Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev
Читать онлайн книгу.
möödus veel kaks aastat.
Ja siis kord ühe suvepäeva lõunaajal, kella kahe paiku, läks Lizaveta Prohhorovna, koerake ja päevavari kaasas, oma saksapärasesse korralikku aiakesse jalutama. Kõikvõimalikkudest salvidest, punastest ja valgetest minkidest hoolimata oli ta just nende kahe aasta jooksul kuidagi järsku kortsu ja kollaseks läinud. Tärgeldatud kleidi kahisedes tippis ta lühikeste sammudega mööda liivatatud teerada, kahe nöörsirge jorjenirea vahel, kui talle järsku ruttas järele meie vana luttav Kirillovna ja teatas aupaklikult, et keegi B. linna kaupmees soovivat temaga väga tähtsa asja pärast kokku saada. Kirillovna oli endiselt perenaise soosik (tegelikult tema valitseski proua Kuntze mõisat) ja oli mõni aeg tagasi saanud loa kanda valget tanu, mis tema tõmmu näo peentele joontele veel suurema teravuse andis.
«Kaupmees?» küsis mõisaproua. «Mida ta soovib?»
«Ei tea ütelda, mis tal vaja,» vastas Kirillovna lipitseval häälel, «paistab, nagu tahaks ta teie käest midagi osta.»
Lizaveta Prohhorovna läks tagasi võõrastetuppa, istus oma tavalisse kohta, kupliga tugitooli, mida mööda kaunilt lookles luuderohi, ja käskis B. linna kaupmehe sisse kutsuda.
Naum astus sisse, kummardas ja jäi ukse juurde seisma.
«Ma kuulsin, et te tahtvat minult midagi osta?» alustas Lizaveta Prohhorovna ja mõtles endamisi: «Kui ilus mees on see kaupmees.»
«Just nii.»
«Mida siis nimelt?»
«Kas te ei sooviks ära müüa oma sissesõiduhoovi?»
«Missugust sissesõiduhoovi?»
«Seda, mis on maantee ääres, siinsamas ligi.»
«See ei kuulu ju mulle. See on Akimi oma.»
«Miks ta teile ei kuulu? Ta ju teie maa peal.»
«Hea küll – maa on minu oma… minu nimel ostetud, aga sissesõiduhoov kuulub ju temale.»
«Nii. Kas te siis ei sooviks seda mulle ära müüa?»
«Kuidas ma seda teile müüa saan?»
«Niisama. Ma teeksin hea hinna.»
Lizaveta Prohhorovna vaikis.
«Tõepoolest veider,» alustas ta jälle, «kuidas te räägite. Ja kui palju te annaksite?» lisas ta. «See tähendab, ma ei küsi seda enda pärast, vaid Akimi pärast.»
«Koos kõigi ehituste ja kõrvalhoonetega ja muidugi ka maaga, mis selle majapidamise juurde käib, annaksin oma kaks tuhat ära.»
«Kaks tuhat rubla! Seda on vähe,» sõnas Lizaveta Prohhorovna.
«Õige hind.»
«Aga kas te Akimiga olete rääkinud?»
«Milleks mul temaga rääkida? Sissesõiduhoov on teie oma, ja nii ma siis räägingi teiega.»
«Ma ju ometi ütlesin teile… Tõesti imelik, kuidas te minust aru ei saa!»
«Miks ma ei peaks aru saama, saan küll…»
Lizaveta Prohhorovna vaatas Naumile otsa, Naum vaatas otsa Lizaveta Prohhorovnale.
«Kuidas siis jääb,» alustas Naum, «missugune on teie seesamane… ettepanek?»
«Minu ettepanek…» Lizaveta Prohhorovna hakkas toolil nihelema. «Esiteks, ma ütlesin teile, et kaks tuhat on vähe, ja teiseks…»
«Paneme sajakese juurde, olge lahked.»
Lizaveta Prohhorovna tõusis püsti.
«Ma näen, te ei taha minust sugugi aru saada. Ma ütlesin teile juba, et ma ei saa seda sissesõiduhoovi müüa ega müügi. Ei saa see tähendab, ei taha.»
Naum naeratas ja vaikis veidi aega.
«Kuidas soovite…» sõnas ta õlgu kehitades. «Jääme jumalaga.» Ta kummardas ja võttis ukselingist kinni. Lizaveta Prohhorovna pöördus tema poole.
«Muide…» lausus ta vaevalt märgatavalt takerdudes, «ärge veel minema sõitke.» Ta helistas: kabinetist ilmus Kirillovna, «käsi kaupmehehärrale teed pakkuda. Ma näen teid veel,» lisas ta kergelt pead noogutades.
Naum kummardas veel kord ja lahkus koos Kirillovnaga toast.
Lizaveta Prohhorovna kõndis paar korda üle toa ja helistas jälle. Seekord tuli teenripoiss. Lizaveta Prohhorovna käskis tal kutsuda Kirillovna. Mõne hetke pärast ilmus uute kitsenahksete kingade kriuksudes Kirillovna.
«Kas sa kuulsid,» alustas Lizaveta Prohhorovna tehtult naerdes, «mis see kaupmees mul teha soovitab? Veider mees, tõepoolest!»
«Ei, ei kuulnud… Mis see siis on?» Ja Kirillovna tõm-bas oma mustad kalmõkisilmad veidi pilukile.
«Ta tahab Akimi sissesõiduhoovi minult ära osta.»
«Mis siis sellest?»
«Kuidas siis nii… Aga Akim? Ma andsin selle ju Akimile.»
«Heldeke, armuline proua, mis te nüüd räägite? Kas see sissesõiduhoov ei ole siis teie oma? Kas meie ei ole siis teie omad? Ja kas kõik, mis meil on, ei ole niisamuti teie, härraste oma?»
«Tule taevas appi, mis sa ometi räägid, Kirillovna?» Lizaveta Prohhorovna võttis batisttaskurätiku ja nuuskas närviliselt nina. «Akim ostis selle sissesõiduhoovi oma raha eest.»
«Oma raha eest? Aga kust ta selle raha sai? Kas mitte teie armust? Ta on juba niigi kaua aega seda maad kasutanud… Ja kõik puha teie armust. Kas teie, proua, arvate, et talle enam raha ei jäägi? Uskuge, ta on teist rikkam.»
«See kõik on muidugi õige, kuid ikkagi ma ei või… Mismoodi ma selle ära müün?»
«Miks te ei peaks müüma?» jätkas Kirillovna. «Ostja on ju olemas. Lubage küsida, kui palju ta teile pakub?»
«Kaks tuhat rubla ja natuke peale,» lausus Lizaveta Prohhorovna tasa.
«Ta annab rohkem, proua, kui kohe esimese valuga kaks tuhat pakub. Aga Akimiga ajate asjad pärast joonde, kas või jätate obrokit vähemaks. Ta on veel tänulik pealekauba.»
«Obrokit tuleb muidugi mõista vähendada. Kuid ei, Kirillovna, kuidas ma ometi müün…» Ja Lizaveta Prohhorovna hakkas tuba mööda edasi-tagasi käima. «Ei, see on võimatu, see ei kõlba… Ei, palun, ära mulle sellest enam räägi… ma saan pahaseks…»
Kuid Kirillovna jätkas erutatud Lizaveta Prohhorovna keelust hoolimata rääkimist ja läks pool tundi hiljem tagasi Naumi juurde, kelle ta oli puhvetiruumi teemasina äärde istuma jätnud.
«Mis te mulle ütlete, mu aulik emand?» küsis Naum tühjaks joodud teetassi nooblilt alustassile kummuli keerates.
«Ütlen seda,» vastas Kirillovna, «et tulge proua juurde, ta ootab teid.»
«Kuulen,» sõnas Naum, tõusis ja järgnes Kirillovnale võõrastetuppa.
Uks sulgus nende järel… Kui see viimaks jälle avanes ja Naum, selg ees, sealt kummardages välja tuli, oli asi juba jutti aetud, Akimi majapidamine kuulus temale: ta oli selle ostnud kahe tuhande kaheksasaja rubla eest paberrahas. Ostumüügileping otsustati sõlmida võimalikult pea ja esialgu sellest vaikida. Lizaveta Prohhorovna sai sada rubla käsirahaks ja kakssada rubla läks Kirillovnale pistiseks. «Odavalt sain kätte,» mõtles Naum vankrisse ronides, «läks õnneks.»
Selsamal ajal, kui härrastemajas sooritati tehingut, millest meil jutt oli, istus Akim üksinda kodus akna all pingil ja silus rahulolematu näoga habet… Me ütlesime eespool, et ta ei kahtlustanud oma naist ja Naumi, ehkki inimesed olid talle korduvalt mõista andnud, et tal oleks aeg aru saama hakata. Muidugi mõista oli ta ka ise tähele pannud, et tema perenaine on viimasei ajal nagu rohkem perutama hakanud, kuid eks see ole ju teada: naissugu on alp ja tujukas. Isegi kui talle tõepoolest tundus, et tal on kodus midagi korrast ära, lõi ta ainult käega. Ta ei tahtnud, nagu öeldakse, tühjast tüli tõsta: tema heasüdamlikkus ei olnud aastatega vähemaks jäänud ja eks laiskuski nõudnud oma osa.