Masin urises kaljutpidi üles ronides. “Ja kus on ahvid,” nõudis Rull, sest me olime talle pikalt ja laialt rääkinud, kuidas kuulsad Gibraltari ahvid, sama suured kui meie väike Sissi, teda ootavad.

      Ja ootasid ka.

      Vaevalt sain auto pargitud, kui ahvid olid kohal. Selge, miks nad kohe meie auto ümber platsi võtsid. Meil on Euroopa räpasemaid autosid. Autos on laste käes (ja mitte ainult laste käes) ümber läinud lugematul hulgal kartulikrõpsu- ja pähklipakke, mahla- ja limonaadipudeleid. Gibraltari ahvid liigutasid korra ninaga ja prääksatasid semudele: “Poisid-tüdrukud, tulge, siin on, siit saab.” Ja nad tulid kogu kambaga. Ainult üks vanamees jäi sügaviku kohal koiba kõigutades kaljunukile istuma, vaatas iseteadlikult Hispaania poole ja sülitas laisalt alla.

      Kaheksakuune Sissi istus ees Tiina süles ja üks ahv võttis platsi auto parempoolsel küljepeeglil. Jah, täpselt Sissi suurune, aga musta, krimpsus ja karvase näoga. Vaatasin, kämmalgi oli üsna inimese moodi, mustad näpud pikad ja küünealused ka mustad. Kohe, kui ta oli peeglil posängi sisse võtnud, tundis ta end seal nii hästi nagu olekski see tema koht ja ta istuks seal juba aastaid. Ta vaatas läbi klaasi mõtlikult ja targalt Sissile otsa: “Jah, tütarlaps, siin me nüüd kohtusimegi.”

      Sissi pistis röökima.

      Ahvid surusid nägusid vastu aknaklaase ja lapsed olid ärevuses. Paotasin murelikult autoust, ega need tüübid sisse ei pressi? Ahv seisis ukse juures ja vaatas mulle otse silma. Ja siis liigutas ennast märkimisväärse nobedusega. Ma olen alati suure huviga käeosavaid inimesi jälginud. Taskuvargaid või sõrmkübaramängijaid, kes suudavad liikuda kiiremini, kui sa jõuad jälgida. See ahv oleks võinud neile tunde anda. Ma vaatasin teda poole meetri kauguselt juhiistmelt ja järgmisel hetkel astus ta sammukese eemale ja tal oli käes poolik kartulikrõpsupakk auto uksetaskust. Seda, et ta krõpsupakki mu ukse seest võtnud oleks, ma polnud näinud. Ahv koukis harjunud liigutusega kotist krõpse ja toppis suhu. Ta polnud isegi võidurõõmus, pigem igavlev. Ta oli kursis kõikjale üles riputatud plakatitega: “Ärge toitke ahve. Ahvide toitjaid trahvitakse.” See ahv toitis ennast meie krõpsudest ise.

      Tahtsin tagaukse lahti teha, et Rull välja laste. Rull tahtis tulla ja ei tahtnud ka.

      “Ära karda, Ruila,” ütlesin juba tea mitmendat korda, “nad ei tee sulle midagi.” Ega ma ise päris kindel polnud, kas ahvid midagi ei tee. Paotasin ust – hm, Rullil pole seal ju mingid krõpse. Aga vaevalt sain ukse paokile, kui ahv lipsas ligi ja lahkus peotäie šokolaadi- ja kommipaberite ja tühja pähklikotiga. Rull hüppas pea sama väledalt istmele püsti ja röökis. Ahv jälgis teda ükskõikselt, lakkus hoolikalt kommipaberid ükshaaval üle ja lasi tuulel minema kanda.

      Mul kulus tubli tund Rulli rahustamiseks ja suurema osa sest ajast kandsin ma teda süles. Aga siis oli ta ahvidega sõber, võis ahvidega kõrvuti kivil istuda ja kommipaberi avamise kogemusi vahetada.

      Sealt, kuhu sa Gibraltari kaljul auto pargid, jääb mäe tippu veel larakas maad minna. Aga minna muidugi tuleb, sest ei pääse. Lapsevanker ees ja teine laps seljas. Mulle tuli meelde, kui alpinistilt küsiti, miks ta Mount Everesti otsa ronis, kui see nii vaevaline oli ja ta ütles: “No see mägi lihtsalt on seal, mis sa siis teed.” Jah, nii ta on. Kui sa oled juba mäe nõlvale tulnud ja see mägi lihtsalt on seal, siis ei pääse.