Jutustused. Ivan Sergeevich Turgenev
Читать онлайн книгу.
ma tean sind ja sa meeldid mulle sellepärast, et oled viinanina. Sa ei ole löömamees, ei ole riiukukk, ei aja laimujutte; oled tubli peremees, aga viinanina, ja sihuke viinanina, et oleks ammugi aeg sind eestkostmise alla panna, jumala eest; sest see on sant lugu… Hurraa!» pistis ta järsku täiest kõrist karjuma. «Hurraa! Hurraa!»
«Pidage, pidage,» kostis lähedusest naisehääl, «pidage!»
Akim vaatas ringi. Üle põllu jooksis vankri poole keegi naine, nii kahvatu ja sorakil juustega, et Akim ei tundnud teda alguses ära.
«Pidage, pidage,» oigas naine jälle, lõõtsutades ja kätega vehkides.
Akim võpatas: see oli tema naine.
Ta haaras ohjadest kinni.
«Misjaoks kinni pidada?» pomises Jefrem. «Eide pärast kinni pidama hakata? Nõõ!»
Kuid Akim peatas järsult hobuse.
Sel silmapilgut jõudis Avdotja teele ja viskus näoli tolmu.
«Kullake, Akim Semjonõtš,» hädaldas ta, «ta viskas ka minu välja!»
Akim vaatas teda ega liigutanud end, tõmbas vaid ohjad kõvemini pingule.
«Hurraa!» hüüdis Jefrem jälle.
«Viskas sinu välja?» sõnas Akim.
«Viskas välja, kullake,» vastas Avdotja nuuksudes. «Välja viskas. Ütles, maja on nüüd minu oma ja sina kasi minema.»
«Tore, see on hea… tore!» tähendas Jefrem.
«Ja sina kavatsesid vist sinna jääda?» lausus Akim mõrult, ikka edasi vankris istudes.
«Kuidas sinna jääda! Sa, kullake,» võttis sõnast kinni Avdotja, kes oli põlvili tõusnud, ja viskus uuesti maha, «sa ei teagi ju, et ma… Löö mind maha, Akim Semjonõtš, löö mind siinsamas paigas maha…»
«Miks ma sind maha lööma peaksin, Arefjevna!» sõnas Akim nukralt. «Ise said endast jagu! Mis siis veel?»
«Mis sina siis arvad, Akim Semjonõtš… Raha… sinu raha… Seda sinu raha ei ole enam… Mina, nurjatu, võtsin selle põranda alt ja andsin kõik ära sellele kurjategijale Naumile… Miks sa ometi ütlesid mulle, kuhu sa oma raha paned; nurjatu olen ma… Sinu raha eest ta ju meie elamise ostiski… kurjategija sihuke…»
Nuuksed summutasid tema hääle.
Akim kahmas mõlema käega peast kinni.
«Mis?!» karjatas ta viimaks. «Siis ka kõik mu raha… raha ja majapidamine, ja sina olid see… põranda alt võtsid… võtsid… Ma tapan su ära, neetud madu…»
Ja ta kargas vankrist maha.
«Semjonõtš, Semjonõtš, ära löö,» lalises Jefrem, kel niisuguse ootamatu sündmuse tõttu viinauim peast lahtuma hakkas.
«Ei, kullake, löö mind maha, löö mind nurjatut maha: löö maha, ära kuula teda!» kisendas Avdotja, kramplikult Akimi jalgade ees viseldes.
Akim seisis, vaatas teda, läks mõne sammu eemale ja istus tee kõrvale rohule.
Avdotja pööras pea Akimi poole.
«Semjonõtš, kuule, Semjonõtš,» hakkas Jefrem end vankris istukile ajades rääkima, «mis sa nüüd… ega siis seda… mis seal enam parata. Ptüi, küll on temp,» jätkas ta justkui endamisi, «neetud eit… Mine tema juurde,» lisas ta üle vankriredeli Avdotja poole kummardudes, «näed, ta on juhmiks jäänud.»
Avdotja tõusis, lähenes Akimile ja viskus jälle tema jalgade ette.
«Kullake,» alustas ta nõrga häälega.
Akim ajas end püsti ja hakkas tagasi vankri poole minema. Avdotja haaras tal kaftanihõlmast kinni.
«Kasi minema!» käratas Akim tulivihaselt ja lükkas naise eemale.
«Kuhu nüüd?» küsis Jefrem, nähes, et Akim uuesti tema vankrisse istub.
«Sa tahtsid mind koju sõidutada,» pomises Akim, «eks sõiduta mind siis oma koju… Mul seda enam ei ole. Osteti ära.»
«Heakene küll, sõidame minu poole. Aga mis temast saab?»
Akim ei vastanud midagi.
«Aga mina, aga mina,» hüüdis Avdotja nuttes, «kelle hooleks sa minu jätad… kuhu siis mina lähen?»
«Mine selle juurde,» vastas Akim tema poole vaatamata, «kelle kätte sa mu raha viisid… Lase käia, Jefrem!»
Jefrem andis hobusele piitsa, vanker hakkas veerema, Avdotja pistis tänitama…
Jefrem elas verst maad eemal Akimi sissesõiduhoovist, väikeses majakeses kirikukülas. Selle viie kupliga kiriku olid rikka kaupmehe testamendi täitmiseks alles hiljaaegu ehitanud tema pärijad. Kogu tee ei öelnud Jefrem Akimile sõnagi, raputas vaid aeg-ajalt pead ja kordas umbes sedamoodi sõnu nagu: «ah, sa tont!» ja «oh, sa tont!» Akim istus liikumatult, selg pooleldi Jefremi poole pööratud. Viimaks jõudsid nad pärale. Jefrem hüppas esimesena vankrist maha. Talle jooksis vastu umbes kuueaastane, madalalt vöötatud särgis tüdrukuke ja kilas:
«Taat, taat!»
«Kus ema on?» küsis Jefrem.
«Magab ahju taga.»
«Las siis magab pealegi, Akim Semjonõtš, mis te seisate, astuge tuppa.»
(Peab tähendama, et Jefrem sinatas teda ainult purjuspäi; tähtsamadki mehed ütlesid Akimile «teie».)
Akim astus köstri tarre.
«Palun siia, pingi peale,» ütles Jefrem. «Käige jalust, marakratid,» käratas ta kolmele lapsepõngerjale, kes koos kahe tuhase kassiniruga järsku toanurkadest nähtavale ilmusid. «Laske jalga! Kõtt! Vat siia, Akim Semjonõtš, siia,» jätkas ta külalisele istet pakkudes. «Vahest soovite midagi?»
«Tead, mis ma sulle ütlen, Jefrem,» sõnas viimaks Akim. «Kas saaks viina?»
Jefrem elavnes.
«Viina? Silmapilk. Kodus mul ei ole, aga ma lippan kohe isa Feodori poole. Temal on ikka ja alati… Silmapilk olen tagasi…»
Ja ta haaras oma läkiläki.
«Too aga tublisti, mina maksan,» hüüdis Akim talle järele. «Selle jaoks mul raha veel jätkub.»
«Silmapilk!» kordas Jefrem ukse taha kadudes veel kord. Ta tuli tõepoolest väga ruttu tagasi, kaenlas kaks toobist pudelit, millest üks oli juba lahti korgitud, pani need lauale, otsis välja kaks rohelist teeklaasi, leivakannika ja soola.
«Vat see mulle meeldib,» kinnitas ta Akimi ette istudes. «Misjaoks muretseda?» Ta valas viina temale ja endale ning kukkus vatrama… Avdotja tegu pani teda imestama. «Imelik asi tõesti,» ütles ta, «kuidasmoodi see küll juhtus? Küllap vist Naum on tema ära teinud mis? Näe, mis tähendab, kui naisel korralikult silma peal ei hoia! Ta peab sul kõvasti pihus olema. Aga kodus peaksite siiski ära käima: küllap teil jäi sinna palju igasugust kraami.» Ja veel rohkesti seesuguseid jutte rääkis Jefrem: kui ta jõi, ei meeldinud tal vait olla.
Tunni aja pärast valitses Jefremi majas niisugune olukord. Akim, kes ei olnud kogu napsitamise ajal oma lobisemishimulise peremehe küsimuste ja märkuste peale sõnagi vastanud, vaid lihtsalt ühe klaasi teise järel tühjendanud, magas näost punetades ahju peal rasket ning piinarikast und; põngerjad vahtisid teda imestusega. Jefrem aga… ka Jefrem magas, kuid paraku väga väikeses ja külmas sahvris, kuhu tema naine, üpris meheliku ning tugeva kehaehitusega naisterahvas, oli tema kinni pannud. Jefrem oli naise juurde ahju taha läinud ja ähvardanud teda või siis midagi jutustada katsunud, kuid nii mõttetult ja segaselt, et naine taipas jalamaid, milles asi seisab, võttis tal turjast kinni ja toimetas, kuhu vaja. Muide, Jefrem magas sahvris väga hästi ja isegi mugavalt. Harjumuse asi!
Kirillovna ei teinud just päris õieti Lizaveta Prohhorovnale teatavaks oma jutuajamist Akimiga… sedasama võib öelda Avdotjast. Naum ei visanud teda välja, nagu ta oli Akimile öelnud; Naumil ei olnud