Inglite mäss. Anatole France
Читать онлайн книгу.
Maurice tõde, sest tegelikult oli ta äsja oma sõbrukesele karusnahkse kasuka ostnud ega rutanud uute kingitustega. Olemata kitsi, oli ta kulutama ettevaatlik. Vanemad ei andnud talle kuigi palju elatusraha, võlad kasvasid iga päevaga. Ta kartis, et kui rahuldab liiga kiiresti oma armukese soove, siis tekib uusi ning veelgi tugevamaid. Soodus juhus ei tundunud talle sugugi nii heana kui Gilberte’ile ja ta otsustas kingituste tegemise initsiatiivi enda käes hoida. Ta õigustas end sellega, et kui teha liiga palju kingitusi, siis ei või enam kindel olla, kas teda tema enda pärast armastatakse.
Pr. des Aubels ei ilmutanud sellise hoiaku suhtes ei põlgust ega üllatust: tal jätkus pikka meelt ja tagasihoidlikkust, ta tundis mehi ning arvas, et neid tuleb võtta nii, nagu nad on, et üldiselt ei kingi nad kuigi meelsasti ja et iga naine peab oskama lasta endale kinkida.
Äkki heitis tänaval süüdatud gaasilatern valguse kardinapragudesse.
«Pool seitse,» ütles Gilberte, «peab riide panema.»
Kannustatud kaduva aja tiivalöökidest, tundis Maurice, et tema himu on taas ärganud ja jõud tagasi tulnud. Gilberte, valge ning kiirgav ohver, pea taha heidetud, silmad kinni, huuled poolenisti avatud, heitis pikalt ohates otsekui hinge, ja äkki kargas ta peaaegu istuli ning tõi kuuldavale hirmukarjatuse:
«Mis asi see on?»
«Ole ometi rahulik,» ütles Maurice ning hoidis teda embuses.
Antud olukorras poleks isegi taeva allakukkumine seda meest ehmatanud, kuid siis kargas Gilberte temast ainsa hüppega eemale. Põgenenud voodi ning seina vahelisse tühimikku, endal silmad hirmu täis, näitas ta näpuga kuju poole, mis oli ilmunud toanurka peeglikapi ja kamina vahele. Siis ei suutnud ta enam kauem seda nägemust taluda ning peitis näo kätesse, ise minestuse äärel.
X PEATÜKK,
Maurice pööras lõpuks pead, nägi kuju, ning märganud, et see liigutas, lõi omakorda kartma. Selleks ajaks oli Gilberte meelemärkusele tulnud ning arvas, et tema kallim on peitnud tuppa mõne teise armukese. Mõte säärasest truudusemurdmisest süütas temas viha ja põlguse leegi ning nördimusest vahutades kisendas ta oletatavale rivaalile näkku:
«Naine ja pealegi paljasl Sa võtad mind vastu sihukeses toas, kuhu sa vead teisi naisi, ja kui ma tulen, siis pole neil aega isegi riide panna. Ja sina heidad mulle veel ette, et hiljaks jään. On sinul alles häbematust! Nonoh, kõtt, vaata et su linnuke end siit silmapilk koristaks. Tead, kui sa tahtsid meid mõlemaid korraga saada, siis oleksid pidanud vähemalt küsima, kas ma sellega nõus olen…»
Silmad pärani, kobas Maurice öölaualt revolvrit, mida seal polnud kunagi olnud, ja sosistas armukesele kõrva sisse:
«Ole ometi vait! See ei ole naine… Midagi pole näha, aga mulle tundub, et see on vist mees.»
Gilberte pani käed jälle silme ette ning karjus veelgi valjemini:
«Ah mees! Kust see siia sai? Varas? Mõrtsukas! Appi, appi!.. Maurice, tapa ta ära! Löö maha! Pane tuli… Ei, ära pane ka.»
Ta andis südames tõotuse, et kui ta peaks sellest hädaohust pääsema, siis paneb ta pühale neitsile küünla. Ta hambad plagisesid.
Kuju liigutas.
«Ärge tulge lähemale!» karjus Gilberte. «Ärge tulge!»
Ta lubas varga jalge ette heita kõik raha ja ehted, mis tal laual olid, kui see nõustub jääma liikumatuks.
Ehmuses ja hirmus torkas talle pähe isegi mõte, et mees on teda salaja kahtlustanud, lasknud teda jälitada, pannud tunnistajad siia ootama ja kutsunud politseikomissari. Ainsa hetkega kangastus talle selgesti pikk ja piinarikas tulevik, suurilmas laineid lööv skandaal, teeseldud põlgus, sõbrannade alatu pagemine tema juurest, seltskonna õiglane pilge, sest eks ole ju naeruväärne lasta end armukesega tabada. Ta nägi ette lahutust, positsiooni ja varanduse kaotust. Nägi oma tulevast piiratud ning vaevarikast elu ema juures, kus keegi temaga enam ei kurameeri, sest mehed hoiduvad eemale naistest, kel pole neile abieluseisuse näol kindlat kaitset pakkuda. Ja mille pärast see kõik? Millest niisugune laostumine, täielik varing? Üheainsa lolluse, mingi mittemillegi pärast. Nõnda kõneles ühe mõttevälgatuse ajal Gilberte des Aubels’i südametunnistus.
«Ärge kartke, proua,» lausus väga mahe hääl.
See rahustas teda pisut ja ta leidis endas jõudu küsida:
«Kes te olete?»
«Mina olen ingel,» vastas hääl.
«Kuidas, palun?»
«Ma olen ingel, Maurice’i kaitseingel.»
«Öelge veel kord!.. Ma lähen hulluks. Ma ei saa aru.»
Maurice oli nördinud, kuigi ka tema asjast rohkem aru ei saanud. Seadnud pidžaama korda, kargas ta voodist välja ja näitas end üleni lilledega kaetult. Tuhvel relvaks paremas käes, tegi ta ähvardava liigutuse ning lausus rämeda häälega:
«Te olete igavene mats. Tehke mulle seda heameelt ja kaduge siit nii, nagu te tulitegi.»
«Maurice d’Esparvieu,» jätkas mahe hääl, «see, keda teie austate kui oma loojat, on pannud iga uskliku juurde ühe hea ingli, kelle ülesanne on talle nõu anda ja teda valvata. Selline on alati olnud kirikuisade arvamus, mis toetub mitmetele kohtadele pühakirjas; kirik on selle üksmeelselt omaks võtnud, panemata siiski kirikuvande alla neid, kes asuvad vastupidisel seisukohal. Te näete enda ees üht niisugust inglit, Maurice, oma inglit. Mulle on tehtud ülesandeks valvata teie süütuse ja karskuse järele.»
«Väga võimalik,» kostis Maurice, «aga ilmselt ei ole te seltskonnainimene. Aumees ei lubaks endale iialgi astuda tuppa sel hetkel, kui… Ja üldse, mis asja teil siit tarvis on?»
«Olen võtnud endale sellise kuju, nagu te mind siin näete, Maurice, sest kui ma edaspidi kavatsen tegutseda inimeste seas, siis pean end ka nendesarnaseks muutma. Taevased vaimud võivad võtta endale niisuguse väliskuju, mis muudab nad nähtavaks ja meeltega tajutavaks. See väliskuju on reaalne, sest ta on näilik, siin maailmas on näilikkus ainus reaalsus.»
Gilberte oli nüüd rahunenud ja kohendas juukseid laubal.
Ingel jätkas:
«Taevased vaimud võivad vabal tahtel valida, kumba sugu nad soovivad, või mõlemaid korraga, aga nad ei saa oma tujude või fantaasia järgi iga hetk kaduda. Nende metamorfoosid alluvad püsivatele seadustele, mida teie ei suuda mõista. Nii et mul pole soovi ega võimet – olgu siis teie või oma lõbuks – end teie silme all transformeerida lõviks, tiigriks, kärbseks või sükomoripuu laastuks, nii nagu see noor egiptlane, kelle lugu leiti ühest hauakambrist, või siis moonduda eesliks, nagu tegi seda Lucius noore Photise pumati abil. Minu tarkus on juba ette kindlaks määranud tunni, mil ma inimestele ilmun. Miski poleks suutnud seda edasi ega tagasi lükata.»
Maurice, kes kärsimatult tahtis kõiges selgusele saada, küsis veel teist korda:
«Mis teil lõppude lõpuks siit tarvis on?»
Ka pr. des Aubels tõstis oma armsama toetuseks häält ning küsis:
«Tõepoolest, mis asja te seal teete?»
Ingel kostis:
«Mees, terita oma kõrvu, naine, kuula minu häält! Avaldan teile nüüd saladuse, millest oleneb maailma saatus. Olles tõusnud üles selle vastu, keda teie peate kõigi nähtavate ja nägematute asjade loojaks, valmistan ma ette inglite mässu.»
«Ärge tehke nalja,» ütles Maurice, kes oli usklik ega kannatanud pühade asjade pilamist.
Ingel aga kostis etteheitvalt:
«Kes on teid uskuma pannud, Maurice, et ma olen kergemeelne ja pillan tühje sõnu tuulde?»
«Jutt või asi!» lausus Maurice õlgu kehitades. «Te ei hakka ju ometi mässama selle vastu, kes…»
Ta näitas käega lakke, söandamata sõna välja öelda. Aga ingel lausus:
«Kas teie siis ei tea,