Dialogose õpetus. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
arvestust. Hüppasin kiiresti püsti ja andsin meditsiiniõele vastu vahtimist. Too lendas nurka ja üllatunult tõmbasid kolm patsienti teki alt välja oma habetunud näod. Nende lõustad olid sinakas-rohelised nagu viimase staadiumi pidalitõbistel. Kus kuradi kohas ma ometi olen? Palju mõnusam oleks praegu istuda kusagil restoranis, silitada noore neiu kanni, libistada kätt ta seeliku alla ja rüübata klaasist magusat viina. Ja tüdruk limpsab keelega mu kõrva. Ta ilusad rinnad paistavad kleidikaelusest ja helgivad ihalevalt… Tüdruk kutsub mind kusagile, kuid mina jään nii purju, et viimaks visatakse meid koos ilusa noorukese neiuga baarist välja…
“Mis juhtus?” küsisid kooljanägudega haiged.
“Aga seda!” käratasin ja haarasin operatsioonilaualt timukakirvena sarnaneva operatsioonikirve ja keerutasin seda huilates käes. Olin valmis hiiglasliku ja rasvas meditsiiniõe peajagu lühemaks tegema. Tegelikult polnud mul mitte midagi viga. Tahtsin sellest medvanglast põgeneda. Hirmu ajas nahavahele ka oletatava leprasooriumi olemasolu. Miks nad kõik siin nii sini-rohelised olid?
“Rahunege. Te olete haige ja peate kuuletuma meie nõudmistele. Või muidu…” keelitas ja hoiatas mind õde, vaadates oma rasvavajunud silmade vahelt mulle otsa. Tema põsed lotendasid nagu merelõvil ja tagumiku laiuseks võis mõõta kaksteist rusikat. (s.o. poolteist meetrit.)
“Või muidu…” kordasin ja tõmbasin riiete alt võimsa püstoli. Relva raud helkis metalselt, kui trumlit keerasin ja kuke vinnastasin. Lõhkekuuliga padrun oli valmis ja ma tahtsin kihutada selle paksu meditsiiniõe keresse. Palju paska temast seintele laiali pritsib, kui kolmkümmend grammi plastiiti teflonkuulis plahvatab, arutlesin.
Naine ehmatas. Nähes enda ees relvastatud patsienti, ühes käes tapper ja teises kahurisarnane püstol, hakkas ta kartma.
“Las ma seon teie haava korralikult kinni ja viskan selle nartsu minema,” pakkus ta lahkelt, ajades ennast vaevaliselt püsti. Sellist naist saab panna ainult siis, kui ta hargivahe traktoriga laiali tõmmata. Muidu on vahekord teoreetiliselt võimatu. Praktiliselt loomulikult ka.
“Pole vaja. Parem pange aken kinni,” nõudsin, sest tuba oli tõesti väga külm.
“Täitsa õige,” mõmiseti tekkide all. “Tuba on külm ja ammu pole süüa toodud.”
Hiiglaslik, paks õde läks akna juurde ja kummardus, et seda kinni tõmmata. Järsku kargas üks kuvetanud olemisega kiitsakas vanamees oma madratsilt püsti ja andis jalaga löögi sinna “kaheteist rusika” piirkonda. Ulgudes lendas naine viiendalt korruselt alla. Haiglaõuelt kostus plarts nagu oleks keegi kondoomi vett täis lasknud ja selle ulakas meeleolus alla visanud.
“Ta ei andnud meile süüa, vaid õgis ise kõik nahka. Sellepärast ta nii paks oligi,” ütles mees. Ta tõmbas akna kinni ja puges teki alla. Norinal jäid kõik magama. Olin veel kaua üleval, sest und ei tulnud. Viimaks ajas kusehäda mu madratsilt üles ja ma kiikasin koridori. Kõik oli vaikne ja ainult kaugemalt kostus ühest toast mingisuguste klaaside kilinat. Jalutasin mööda helepruuni linoleumiga kaetud põrandat edasi. Leidsin ratastoolist istuva vanamehe ja avastasin, et ta oli surnud. Mees oli täiesti külm ja istus toolis nagu muumia, seljas pikk ja soe hommikumantel ja jalas pehmed, villased sussid. Mul oli ikka veel külm ja pikemalt aru pidamata keerasin vanamehe hommikumantlist välja, panin riide endale selga ja jalga pehmed, valged tuhvlid. Pidasin veidi aru, mida ette võtta koolnud vanamehega. Viimaks rabasin tal kraest kinni ja avasin ettevaatlikult ühe palati ukse. Saatsin vanamehe võimsa viskega palatisse nagu õletuusti. Mul polnud aimugi, mis osakond see oli.
“Ärge loopige siia, kurat, oma prahti! Me sünnitame!” röögatas mulle üks habemesse kasvanud naine, kellel oli laps jalgade vahel. Punane ja limane maimuke vääksus haledalt. Kiiresti sulgesin ukse ja raputasin pead. Miks see naine küll habemega oli? Aga tühja sellest – jalutasin mööda koridori edasi, surudes käsi sooja hommikumantli taskutesse. Laes sinasid ümmargused lambid ja ühest avatud uksest jooksis linoleumile lai valgustriip. Kiikasin uksest sisse ja nägin imearmsat brünetti meditsiiniõde arstirohtudega toimetamas. Neiukese haprad käekesed sibasid kiiresti laua ja kappide vahet; tema siledad ja sihvakad jalad paistsid valge kitli alt ja neiu pringid rinnad olid kikkis nagu… Kurat – ma ei teagi, mis. Igatahes olid. Ausõna.
Hiilisin tuppa ja seisatasin tüdruku selja taga.
“Anna mulle see topsik sealt kraanikausi juurest,” käskis ta, pööramata mulle mitte mingisugust tähelepanu. Osalt jäi mulje nagu räägiks ta iseendaga.
“Milline topsik?” küsisin. Nägin kraanikausi juures ainult suurt prügikorvi. Seal polnud mingisugust topsikut. Ütlesin seda ka tüdrukule.
“Just seda topsikut ma mõtlengi,” kostis tema.
“Prügikorvi või!?”
“Neh.”
“Kuhu ma prügi panen?” küsisin.
“Kalla aknast välja,” käskis tema.
Okey. Avasin akna ja kallasin prahi välja. Liueldes lendlesid igasugused vatitupsud, rohuümbrised ja kasutatud süstlad alla.
“Ärge loopige siia prahti!” kurjustasid töölised, kes haiglaõuelt paksu meditsiiniõde lahti kraapisid ja kokku riisusid. Kondid olid nad ladunud juba korralikult hunnikusse ja hakkasid nüüd pihta siseelundite puhastamisega. Arvasin mingil hetkel, et paksust meditsiiniõest kloonitakse uus olend, kes alustab oma tööd kleenukese ja meeldivana, kuni õgib ennast jälle paksuks, näljutab haigeid ja lõpetab oma teekonna haiglaesisel asfaldil.
Panin akna kinni ja ulatasin punutud prügikorvi noorukesele õele.
“Need rohud on surijatele,” ütles tema ja hakkas kappidest arstimeid terve purkide viisi prügikorvi kallama. Ma lausa imestasin tema tegevust vaadates, sest üsna pea oli pool prügikorvi juba tablette täis ja õde uhtus neid aiva juurde.
Leidsin ühe kapi servalt suure pudeli ja nuusutasin seda. Piiritus! Vana raisk! Tõepoolest piiritus. Mu sitane tuju tõusis sama palju kraade, kui seda oli piiritusel. Olin varsti valmis keema minema.
Nooruke meditsiiniõde märkas mu vaimustust, kuid ei märganud, kuidas ma pudeli põue, püstoli kõrvale peitsin.
“Minu nimi on Küll – Anna. Ma annan sulle täna õhtul küll. Lähme viskame surijatele rohud ette ja siis olen ma vaba. Surijate toas on üks voodi vaba ja me saame seal magada,” ütles piiga muhedalt naeratades. Tema põskedele tekkisid väikesed lohukesed. Neiu ei varjanudki oma siirast vaimustust mu mehelikkuse vastu.
“Kas sina elad ka Olematult Tänaval?” küsisin.
“Ei. Mina elan loomaaia juurest, kivist müüri taga,” vastas tema ja ulatas mulle oma peenikese käe. Nägin tema keskmises sõrmes suurt hõbesõrmust. Läksin tüdruku järel surijate palatisse. Neiu viskas prügikorvist oigavatele haigetele rohtu nagu külvaks teri ja hakkas tühjas toas kiirustades riidest lahti võtma. Kitsuke voodi ootas meid ja sellel olid isegi olemas linad. Ime küll!
“Tule nüüd,” kutsus ta kärsitult.
Läksin ja tundsin terve öö neiu suurt hõbesõrmust, kui tema peal olin ja käsi vastu madratsit surusin. Ta viskles ja võbeles, õrn keha tukslemas naudinguist. Hommikul kiirustasin palatist välja. Võtsin kaasa piiritusepudeli ja läksin osakonnast välja koridori. Seal märkasin seina külge kinnitatud, roheliseks võõbatud raudredelit. Kiiresti hakkasin mööda redelit üles ronima.
“Kuhu sa lähed?” küsis täiesti alasti Küll-Anna uksele tulles.
“Ära,” vastasin.
“Kas sul ei ole minuga siin hea? Me võiksimegi kokku jääda ja ma viin su enda juurde loomaia juurde elama. Ma saan haiglast igasuguseid rohtusid ja vabadel päevadel teeme endale sellise kaifi, et oleme otsapidi pilvedes. Palun jää. Ma armastan sind. Ma ei taha ilma sinuta olla!” üürgas piiga ja kallas endale suhu hunniku tablette. Nägin ta kauni keha nümfilikku kaunidust ja tumedat punkti ühekssaamise kohas, mis oli üldiselt jumaliku elu alguseks naises.
Raputasin pead ja avasin raudluugi, mis viis pööningule. Mulle piisas pilvedest. Õudusega meenutasin õõtsuvaid tornmaju halli