Novellid. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
kui ta tõesti tuleb, ei läheks neist mööda? Kas meie ei peaks laskma oma noori naisi lapsi ilmale kanda, kes mängiksid jõulupuu all, kui Tema tuleb?»
Aga nüüd tegi kõige targem tark oma suu lahti ja vastas maavalitsejale nõnda:
«Kõige vägevam maa- ja veevalitseja, kes sa käsutad ka õhus ja meie alandlikus südames, kuidas võiksid lapsed selle all mängida, mida pole enam olemas, ja milleks peaksid meie noored naised veel käima peale saama, kui pole enam jõulupuud? Pealegi, oh vägev maavalitseja, kuidas peaks minu noor naine last hoides mind lõbustama, kui ma lähen väsinult koju sinu suurilt nõupidamisilt?»
«Ja kuidas peaks minu naine, oh vägev maavalitseja, sinu truude alamate lõbustuseks ööd läbi laulma ja tantsima, kui ta kannaks last rinna all?» küsis teine tark.
«Ja kuidas peaks minu naine ratsavõistlusist osa võtma, kui mina saadaks ta käima peale?» küsis kolmas.
«Ja kuidas peaks minu naine sinnapoole pilvi tõusma ning taevajumala inglite lõbuks surmasõlmi tegema, kui mina saadaks ta last ilmale kandma?» küsis neljas.
Ja ei olnud lõppu tarkade meeste küsimustel, kui nad otsisid vabandust oma noortele naistele, kes ei võinud lapsi ilmale kanda oma kehailu ja kahisevate siidiehete pärast.
«Aga mis peame meie siis tegema?» küsis tark maavalitseja murelikult uuesti. «Kas meie peame sõna saatma, kui Tema tuleb, et Ta pöörduks meie eluasemeist kõrvale, või peame pühaskojas palvetama, et Ta viivitaks oma tulekuga, kuni meie arvame heaks hakata lapsi sigitama?»
«Ei, mitte, armuline maavalitseja,» vastasid targad, «vaid meie peame käskjalad kogu maailma läkitama, et nad küsiksid hoolega lausal ja mägisel maal, kas on keegi kusagil näinud või kuulnud haljendavat kuuske, mis kõlbaks jõulupuuks. Las lähevad maakuulamisele ka needki, kes tänini kaevanud vanais varemeis, kogunud kulunud rahatükke, kõlbmatuid postmarke, läbipõlenud piipusid, poomisnööre ja muid haruldasi asju, mis teritavad meeli ja arendavad mõistust.»
Aga teised targad vaidlesid esimestele kohe vastu, öeldes:
«Milleks tahate, oh maavalitseja, segada oma truude alamate rahulikku elu ja üldkasulikke toiminguid jõulukuuse otsimisega, kui te veel ei tea, kust ja kuidas saada lapsi? Või arvab keegi, et jõulupuu on tähtsam kui lapsed, kes mängivad tema all? Kas ei peaks tark maavalitseja ja tema targad nõuandjad esmalt ikkagi lahendama laste küsimuse ja alles siis läkitama uurijad ja kuulajad rohelise kuuse jälile?»
Nõnda langesid maavalitseja targad nõuandjad kahte vägevasse leeri, üks oli kuuse leer ja teine laste leer, ning kahe leeri suurel ja sügaval vaidlusel ei tulnud ega tulnudki lõppu. Maavalitseja teritas oma kõrvu väidete kuulamiseks päeva, siis veel teise päeva, aga kolmandal päeval uinus ta oma kuldsel troonil väsinult magama, mis sundis vaidlejaid vaikima, muidu oleksid nad ehk tänapäevani edasi vaielnud, sest tarkadel ei tule sõnust kunagi puudu.
Aga kui tark maavalitseja oma kuldsel troonil alles puhkas, astus sisse mees, kes tuli maailmarännakult ja jutustas kui imeasja, et tema kuulnud mehest, kes olevat rääkinud teisest mehest, kes olevat näinud rohelist kuuske kusagil kaljuorus.
Ja kui maavalitseja targad nõuandjad seda kuulsid, tõstsid nad uuesti häält ja rääkisid valjusti, nii et magaja oma troonil virgus ning küsis:
«Mis on sündinud, et te räägite nii valjusti, nagu oleks sõda tulemas või nagu tahetaks kuningaid troonilt tõugata?»
Aga targad tegid oma suu lahti ja vastasid nõnda:
«Oh armuline maavalitseja, kuningad istuvad alles oma troonidel ja sõja pärast ei tehta kuigi suurt kära, aga siia on saabunud mees, kes on kuulnud teisest mehest, kes on rääkinud kolmandast, kes on näinud rohelist kuuske all sügavas kaljuorus. Sellepärast siis, oh maavalitseja, läkita otsima meest, kes on kuulnud kuusest, sest inimest on kergem leida kui puud: inimene vastab, kui teda kutsutakse, aga puu seisab tumm ja kurt, kuigi tal on hing sees nagu inimesel.»
Ja kuningas tegi tarkade nõu järele ning saatis välja oma käskjalad otsima meest, kes on kuulnud teisest mehest, kes on näinud rohelist kuuske, mis kõlbaks jõulupuuks. Ja kui nobedad käskjalad esimese mehe leidsid, siis leidsid nad varsti ka teise, kes viis nad sinna kaljuorgu, kus pidi kasvama see maailma ainus kuusepuu. Aga täna otsisid nad teda asjata, sest puu oli kõige juurtega maa seest üles kistud ja ära viidud, teadmata kuhu.
Aga kui vägeva maavalitseja käskjalad murelikult aru pidasid, mis sõnumeid oma isandale viia, tuli karjane pasunat puhudes, ja kui nad temalt küsisid, vastas ta:
«Vaata, see puu kasvas siin ja oli mu vanade silmade rõõmuks, aga ühel päeval tulid kuninga sulased, juurisid puu ja viisid ta ära hoopistükkis. Ja kui ma neid palusin, et nad pikendaksid selle kuusepuu elupäevi minu surmani, mis pole enam kaugel, vastasid nad mulle: «Ons sinu, vanainimese surm tähtsam kui kuldsed lokid noore kuningatütre peas, keda armastab kuulus kuningapoeg nende lokkide pärast? Sest vaata, oh karjane, kes sa puhud oma pasunat iseenda ja oma ututallede, lehmamullikate ja härjavärsside rõõmuks, noorel ja ilusal kuningatütrel on ainult nutt varaks. Temal ei ole pilli, mida puhuda, temal on ainult kuldsed lokid, aga need kipuvad tuhmuma ja juuksekarvad peast maha langema ning ep ole tarkade arvates selle vastu muud rohtu, kui aga elava kuuse vaik, mida peab sulatama kalliste võiete sisse. Kumb, oh karjane, on rohkem väärt, kas sinu vanade silmade rõõm või kuningatütre ja kuningapoja armastus, mis sündis ja sureb kuningatütre kuldsetes lokkides? Nõnda ütlesid mulle kuninga sulased, kui nad juurisid mu vanade silmade rõõmu.»
Aga kui maavalitseja käskjalad said karjase sõnad kuulnud, pöörasid nad ümber ja läksid koju tagasi ning teatasid oma isandale kuuldust. Ja maavalitseja sai väga kurvaks, pidas oma tarkade nõuandjate ja teadmameestega kaua aru ning kuulas lõpuks hästi järele, kas ehk pole kusagil inimest, kes oskaks suurtest raamatuist ja värvilisist siidikangastest valmistada kas või ainsagi rohelise kuuse, nagu on osatud rohelisist kuuskedest valmistada päratu palju suuri raamatuid ja pikki siidikangaid.
Aga ei leitud kogu maailmast ainustki inimest ei meeste ega naiste seast, kes oleks võinud teha targa maavalitseja tahtmist mööda, nii et oleks saadud kas või kogu maailmagi raamatuist ja siidist ühegi pisitillukese lõhnava jõulupuu, kus all mängiksid muretud lapsed, kui tuleb See, kes tulema peab.
Ja maavalitseja südant hakkas sööma kibe nukrus ning ta ütles oma tarkadele nõuandjatele ja teadmameestele:
«Paljuke on tulu tarkusest ja paljuke rõõmu teadusest, kui ka kõige targem teadus oskab küll elavat surmata, mitte aga surnut elavaks teha!»
Aga nüüd tõusis kõige vanem tarkade seast, astus maavalitseja ette, kummardas maani, avas oma hambutu suu ja ütles:
«Kõigeväeline maavalitseja, vaata, ma olen tarkust taga ajades pimedaks jäänud ja suur teadmine on mu kurdiks teinud, aga ma pole leidnud muud jumalaseadust, kui et inimesel on tuhanded surmaväravad avatud, aga eluväravaist üksainus ning sedagi ei valitse ta ise, vaid tema noor naine. Nõnda on see olnud igavesest ajast igavesti. Sest maailm ringleb ikka sünnist surma poole, ei mitte vastupidi.»
Aga kui see pime tark alles rääkis, toodi maavalitseja ette mees, kes oli inimesi surnuist üles äratanud, nagu rahvahulk tunnistas, kes seisis väljas. Aga targad panid seda naeruks ja ütlesid:
«Aulik maavalitseja, rahvas on ebausklik: ei või surnut elavaks teha keegi muu kui aga jumal üksi. Ons see mees siis jumalapoeg?»
Aga kui maavalitseja mehelt küsis, kelle poegi ta on, siis vastas ta: «Ma olen inimese poeg.»
«Noh, siis ei või ta surnuid ellu äratada,» hüüdsid targad nagu ühest suust, «sest muidu seisaks see suurtes raamatutes!»
Aga maavalitseja ei võtnud oma tarku kuulda, vaid küsis mehelt, kes seisis tema ees, nagu oleks ta mõni kuningas või kuningapoeg:
«Ütle mulle, oh võõras, oled sa surnuid elavaks teinud?»
«Mitte mina, vaid usk teeb elavaks,» vastas mees. «Kui sul, oh maavalitseja, on usk, ja kui sa ütleksid oma kuldse kepi vastu: õitse!, siis õitseks ta.»
Aga targad ja teadmamehed, kes seda kuulsid,