Inglite mäss. Anatole France
Читать онлайн книгу.
pole sellest ajast peale midagi muutunud. Inglite loomus pole tänapäeval teistsugune, kui ta oli alguses. Mida nad tegid tookord, seda võivad nad teha ka nüüd.»
«Ei! Ei ole võimalik, see on usu vastu. Kui te oleksite ingel, hea ingel, nagu te ise ütlete, siis ei tuleks teil pähegi oma looja vastu sõnakuulmatu olla.»
«Te eksite, Maurice, ja ka kirikuisade autoriteet on teie vastu. Origenes kuulutab oma kodujutlustes, et head inglid on ekslikud, nad patustavad iga päev ja neid langeb taevast nagu kärbseid. Võib-olla on teil kiusatus, kui tohin nõnda öelda, seda kirikuisa tema kirjatundmisest hoolimata ümber lükata, sest ta ei kuulu pühaisikute kaanonisse. Niisugusel juhul tuletaksin teile meelde Johannese Ilmutamisraamatu teist peatükki, kus Eevesose ja Pergamoni koguduse ingleid noomitakse, et nad on kirikut halvasti valvanud. Te püüaksite muidugi väita, et inglid, kellest apostel seal räägib, on tegelikult kahe nimetatud linna piiskopid, keda ta ainult nende ameti tõttu ingliteks nimetab. See on võimalik ja ma olen sellega päri. Aga mida on teil, Maurice, vastu seada nii paljudele doktoritele ja paavstidele, kes õpetavad, et head inglid võivad halvaks saada? Seda on väidetud püha Hieronymuse «Epistlis Damasiusele»…»
«Mu härra,» ütles pr. des Aubels, «ma palun teid, minge ära.»
Aga ingel ei kuulanud teda mitte ning jätkas:
«… püha Augustinuse teose «Õigest usust» kolmeteistkümnendas peatükis, püha Gregoriuse «Moraali» kahekümne neljandas peatükis, Isidoruse…»
«Mu härra, lubage mul riidesse panna, mul on kiire.»
«…«Ülima vara» esimeses raamatus, Beda teose «Hiiobist»…»
«Mu härra, ma palun teid…»
«… kaheksandas peatükis, Damascenuse teose «Usust» teise raamatu kolmandas peatükis. Usun, et need on küllalt kaalukad autoriteedid ja teil, Maurice, ei jää muud üle, kui oma viga tunnistada. Teid on eksiteele viinud teadmatus minu olemusest, mis on vaba, aktiivne ja liikuv nagu teistelgi inglitel, ja see, et olete silmas pidanud ainult minule ohtralt osaks saanud jumalaarmu ja õndsust. Lucifer ei saanud seda vähem ja ikkagi tõstis ta mässu.»
«Aga miks te mässu tõstate? Mispärast?» küsis Maurice.
«Jesaja,» vastas valguse poeg, «juba Jesaja küsis enne teid: «Quomodo cecidisti de cœlo, Lucifer, qui mane oriebaris (Kuidas langesid taevast alla, Lucifer, kes sa vara tõusid – lad. k.)?» Harige ennast, Maurice! Enne aegade algust tõusid inglid üles, et taevast oma võimu alla saada. Kõige kaunim seeravite seas tõstis mässu uhkusest, minule aga on teadus sisendanud õilsa iha vabaduse järele. Sattusin koos teiega majja, kus asub üks maailma suurimaid raamatukogusid, ja minus tärkas lugemisarmastas ning õpihimu. Sellal kui teie, väsinud labase elu tühisest rabelemisest, magasite sügavat und, ümbritsesin mina end raamatutega, uurisin, mõtisklesin tekstide üle vahel raamatukogu saalis, kus asuvad antiikaja suurmeeste büstid, teinekord jällegi aia tagumises otsas asuva majakese toas, mis asub teie oma ees.»
Neid sõnu kuuldes pahvatas noor d’Esparvieu naerma ja tagus rusikaga patja, mis on ülevoolava lõbu kindel märk.
«Hahahaa! Siis teie olitegi see, kes papa raamatukogu rüüstas ja vaese Sariette’i-papi hulluks ajas. Kas teate, et ta on jäänud täitsa idioodiks?»
«Tegeldes endale suveräänse mõistuse loomisega,» jätkas ingel, «ei hoolinud ma vähimatki sellest alamast olendist, ja kui ta mõtles takistada mu otsinguid ja segada mu tööd, karistasin teda häbematuse eest. Ühel talveööl lõin talle pähe raske raamatuga, mida ta katsus minu nähtamatuist kätest ära kiskuda. Üsna hiljuti tõstsin ma võimsa, kondenseeritud õhu sambast moodustunud käega üles Flavius Josephuse väärtusliku käsikirja ja ajasin sellele tobukesele säärase hirmu nahka, et ta tormas kisades trepikotta, ja kui kasutada Dante Alighieri jõulist ütlemisviisi, kukkus maha nii, nagu kukub surnud keha. Ta sai selle eest rikkalikult tasutud, sest teie, armuline proua, ohverdasite oma lõhnava taskurätiku tema haavadest voolava vere sulgemiseks… Tol päeval, kui mäletate, te andsite taevagloobuse varjus Maurice’iga esmakordselt teineteisele suud.»
«Mu härra!» hüüdis nördinud pr. des Aubels kulmu kortsutades. «Ma ei luba teil…»
Ent ta jäi kohe vait, taibates, et pole sobiv silmapilk lugupidamise asjus liiga nõudlik olla.
Ingel jätkas häirimatult:
«Otsustasin uurida usu aluseid. Tormasin kõigepealt juuda usu mälestusmärkide kallale ja lugesin läbi kõik heebreakeelsed tekstid.»
«Te oskate heebrea keelt!» hüüatas Maurice.
«Sündimisest peale. Paradiisis ma kaua aega muud keelt ei kõnelnudki kui heebrea keelt.»
«Ah, te olete juut! Teie taktitu käitumise järgi oleksin pidanud seda kohe taipama.»
Suvatsemata kuulata, jätkas ingel meloodilisel häälel:
«Tungisin Idamaa, Kreeka ja Rooma muinsustesse, neelasin teolooge, filosoofe, füüsikuid, geolooge ja loodusteadlasi. Sain teada, mõtlesin järele ja kaotasin usu.»
«Kuidas? Te siis ei usugi jumalasse?»
«Usun küll, sest minu olemasolu sõltub tema olemasolust, ja kui teda enam poleks, kaoksin ka mina olematusse. Usun temasse samal põhjusel, miks sileenid ja menaadid uskusid Dionysosesse. Usun juutide ja kristlaste jumalasse, kuid ma ei pea teda maailma loojaks. Parimal juhul on ta korraldanud sellest vaid tühise osa ja kõik, millesse ta on puutunud, kannab tema lühinägeliku ning brutaalse vaimu pitserit. Ma ei arva, et ta oleks igavene ning lõpmatu, sest absurdne on kujutleda olendit, kes oleks lõpmatu nii ruumis kui ka ajas. Ma pean teda piiratuks, isegi väga piiratuks. Ka ei usu ma enam, et ta on ainus jumal. Kaua aega ei uskunud ta seda isegi: alguses oli ta polüteist, alles hiljem tegid tema uhkus ja jumaldajate meelitused temast monoteisti. Tema mõtlemises on vähe järjekindlust, ta polegi nii võimas, kui arvatakse. Kui kõik ära öelda, siis on ta pigem nõme ning tühine demiurg kui jumal. Need, kes nagu mina tema tõelist olemust tunnevad, nimetavad teda Jaldaabaotiks.»
«Kuidas te ütlesite?»
«Jaldaabaot.»
«Mis asi see Jaldaabaot siis säärane on?»
«Ma ütlesin teile: demiurg, keda teie oma sõgeduses austate kui ainukest jumalat.»
«Te olete hull. Ma ei soovita teil abee Patouille’le säärast jama ajada.»
«Ma ei loodagi, kallis Maurice, tungida läbi teie mõistust varjava pilkase pimeduse. Teadke ainult, et lähen Jaldaabaotiga võitlema ja loodan teda võita.»
«Uskuge mind, see ei lähe teil korda.»
«Lucifer kõigutas tema trooni ja hetkeks oli tal isegi ebakindel võit käes.»
«Kuidas teie nimi on?»
«Inglitele ja pühakuile Abdiel, inimestele Arcade.»
«Hästi, mu vaene Arcade, mul on kahju, et teie asjad nii halvad on. Aga eks ole, te ainult heidate meie üle nalja? Äärmisel juhul ma saaksin veel aru, et te tulite taevast tulema mõne naise pärast. Armastus paneb tegema suuremaidki lollusi. Aga te ei pane mind eluilmaski uskuma, teie, kes te olete jumalat palgest palgesse näinud, et te pärast seda leidsite tõe papi Sariette’i raamatutest. Ei, see ei mahu iialgi minu pealuu sisse!»
«Mu kallis Maurice, ka Lucifer nägi jumalat palgest palgesse ja ometi keeldus teda teenimast. Mis puutub seda sorti tõdedesse, mis leiduvad raamatuis, siis need võimaldavad meil mõnikord näha, kuidas asjad ei ole, ilma et nad meil ealeski laseksid avastada, kuidas asjad tegelikult on. Ja sellisest viletsastki tõest oli mulle küllalt tõestamaks, et see, kellesse ma pimesi uskusin, ei ole usutav ja et Jaldaabaot on inimesi ja ingleid oma valedega petnud.»
«Pole mingit Jaldaabaotti, on ainult jumal. Noh, Arcade, pingutage veel natuke! Jätke oma lollused, oma uskmatus, lihaärastuge, saage uuesti puhtaks vaimuks ning asuge jälle kaitseingli ülesannetesse. Täitke oma kohust. Annan teile andeks, aga et teid enam näha poleks.»
«Tahaksin teile heameelt teha, Maurice. Tunnen teie vastu