Ma olen päästmatult nakatunud. Palun väga. Eile käisin ma maju otsimas Almunecaris ja La Herraduras, väga musirull koht. Ma olen juba rääkinud koolidirektoriga Salobrenas ja ta on nõus Pipa järgmisel talvel oma kooli võtma.

      Üleeile vedas mind isehakanud maakler hispaania tädi Kandy vaatama vana majaköksi Castell de Ferros – täna tuli Kandy juba ütlema, et oli linnavalitsuses järele küsinud, nagu ma soovisin, teise korruse võib müügilolevale majale peale ehitada küll. Castell de Ferro majal on neli hirmus paksu kiviseina ja peal mõned palgid ja lauad, kempsu ja dušši pole – vast paarisaja-aastane justkui pisike privaatne kindlus või kong, mille eest hulluksaetud kohalikud küsivad paari Mustamäe korteri hinna.

      Pange tähele, samas on Andaluusia, kus see kõik toimub, vaeseim Hispaania osa või oli alles hiljuti ja toidupoes käite pisema rahakotiga kui Tallinnas.

      Muldvana ja poolpime hispaania mutike, kellele Castell de Ferro müügilolev maja kuulub, on väsinud ja tüdinud, et rannaäärse küla uulitsas, kus alles pisut aega tagasi ta kanad ringi siblisid, sõidavad nüüd uhked autod ja patseerivad kinnisvarahimust läikivate silmadega turistid (mina). Tädil on oma kodumajast kahju, aga ta tahab nüüd siit minema. Ta tahab kuhugi, kus ta saab jälle loomad võtta ja enne surma pisut rahu ja oma Hispaaniat. Seda enam, et korraga pakutakse ta igivana maja eest suuremat raha kui ta üldse elus on omanud või ette kujutada suudab. Mis sa teed ära.

      Ma kauplen juba harrastusmaakler Kandyga maja üle, mida ma üldse ei taha ja ei saagi osta. Maja üle, mille ostmiseks mul pole raha ja mille müümiseks võibolla Kandyl volitusi. Me kaupleme laskmata karu naha üle visalt ja viisakalt, aga kirglikult, üks toob esile maja väärtusi ja teine puudusi. Me vaidleme, me veename, me läheme endast välja ja peaaegu tülli ja lööme käega ja algame jälle otsast peale. Meid on tabanud hullus.

      (Aga Kandy Albundoni küla maja, mida ma ilma Kandy teadmata ka mägedesse vaatama sõitsin, müüs ta mu nina alt teisele, aga ega see Albundoni küla mulle ei istunudki, see asus nii paksu pilve sees, et kui me autost välja ronisime, siis mitte ei sadanud vihma, vaid vihm moodustus pilvepudrust meie ihu peale, paksust udust meie ümber kondenseerusid meie nahale veepiisad. Ma poid siukest asja varem tundnudki.)

      Lühidalt, viimase nädala jooksul olen ma vaadanud seest ja väljast kümneid erinevaid müügilolevaid maju, ilma et mul endal oleks raha paremas restoranis kõht korralikult täis süüa. On sel mõtet? Ei ole. See on haigus.

      Mis ettekäändeid ma olen välja mõelnud, et ennast Hispaaniasse korteri või majaostmise liimil hoida (hoolimata täielikust vaesusest)? üks põhjendus, mida ma endale korrutan, on järgmine. Mul on siin hea olla. Ma saan siin tööd teha, töötan mõnuga. Aga ma ei hakkaks ennast asja ees, teist taga varsti jälle siia vedama. Et siia tulla, on vaja ettekäänet. Põhjust. See põhjus saab olla paadikuur või endine lambalaut kuskil Vahemere ääres. Minu paadikuur või laut, mida ma aeg-ajalt pean ju vaatama sõitma. Mille juurde ma istutan pelargooniumi ja ehitan pergola ja mille seina ma olen löönud naela ja järgmisel aastal tulen seda löödud naela üle vaatama ja katsuma ja löön veel ühe.

      Ja kinnisvarahinnad siin ju ainult tõusevad, mõtle, Peeter, kaotada pole sul ju midagi. Seesama Castell de Ferro, väike armas kalurikülast arenev linnake, on täis ehitusplatse, vanu maju renoveeritakse, sadamat laiendatakse.

      Võibolla soendan ma oma konte siin pensionipõlves. Jah, Hispaania on ikka veel häbemata odav koht.

      Tjah, umbes nii arutab ka soomlane Saaremaal. Ja ostabki talu või tüki mereäärset maad.

      Kui päev on jälle nii maju ja kortereid jahtides mööda läinud ja ma õhtul avastan, et arvuti taha ma pole saanud ja isegi mitte merre ujuma, siis ütlen ma endale küll, et Peeter, lõpeta lollused. Tunne elust ja ilmast rõõmu, tee tööd ja uju, sest siis oled sa õnnelik ja tugev ja ära kuluta aega mõttetule kinnisvarahaigusele ja hullusele. Sa ei ole saksa pensionär, lahja euromiljon pangas. Sa oled vaene eesti tindisolkija, sa oled leidnud endale täiesti sobimatu haiguse. Jah. Ma võin endale nii öelda. Aga see ei aita.

      Homme läheme uuesti La Herradurasse. Me leidsime seal priima korteri, mitte päris mere ääres, sutt eemal, aga katuseterrassiga, kust meri kätte paistab. Läbihispaaniakeelne omanik tuleb homme sinna ja tal on kaasas inglist tönkav algkoolipoisist poeg, kes meie äriajamist hispaania-inglise keeles vahendada saab.

      Järgmisel talvel molutan ma loodetavasti La Herraduras.

      Pisut lohutab mind, et kui ma mõtlen, mis täna kõige rohkem südant puudutas, siis polnud see ükski ülevahitud ilus hispaania maja Vahemere kaldal. See oli hoopis, et kui Pipa Tallinnast pärast kooli siia Tiinale helistas, siis küsis ta (kuulsin kõrvalt): “Ja issi? Kas issi suur varvas ikka veel valutab? On ikka punane ja põletikus? Mis ta teeb, et seda ravida, kas ta salvi ikka paneb peale?” See soojendas rohkem kui Hispaania päike.

      Ah, ma pole veel lootusetult vajunud siia Hispaania kinnisvarasohu.

      Läbi Costa Del Soli öö

      Õigupoolest polnud mul mingit kavatsust Gibraltarisse minna. Lihtsalt tee viis sinna. Ja ma olin tol ööl sattunud sõitma mööda seda Gibraltari teed.

      Eestis juhtub teinekord, et sõidan autoga niisama ringi. Näiteks õhtupoolikul, kui laste kära tõuseb üle pea ja hääl on nende peale karjumisest nii kähe, et ma jaksan ainult kalamoodi suud liigutada, ja ajusid, kraban mõne neist kaenlasse – et laste tihedust ruutmeetri kohta kodus vähendada (neid ruutmeetreid pole palju), topin autosse ja sõidan läbi laskuva öö ükspuha kuhu. Pärnusse, Haapsallu. Aga viimasel ajal hakkavad Eestis need kohad, kuhu nii asja ees, teist taga sõita, justkui otsa saama.

      Costa del Soli maanteed Hispaanias viivad veel esialgu värsketesse kohtadesse. Minu jaoks värsketesse. Neid, kellele need teed on selged kui aabits, näib olevat palju, sakslaste, hollandlaste, inglaste hulgas. Inglastel on oma raadiojaam, ajaleht, ingliskeelne kool, ingliskeelsed kinnisvaraagentuurid ja kõrtsid. Ja vist mitte sellepärast, et ingliskeelne Gibraltar on siinsamas – olgu paberi peal mis ta on, tundeliselt ikka Inglise enklaav Hispaanias. Admiral Nelson pööraks hauas ringi, kui kontroll Vahemerre sisenemise üle ära antaks. Gibraltari kalju suurtükipatareidest nopid sa aga soovi korral iga Atlandilt tuleva laeva üles. Hea küll, et need patareid on museaalsed, aga kes ütleb, et ühel päeval ära ei kulu (mine moslemeidki tea)? Ja moraalne aspekt nagunii – seda maailmavalitsejaminevikku enamik inglastest küll hirmsasti põevad.

      Gibraltarini