Novellid. Anton Hansen Tammsaare
Читать онлайн книгу.
usk võib minu kuldse kepi pakatama panna, kas ei või ta siis ka surnust puust valmistatud raamatud ja siidi uuesti elavaks puuks muuta?»
«Küll ikka, oh maavalitseja, kui aga usk on küllalt suur ja kindel,» vastas võõras mees kõhklemata.
«Ons sinul, oh võõras, nii suur ja kindel usk, et sa võiksid paberist ja siidist ühegi halja ning okkalise kuuse teha, mis annaks magusat haisu ja mille all võiksid mängida lapsed säravate küünalde valgusel?»
Aga võõras vastas, nagu loeks ta maavalitseja ja tema tarkade nõuandjate mõtteid:
«Sinul, oh maavalitseja, sinul ja sinu tarkadel peab see kindel ja suur usk olema, kui te tahate paberist ja siidist teha rohelist jõulupuud, millel oleksid teravad okkad.»
«Kas kuuled, oh maavalitseja!» hüüdsid nüüd targad kooris. «See võõras ei vasta õieti, ta põikab kõrvale, nagu oleks ta mõni kelm ja petis. Milleks peaksime meie uskuma, kui meil on suured raamatud täis tarkust? Tema, see võõras, kel on ainult kott ja kepp, peab uskuma, mitte meie. Vastaku ta ometi maavalitsejale, kas tal on nii suur ja kindel usk, et ta võiks paberist ja siidist teha rohelisi jõulupuid.»
Aga võõras ei vastanud, kuigi maavalitseja vannutas teda seda tegema. Selle asemel küsis ta:
«Kus on see paber ja siid, millest maavalitseja tahab valmistada jõulupuid?»
Ja maavalitseja andis käsu, et targad kannaksid kokku oma veel targemad raamatud ja et ilusad naised tooksid võõra mehe ette oma veel ilusamad siidiehted.
Aga nüüd tõusis kogu maal hirmus kisa ja karjumine ja naiste nutul polnud otsa ega äärt. Maavalitseja omagi naine valas pisaraid päevade kaupa, sest öösel polnud tal selleks mahti suurte pidude pärast. Ja ta kinnitas maavalitsejale, et tema ei täi oma siidist juppigi jõuluks anda. Isegi see siid, mis koeramantleis või – patjades, pidi olema hädavajalik, sest maavalitseja noor naine armastas ainult neid koeri, kel ei tulnud mujal und, kui aga siidipadjul. Tahaks aga maavalitseja siiski oma käe pista naise siidi külge, et seda viia võõra mehe ette ära rikkuda, siis võib ta seda teha ainult üle oma naise surnukeha astudes.
Nõnda arvas maavalitseja noor naine ja ta kutsus kõik teised naised oma kotta kokku ja pani neile südame peale, et ka nemad arvaksid oma meeste ees samuti. Andku mehed oma raamatud jõulupuuks, kui nad nii väga tahavad selle all last mängida, raamatuid on elus vähem vaja kui siidiehteid.
Aga noorte naiste targad mehed arvasid just vastupidi ja nõnda polnud vaidlusel ja riiul loota lõppu. Mehed kinnitasid oma suures tarkuses, et ennem annavad nad oma elu, kui et viiksid ainukesegi raamatu võõra mehe ette, sest inimene pole midagi, raamat on kõik. Raamatutega on ju nõnda, et mida vanemaks nad saavad, seda kallimaks nad lähevad, ja ei ole ühtegi raamatut, mis ei saaks aastatega vanemaks. Nõnda siis, kes hävitab raamatu, see hävitab varanduse, mille väärtus kõigub igavikus nulli ja lõpmatuse vahel.
Pikkamisi tõusis tarkades meestes ja nende noortes naistes koduste tülide tõttu viha selle võõra vastu, kes ootas alles paberit ja siidi, et sellest valmistada usu abil jõulupuu. Aga kui ta tüdis kauasest ootamisest, ütles ta viimaks maavalitsejale:
«Kus on see siid ja paber, mis pidi saama usu kindluse ja suuruse prooviks? Kui kaua peab inimesepoeg seda ootama?»
Aga maavalitseja vastas võõrale:
«Nagu sa näed, oh võõras, minu maa ja rahvas ei hooli usust ega tema kindlusest, vaid käib tarkuse kannul. Ja kuidas võiksid nad siis teie ette tuua oma raamatud, milles peitub nende tarkus, või oma siidi, mis on saadud tarkusega! Kas ei ole sul ehk nii kindlat usku, oh inimesepoeg, et sa teeksid mulle pisitillukesegi jõulupuu ei millestki?»
«Oh armuline maavalitseja, sa nõuad minult imet,» vastas võõras nüüd. «Aga milleks vajad sa imet, kui sina ja su maa ning rahvas elab tarkusest.»
Need sõnad panid maavalitseja mõtlema. Kaua istus ta oma troonil ja vahtis enese ees seisvat võõrast, kes tikkus talle ikka rohkem ja rohkem südamesse. Viimaks laskis ta tema minna ja ütles, et homme tahaks ta teda veel kord näha.
Aga kui maavalitseja targad nõuandjad seda kuulsid ja kui nad olid rahvalt kindlasti teada saanud, et see võõras on tõesti surnuid üles äratanud, siis hakkas neil hirm oma hea leivapalukese pärast. Sest nad kartsid, et maavalitseja võiks neid kõiki ja igaühte oma kotta saata ja endale ainult selle võõra inimesepoja nõuandjaks jätta. Sellepärast pidasid nad isekeskis ja oma naistega kurja nõu, kuidas küll sellest võõrast lahti saada, kelle poole maavalitseja süda kipub hoidma. Ja nad tõstsid tema peale kaebust ning ütlesid, tema käskinud maavalitseja aujärjelt tõugata ja ära tappa ja kolme päeva pärast lubanud ta tema uuesti ellu äratada ja troonile tõsta. Niisuguste sõnadega õhutavat ta ärevust ja mässumeelt, ning kui see nõnda edasi kestab, siis olevat maavalitseja enda ja tema trooni päevad varsti loetud.
Seda kuulnud, maavalitseja kutsus võõra oma kuldse trooni ette ja küsis:
«On see tõsi, oh võõras, et sa oled käskinud mu ära tappa ja oled lubanud mu kolmandal päeval jälle üles äratada?»
Ja võõras vastas:
«Oh maavalitseja, anna oma tarkadele andeks, sest nad ei tea, mis nad räägivad.»
Aga targad võtsid ikka enam südant, tõstsid kurja kaebust ja ütlesid viimaks ähvardades, et kui maavalitseja annab armu võõrastele, kes õhutavad troone tõukama ja kroonikandjaid tapma, siis ei ole ta õige mees õigel kohal. Sest kes soovitab tapmist, selle peab tapma, nõnda on õigus ja seadus. Pealegi, kuna see võõras lubab surnud kolmandal päeval jälle üles äratada, siis äratagu ta iseend, nii et targad seda näeksid ja võiksid seda asja teaduslikult läbi katsuda.
Niisugune oli tarkade nõu. Ja kui võõras neile midagi ei vastanud, küsis maavalitseja temalt:
«Miks sa ei räägi, oh võõras? Eks sa ei kuule, kuidas nad sinu peale kaebavad?»
Ja võõras vastas maavalitsejale:
«Ma kuulen ainult, et nad nõuavad sinult, oh maavalitseja, minu surma, sest nad usuvad, et mina olen surnuid üles äratanud, aga ons siis surmanõudmine pealekaebamine?»
Need sõnad panid maavalitseja veel enam mõtlema ja ta katsus ning katsus võõrast tarkade käest päästa. Aga need leidsid tema vastu ikka raskemaid süüdistusi ja ikka rohkem kogus rahvast, kes nõudsid tema surma. Viimaks ei jäänud maavalitsejal muud nõu üle, kui et pidi võõra tarkadele välja andma, et nad mõistaksid tema üle kohut maaseadusi ja oma tarkust mööda.
Nõnda polnud võõral enam mingit pääsu ja ta pidi surema, sest veel kunagi pole ei inimese, looma ega ühegi taime elu vastu pidanud, kui targad ja teadmamehed asuvad tõsiselt tema kallale.
Aga võõras suri rahulikus meeles, nagu peakski see nõnda olema või nagu ohverduks ta hea asja eest. Ja kui tema hingel hakkas maises ringis kitsas kätte tulema, läksid taevad tema pea kohal lahti ja üks ingel puhus kuldpasunat ning hüüdis nagu kõuemürinaga alla maa poole:
«Vaata, seal on inimesepoeg, kes saab surres jumalaks!»
Aga ingli pasunat ja häält kuulsid ainult vagad, kes veetsid oma elupäevi pühade raamatute ja palvete lugemisega. Ent kui sel paigal, kuhu maeti võõras inimesepoeg, tärkas hõbedane kuusk, mis kasvas aina pikemaks, paksemaks ja jämedamaks, siis seda nägi kõik rahvas. Ja vagad ütlesid, näidates kuusele:
«Näete, õed-vennad, võõras, kelle targad tapsid, on hauast üles tõusnud ja läheb taeva poole.»
Ka maavalitseja targad nõuandjad tulid hõbedast kuuske vaatama ja varsti liikus kogu maal kuulujutt, et võõras, kes oli surnuid üles äratanud, polnud keegi muu kui jumalapoeg. Ja targad seletasid rahvale, näidates nagu vagadki kuusele: «Vaadake, kallid inimesed, see on püha puu, mis on märgiks, et teie olete lunastatud. Meie lunastasime teid, sest meie tapsime selle võõra inimesepoja. Sellepärast, oh mehed, naised ja lapsed, nii mitu korda kui te selle halja puu all kokku tulete, mälestage meid, tarku, sest meie käte küljes on inimesepoja veri, kes suri enda jumalaks.»
Kitty