juba lennult. Enamasti peotujus inimesed ei pahanda, kui tõsirokkari olemisega mees haarab nende õlle ja kallab kurku. Ikka arvatakse, et ju ajas segamini.
Aga festivalipiletid? Kuidas saab Raisakotkas nende jaoks raha?
Kas tõesti ainult taarat korjates? See on olnud hulk aega mõistatuseks kõigile Armunäljastele.
Mõistatus saab vastuse üsna pea. Vägagi ootamatul moel.
Ülistuslaul raskele rokile
Klaarsinises taevas lõõskav päike küpsetab halastamatult rahvast, kes on kogunenud rannaäärsele folgifestivalile. Merekaldale püstitatud laval esinevad muusikud viskavad nalja: metallist kitarrid on nii kuumad, et nende peal võiks muna praadida.
Festivaliala eraldab liivarannast vaid punane turvalint, mille juures higistab tumedas vormiriietuses nooruke turvamees. Pikkade varrukatega pluus ja pikad püksid tõmbavad päikesekiiri otsekui magnetiga. Turvamehe piinatud pilk on kiindunud kümmekonna meetri kaugusele, kus paar piigat kõnnib merre, vesi pärlendamas sihvakatel päikesepruunidel kehadel, mida katavad napid kuldsed bikiinikolmnurgad.
Kontserdipubliku seas on paljud mehed koorinud särgi maha, tuues nähtavale higist leemendavad seljad. Valged seljad. Päikesest