Dialogose õpetus. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
ühikut, või ma lähen Suvituslinna ja magan esimese vastutulijaga.”
“Sa ei tee seda, sest mina ei ole samuti hoor ja sa ei suuda seda.”
“Ei suuda jah,” nõustus Mummi. Ta istus ja vaatas mulle oma suurte pruunide silmadega otsa. “Ma armastan sind.”
“Mina sind mitte, sest ma ei oska ennast niimoodi armastada, et saaksin sellest täieliku rahulduse. Aga nüüd hakkame tegema õhtusööki.”
Ööseks panin Ormi magama nurgatuppa. Ise heitsin magamistuppa ja lasin ka Mummil oma voodi sinna viia. Peletasin naise oma kaisust eemale.
“Muidugi – sul on nüüd teine armastus. Igavene luud selline!” tusatses tema.
“Uus luud pühib alati paremini,” itsitasin. Keerasin ennast teki sisse ja uinusin.
Hommikul oli Mummi juba pohmelusest veidi toibunud. Naine keetis kohvi ja tegi võileibu.
“Sa pead minema saarele – Nelja Õe saarele,” ütles ta mõtlikult.
“Pean küll,” nõustusin.
“Miks?” küsis Ormi.
“Mul on vaja üks oleluse saladus lahendada. Alles siis saan oma teadmistega edasi minna.”
“Ma tulen sinuga kaasa,” arvas Ormi abivalmilt ja vaatas mulle ootavalt otsa.
“Ei,” olin veendunud. “Saarele lähen ma üksinda.”
“Ja õige on,” kostis Mummi. Ta ulatas mulle võileiva ja kallas juurde kohvi.
3
Nelja Õe saarel
Jõudsin saarele. Lükkasin paadi rannaliiva ja astusin ise kaldale. Olin mitu päeva sõudnud. Ilm oli ilus ja vaikselt libises mu paat mööda tüünet merd. Suvituslinn kadus silmapiirilt ja ees oli ainult lage meri. Ma ei väsinud, vaid sõudsin edasi. Alles loojangu eel märkasin silmapiiril Nelja Õe saart.
Saar oli ilus. Vana paadisild ulatus kaugele merre ja selle pleekinud plangud olid seisnud nii juba aastasadu. Ükski torm ei olnud paadisilda kahjustanud, nagu ei möllakski siin saarel orkaane. Noored neiud istusid paadisillal ja sulistasid jalgadega vees. Nad nägid, kuidas ma tulin: nägid, kuidas ma väsinult kaldale vajusin ja rannaliivale lebama jäin. Nende kütkestavalt kaunid kehad olid kaetud imenappide päevitusriietega ja mulle tundus nagu hõljuks nende kolme piiga kohal süütuse puutumatu oreool. Aga ma olin selleks liiga väsinud, et neiude juurde minna ja nendega juttu teha. Tahtsin puhata. Saarel oli soe ja nagu iseenesest vajusid mu silmad kinni… Ma ei tea kui kaua ma magasin, enne kui ärkasin. Silmi avades leidsin, et päike paistab ikka veel läbi sompjas kollase hämu ja piigad ei ole sadamasillalt mitte kusagile läinud. Nüüd tundsin viimaks endas jõudu kaunitaridega juttu alustada.
“Kas te elate saarel?” küsisin neiude juurde jõudes. Teadsin seda niigi.
Nad vaatasid mind kordamööda ja langetasid häbelikult pilgud.
“Jah,“ ütles kõige väiksem neist – sihvakas ja sale, tumeda peaga neiu.
“Juba kaua, kaua,“ lisas teine, pruunisilmne piiga ja heitis uhke peanõksakuga oma heledad juuksed üle õla. Kolmas ei öelnud midagi. Ta hakkas hoopis naerma ja tema valged säravad hambad sädelesid nagu pärlid. Ta oli tõeline iludus: tõmmu naha ja punakate lokkis juustega.
Üksik kalamees tuli merelt. Nägin, kuidas kollakal merel ähmaselt paistev paadike üha suuremaks muutus. Vana mees surus ühtlaselt aerudele ja varsti sõitiski ta lootsik sadamasse. Ta tõmbas paadi rannaliivale ja hakkas sealt võrke välja loopima. Koos võrkudega lendasid liivale ka hõbedaste soomuste särades kalad.
Vaatasin lopsaka saare poole. Tihe mets, nagu džungel, varjas mu pilgu eest saare salapärast sügavust. See oli nii kütkestavalt lummav, et tahtsin metsa minna ja uurida milline näeb välja uus unelmate sulnis maa, kuhu viimaks jõudsin oma rannamajast. Kütketavalt veetlev, kus polnud joodikust Mummit ja Lõputu Linna bandiite. Võib-olla koliksingi hoopis saarele ja jään elama kõrgemale rannakünkale. Raha mul on, et laevaga maja kohale tuua ja mingu kuradile igasugused vanad mälestused koos Lianaga. Nüüdse Lõputu Linna Litsiga. Mäletan veel hästi näguripäevi Blondi Litsiga. On mul seda jama vaja? Vaatasin igatsevalt metsa poole.
“Ära mine saarele,” hoiatas blond tüdruk, “Jää rannale. Siin on sul hea. Varsti teeb vanaisa lõkke üles ja me hakkame kala küpsetama. Agne toob saarelt kaalikaid ja kartuleid ja me keedame neid. Su kõht on vist tühi?”
“On küll,” ütlesin. See oli nii armas temast, et ta minusugusele hulkurile süüa pakkus, teadma tegelikult kes ma olen. Mul ei olnud ju raha kaasas, et toidu eest tasuda. Ainult paat, millega ma siia saabusin. Tüdruk naeratas mulle ja pööras oma silmad merele. Ta silmitses midagi teraselt. Uurisin samuti sinetavat silmapiiri, kuid ei märganud midagi, mis oleks mulle huvi pakkunud. Ainult rohekas vesi, nii malbe ja rahulik, nagu ei oskakski ta tormitseda. Pruunikas adru ujus laisalt sadamasilla ääres ja üksik kalake lõi kusagil heleda lupsuga sulpsu.
“Mis kell on?” küsisin ma pruunisilmse tüdruku käest. Mu enda oma oli ära kadunud, ent ma ei tundnud saare ajatus ühiskonnas kellast eriti suurt puudust. Ka rannamajas ei huvitanud mind aeg, sest võisin selle kulgemist näha kui saabus öö, või prostituudid mööda laudteed suplema läksid. Aeg oli pöördumatu ja ajal olid omad seadused.
“Meil ei ole saarel aega,“ kostis ta.
“Kuidas nii?” imestasin.
“Lihtsalt,“ naeratas tema, “meil ei ole seda vaja. Iga asi on lõputu ja millelgi ei ole äärt. Ainult saar on piiritletud. Ta on koduks meile ja veel kellelegi.”
“Kas saarel elab veel inimesi peale teie?” tundsin huvi. Olin saare geograafiast ja rahvastatusest täielik võhik. Teadsin ainult, et saarel on Neli Õde, kuid praegu nägin ma küll kolme.
“Las need olla, kes on,“ ütles tüdruk vaikselt. Ta silmad olid kummaliselt tõsised ja mulle tundus nagu oleks tal valus. Ta keha tõmbus krampi ja neiu imekaunid jalad võbelesid õrnalt.
Vanamees tegi rannale lõkke. Tulekeel tõusis kõrgele üles ja hakkas ühtlaselt põlema. Taamal loojus päike silmapiiri taha. Kollakas-punase päikese viltused kiired kummusid veel üle saare ja mere. Üks tüdrukutest – see tumedapäine kaunitar – viipas mulle käega. Ta libistas ennast vette ja hakkas ühtlaste tõmmetega kalda poole ujuma nagu kala. Nägin, kuidas piiga sihvakas keha merenäkina läbi vee libises ja ma hüppasin talle järele.
“Mulle meeldib ujuda,“ ütles piiga rahulikult. Ta pikad juuksed lehvisid vees nagu mereadru. “Kas sulle ka meeldib?”
“Meeldib,“ läkastasin vastuseks. Mina ujudes nii rahulikult rääkida ei saanud. Mul oli juba omajagu tegemist, et tüdruku kannul püsida. Soe vesi aga vedas mind endaga kaasa ja ma tundsin, nagu hoiaks keegi mind iseenesest veepinnal.
Vanamees küpsetas kala. Tundsin mõnusat praelõhna ja neelatasin. Mu kõht oli tõepoolest tühi. Ka tüdrukud tulid ja istusid lõkke äärde liivale. Vanamees ulatas neile vaikides kala. Ta oli nukker ja tõsine. Mehe heasüdamlikest silmist õhkus eluraskust ja muret. Kuid mille üle võis ta küll muretseda siin paradiislikul saarel?
Mees andis mulle kala. Istusin tüdrukute kõrvale ja hakkasin kala pisut kõrbenud seljanahka maha rookima. Kala oli tuline ja põletas näppe.
“Võta sabast! Nii on parem.” õpetas punapea. Proovisin järele ja leidsin, et neiul oli õigus. Nii oli tõepoolest parem kala koorida. Kala süües panin tüdrukutes tähele omapärast sarnasust.
“Kas te olete õed?” küsisin totakalt. Muidu ei kutsutaks ju saart Nelja Õe saareks.
“Jah oleme,” kostis brünett neiu, vist Agne, vaikselt. Nägin, kuidas ta silmad tulepaistel sädelesid, nagu oleks neis peidus väikesed pärlid.
“Meid on neli õde,” lisas blond neiu.
Nojah. Muidugi. Kui loll see minust oli. Kuhu ma enda arvates ikkagi sõudsin?
“Ole