Dorfi suvi. Peeter Urm
Читать онлайн книгу.
relvad nende käes. Ta oligi pidanud end sellest materjalist tehtuks. Aga magamatus ja valvelolek olid kulutanud närve, mis näisid kulumatud. Ta polnud seda märganud, keegi polnud märganud. Ainult vahel ägestus ta liialt, juhtus, et tõstis käegi. Aga kui sa lurjust rinnust raputasid, ei pandudki seda väga pahaks. Vaenlasesse suhtuti tollal karmilt, ei silitanud teda keegi. Aga siis tuli aeg, kus mõõdeti kõike, sinu hääletoonigi mõõdeti. Järsku muutus kõik valeks, aastaid end õigustanud läbiproovitud meetodid kuulutati kuritegelikeks. Kuidas said need meetodid, mis vaenlast hävitasid, kuritegelikud olla? Vaenlane tuli hävitada, et riiki kaitsta, hävitada võimalikult kiiresti, mitte tema ümber mehkeldada. Aga nüüd tunti neile vaata et peaaegu kaasa. Need mõned aastad enne lahkumist olid kõige hirmsamad, hullemad kui haarangud ja tulevahetused või näkkuvaatav surm tihnikutes. Ülemused vahetusid üksteise järel, nendest räägiti kui „vanadest” ja sõna „vana” tähendas peaaegu süüdistust. Löök võis tulla igalt poolt. Kontrolliti toimikuid ning pisiasjade puhul kõmistati kella. Naeruväärne, aga ohtlik. Ehk oligi ta naise vastu vahel järsk? Kui kõik sees kääris, plahvatas see vahel koduski. Hea naine oleks mõistnud ja ära kannatanud, sest temalgi polnud kerge. Aga Nadja ei pidanud vastu ja läks kuhugi külla õpetajaks. Võib-olla kui neil olnuks lapsi, oleks naine teisiti käitunud. Nadja läks, tema aga nägi end öösiti taas operatiivtöötajana, kammis sõduritega metsi ning vallutas punkreid. Ja esialgu oli ta tundnud sellest isegi kergendust, oli rõõmuga igatsenud neid unenägusid, see sisendas taas eneseusaldust, õigustas ta elu segaste aegade kiuste. Aga siis hakkas ta neid nägema ka justkui ilmsi, päeval oma kabinetis istudes või ametiautos loksudes. Tuli arsti poole pöörduda ja nood soovitasid töölt lahkuda. Minna isegi päris lihtsa, inimliku töö peale. „Inimliku”, see sõna solvas teda hirmsal moel. Kas ei olnud siis riigi kaitsmine inimlik töö? Fašism on ebainimlik, kas siis teda ja tema kaaslasi loeti nüüdsest fašistide hulka? Ta oli seda neile öelnud ja nad olid kohmetunud. Ei, nad olid mõelnud füüsilist, kõige parem mõnda maatööd. Ta oligi lahkunud, mitut tööd proovinud, aga ükski polnud istunud. Pealegi suhtusid inimesed nüüd Organitesse teisiti. Igasugused jaburad ajaleheartiklid ja raamatud olid neid üles kütnud. Rumal lühinägelikkus valitsuse poolt. Õnneks taibati seda varsti. Mis on riik ilma Organiteta – oma silmade ja käteta? Tühipaljas õlekubu? Aga kui paljudest vajalikest inimestest jäädi selliste rumaluste tõttu ilma. Õnn polnud talle siiski päriselt selga keeranud. Kui ta tuttava piirivalveohvitseri soovitusel Dorfile tuli, hakkas talle siin kohe meeldima. Meeldis kaluritöö ja seegi, et inimesed tulid otse sinu juurde ja ütlesid mis vaja. Polnud vimma, Dorfi oli puhas ja värske nagu rikkumatu tüdruk. Dorfit ei vaevanud kahtlused ja hirm. Kuigi juba neljakümne viie aastane, sündis ta siin Dorfil justkui teist korda. Vana kest koordus aegamisi, aga kindlalt maha. Ei, siit ei lahku ta enam kunagi, laseb end siia vanale surnuaiale kaskede alla matta. Kaskede alla, mis on sama piimjad ja söekriimulised kui Iši alamjooksul Grigorjevka külas. Mihhail lükkab jalad voodist ettevaatlikult maha ja läheb trussikute väel paljajalu mööda vaipa akna alla. Ilm tõotab hea tulla, ilus suvine ilm. Täna nad merele ei lähe ja tal on aega. Ta vaatab rahulolevalt laia voodit ja magavat naist. Jah, teine naine juhtus tal tubli. Nii tubli, et brigadir tunneb sageli tema üle vaikset uhkustki. Aga välja ta ei näita ja vahel teeb kurja näogi pähe, pole naistel tarvis kõike teada. Inimesed lahutavad praegu sageli ja abielluvad sageli. Eks see tule ka sellest, et teataval eluperioodil me vajame enda kõrvale teistsugust inimest. Ta läheb käib teisedki kaks tuba läbi, tunnistab heakskiitvalt hiljuti ostetud moodsat sektsioonmööblit ning kohendab poja tekki. Patja surutud päikesest ketendava nahaga samakat poisinägu silmitsedes nohiseb ta rahulolevalt. Jah, esimese naisega polnud lapseõnne ning viiekümneaastane Mihhail Fjodorovitš kõhkles enne kaua. Praegugi alluvad brigadiri järsud tõredad näojooned üsna vaevaliselt isarõõmule. Ta läheb kööki, istub taburetile ja suitsetab. Ning tulevadki juba ebameeldivad mõtted. Tegelikult oleks ju paati üht meest tarvis. Kentsakas mees see papp. Muidugi oli ta vaenlane, on praegugi. Aga kui see vaenlane tahab siiski tööd teha ja on mingil moel ka su silma all? Miks ta, lollpea, läks kirikuõpetajaks? Siiski, üsnagi loogiline rida: fašist, metsavend – mis metsavend, nii nad kutsusid endid siin omavahel, bandiidid, vaat kes nad olid, fakt, fašist, bandiit ja kirikuõpetaja. Aga kas ei käinud fašism ja jumal juba tollal kokku, meenuta kirja nende sõdurite vööpandlal? Tahab nüüd inimeste hulka, tahab oma elu muuta. Selliseidki on nähtud. Võib teha seda kavalusest ja ka ausast soovist, võta sa kinni. Aga siis öelgu avalikult oma usust lahti. See olgugi tagatis. Kui ei, koogutagu edasi oma vanamuttidega seal palvemajas. Ja ta ei tee seda, seda parem, ei usu tema ega too pappki neid ümbermõtlejaid, nina tuule järgi seadjaid. Tuju on korraga rikutud, juba tusaselt kisub ta sigaretti. Kuuleb siis magamistoast naise samme. Annagi on üles ärganud. Siis kuuleb Mihhail mootorimürinat. Linnamehed on jälle oma mootorijõujaama käima pannud. Puurivad jälle. Innuga teevad. Lepingu asi ja rahad taga. Aga muidu vaatad, inimesed ei taha enam tööd teha. Ning kui teevadki, mis töö see on? Iga suurem asi, mis vabrikust tuleb, vaja ringi teha. Süüdistavad Stalinit, aga kes tema ajal nii töötada võis? Kord peab suures riigis tugev olema, ei saa meie inimest tööle ilma karistuse hirmuta. Nüüdsed riigijuhid on nõrgad ja kõik pilla-palla. Sai mandril töötatud ja oma silmaga nähtud. Raadiost küll kuuled, et kõik on justkui parimas korras. Pimesikku elame. Mihhail ohkab. Aga kui linnamehed ära lähevad, tuleb katsuda jõujaama endale saada. Seniks, kuni päris elektri suurelt maalt kaabliga saab ja konserviliini – kui nad annavad?
Ta näeb, et nad tulevad, jooksevad tema suunas. Juba näeb ta nägusidki. Vihane, ähvardav on nende ilme ja ta teab korraga, et peab põgenema. Ta on juba püsti ning teeb mõne sammu, aga jalad on justkui võõrad ja ta saab väga aeglaselt edasi. Hirm südames, vaatab ta oma jalgu. Oh jubedust, need on linnu jalad, peenikesed sõlmjad ujulestadega, pardi või hane jalad. Aga inimesed on juba päris lähedal, karjuvad midagi, vehivad kätega ning käes on neil kaikad ja kepid. Ta ei saa nendest aru, aga teab järsku kindlalt, et ta ei jõua ära joosta. Need jalad teda ei päästa, ta peab lendama. Lendu tõusta, ainult seda. Rahuldusega avastab ta endal tiivad. Nüüd laotab ta nad laiali, vehib, aga vist liiga nõrgalt, sest keha ei kerki, on ikka maas kinni. Kohe on nad siin, siis hakkavad peksma, kisuvad suled seljast, materdavad surnuks. Uuesti rapsib ta tiibadega, uus meeleheitlik katse. Juba kuuleb ta kähisevat hingamist, paljude jalgade müdin on otse selja taga. Ta sirutab kaela ette nagu tõeline lind. Täis surmahirmu, ühelt küljelt teisele taarudes komberdab ta mööda mätlikku heinamaad. Tiivad peksavad iga löögiga järjest tugevamini. Ja vaata, jooks läheb kergemaks, juba rebivad jalad end maakamarast lahti, juba kerkib ta õhku, on tagaajajate peade kohal. Nad vaatavad tema poole üles, ja nüüd ta kuuleb neid, saab neist aru. „Näete, kas ma ei öelnud?” karjub keegi justkui millegi üle rõõmustades. Ta tahaks neile midagi vastata, aga ei suuda, justkui ei oskaks ta nende keelt, on selle kaotanud, suu toob kuuldavale ainult kähedaid karjeid, mis sarnanevad linnu hüüdega. Ning ta ongi juba ära, üha kõrgemale tõuseb ta, kogud all maa peal aina pisenevad. Nad vaatavad talle järele, varjates käega silmi päikese eest. Ta liugleb, võidurõõmus oma vabaduse üle, tuul vihisemas rinna all. Ta libiseb üle hõreda männituka, üle vana tuuleveski, üle imepisikeste külamajade. Meri tuleb üha lähemale. Ja seal suures kõrguses näeb ta kedagi rannaribal käega viipamas. Üsna pisikest kuju hallide kivimügerike kõrval. Igatsus kisub teda alla selle kogu juurde, kuid ta ei suuda, ei saa laskuda, tiivad ei kuuletu, töötavad omaette tema tahtest sõltumatult ning kannavad teda aina edasi avamere poole. Ning kaotanud juba viipava kuju silmist, on ta järsku kindel, et see oli isa. Aga all on nüüd meri, tinane ja rahutu. Saar kaugeneb üha ja korraga valdab teda kahetsus. Meeleheitliku pingutusega pöördub ta tagasi, et näha uuesti inimesi. Aga rand on tühi ja tagaajajad on rahus oma töid toimetavad inimesed, kes ei vaata tema poole, justkui ei näekski nad teda. Veel ei tunne ta väsimust, aga vabaduse rõõm on miskipärast lahtunud. Tasapisi muutub see piinaks. Nüüd otsib ta laskumispaika, aga ei leia seda. Ükski koht ei sobi ning siis tuleb hirm, et ta ei saagi alla, jääb siia üles lõputult liuglema.
„Peeter.”
Kes see on? Ema… ema kutsub teda. Nüüd, nüüd ta peab. Surunud tiivad kokku, sööstabki ta alla. Kõrvus viliseb tuul, undab õhk. Maa ligineb, laotub meeletu kiirusega laiali. Kohe.
„Peeter, kuule Peeter…”
Keegi