Dorfi suvi. Peeter Urm
Читать онлайн книгу.
ainult üks.”
Matilda juba kahetseb lubadust. Mis ta kodus emale ütleb? Laskis end veenda. Mõtlematu rumal tegu. Mis nad muigavad, võtan, ja kõik. Raha on ju tarvis ja nad maksavad hästi. Ta märkab Peeter Aunet, kes seisab sealsamas veidi tagapool ning tammub jalalt jalale. Rõõmus naeratus näol, jälgib ta toimuvat. Kas ka tema naerab ühes teistega? Mis ta püsib mul kogu aeg sabas? Ja lõbus, veidi õel on korraga Matilda naeratus, kui ta noormehe poole pöördub:
„Peeter Aune, aga sinul on ju samuti ruumi.”
„Justament, Peeter Aunel on ruumi,” torgitakse tagant.
„On küll, jah, meil on tuba üleval tühi.” Peeter Aune ei tõrju. Kuigi ega see emale vist ei meeldi, seda arvab ta juba aimavat. Aga tuba on neil üleval tühi küll.
„Poissi pole ilus sundida,” arvab Reb Getsel, poemees, kes on samuti lähemale astunud. „Näete isegi, mis teadja tema on?” Tema sellistest naljadest meeleldi osa ei võta, tema ootab oma kaupa. Aga Matilda tuleb päris Peeter Aune ette ning vaatab muiet varjates talle paluvalt näkku.
„Peeter, võta sina ka,” palub tüdruk salakavalalt ja lisab siis päris tõemeeli: „Saame ükskord ometi liikuma.”
Peeter Aune on nõus. Kuidagi ei saa ta selle hääle vastu. Lõkke ääres ei saanud, ei saa praegugi. Nii isesugune hääl on Matildal, kui ta ainult tahab.
Tulnukad võtavad oma asjad ja minnakse. Rahvas vaatab neile järele. Eks näe, arvab mõni, päris otsustajad alles olemata. Sellega ollakse päri. Matilda läheb kõige ees. Peeter Aune saab enda kanda tolle suure salapärase lõuendisse pakitud kasti. Ainult ettevaatlikult, noormees, oli kunstnik hoiatanud, te kannate tulevast šedöövrit. Mõni aeg astutakse vaikides. Suvitajad uurivad huviga ümbrust. Sandersi nägu on endiselt morn. Ta ei saa lahti kail tekkinud solvumistundest. Umbusklik rahvas, sõnab ta endale, täielik kolgas. Kunstnik seab sammud teiste järgi lühemaks ning võtab siis üminal mingi viisi üles. Tema tuju on suurepärane. Seal kail oli omamoodi põnevgi. Me võime muidugi neile imelikud paista, arutleb ta. Kuidas nad vaatasid! Sihukesed lõbuskavalad näod – teavad kõik. Võtan kätte ja lähen molbertiga sinna. „Inimesed kail”, või siis „Kaipäev Dorfil”, ei, parem „Inimesed kail”, lihtne ja lööv. Ta tunneb ennast energiast pakitsemas. Siin ta suudab, kõik ended näitavad seda ja Peeter Vigström usub endeid. Matilda peatub, nad on jõudnud tänavaristile. Kolmas maja ongi nende oma. Kõhe on minna. Ta näeb mõlema suvitaja uuesti murelikuks tõmbunud ilmet. Samas viskab ta pea lõbusalt selga ning naeratab. Ärgu nad mõelgu, ei pelga tema midagi, tema viib läbi, mis tahab.
„Siit keerame ära,” sõnab ta kunstnikule, kes on tulnud ta kõrvale. „Tule kah kaasa,” kutsub neiu ootamatult Peeter Aunet. Muidugi pole Peeter Aune see mees, kes selliseid asju mõistaks paika seada, aga ometi sisendab noormehe rõõmsameelne olek mingit kindlustunnet. Niisiis keeravad nad kõik koos Matilda õueväravast sisse. Tüdruk ees, külalised keskel ja Peeter Aune teiste sabas.
Ema on toas. Alustassil on tuhka ja konisid. Ema istub laua taga, toetades pead harjunud viisil käele. Mustad, Matilda omadest veelgi tihedamad kulmud on laubale kokku veetud. Emal pole tuju. Matilda vaade riivab teda põgusalt. Ema on vist jätkanud, kavatseb täna terve päeva sahvrivahet käia. Praegu tukub vist. Ei liigutanudki, kui ta sisse astus. Vahest oleks parem temast üldse mitte väljagi teha, viia külaline kohe tema tuppa? Aga aega pole, võõrad juba kobistavad selja taga esikus. Ja ema uimgi on kerge, juba ta liigutab õlgu.
„Astuge sisse,” kamandab Matilda täiel häälel ja tema nägu on pealtnäha üsna ükskõikne. „Ema, ma tõin sulle üürilise.”
„Mmhh… mida?”
Ema pea nõksatab ja aeglaselt pöördub ta võõraid vaatama.
„Maja on meil ju päris tühi, mõtlesin siis, et võtame suvitaja.”
Matilda toon on julge, aga tema suunurgad võbisevad, need reedavad.
„Kust sa sellised…?”
Järgneb üpris inetu sõna. Ema hääl on veidi kähe, nagu alati, kui ta on võtnud või norib. Võõrad vahetavad omavahel pilke. Peeter Aune hoiab ennast päris varju. Ta kardab Matilda ema. Tal on kurjad silmad, Peeter Aune on seda ammugi tähele pannud. Kui need silmad Peeter Aunet vaatavad, on neis veel midagi, mingi kummaline teravus. Ning Matilda ema sõimu, seda kardab Peeter Aune ka. Aga kunstniku silmis on korraga lõbus läige. Ta nihkub julgelt ette, habemega lõug enesekindlalt kikkis.
„Me ise leidsime, ärge pahandage oma tütrega, proua. Kailt juhatati, et sihuke lahke ja tore proua. Tütre aga püüdsime tee pealt kinni, päris maja lähedal saime jutule.” Ta pilgutab Matildale silma. „Ega me mõlemad tulegi, ainult mina üksi, kui lubatakse.”
„Mina oma majas sihukesi asju ei luba. Matilda on korralik tüdruk, ja mis need teised teile seal lubasid, selle peale ma sülitan. Nad mõtlevad, et võivad naerda, muidugi, seda nad teevad, aga teate, mida mina neist arvan, tige, õel rämps…”
Vila lisab mõnuga veel ühe sõna ja tõmmu määrdunud rusikas muljub ägedalt põske. Hallisegused tihedad juuksed on sorakil õlgadel, salkus ja rasvased.
„Jäta, ema, nad ei öelnud ju midagi pahasti, kuidas sa küll võid?” Häbi õhetab Matilda näol, ta raputab ägedalt pead. „Nad on suvitajad, ema, lihtsalt suvitajad ja maksavad üüri.”
„Muidugi muidugi,” kinnitab kunstnik varmalt. „Muud pole kavaski, proua, mitte kõige vähematki.”
Milline kontrast, mõtleb ta endamisi. Saatan on siin usinalt oma tööd teinud. Kuigi, jah, kui tähelepanelikult vaadata, võis see nõid omal ajal iluski olla, vist ei andnud tütrele sugugi alla.
Tool ragiseb. Istuja nägu on keskendunud. Silmad tihedate kulmude all on muutunud elavaks, nad on praegu peaaegu kavalad.
„Matilda, küsi, kes ta on?”
„Peeter Vigström, kunstnik,” tutvustab habemik ennast valmilt. „Ilu jälil tulin ma siia. Ja kuidas oleks siis teie nimi, proua?”
„Pole tähtis,” visatakse ükskõikselt, „tähtis on, kes teie olete. Sa ju tead, Matilda, et ma ei kannata, kui sa midagi nii omapead ette võtad.” Fuuria teeb tähendusrikka pausi ning ta näolt võib lugeda isegi midagi rahulolutaolist. „Aga kui ta end korralikult üleval peab, siis võib ta ju ka jääda. Ja raha tahame ette, kuulsite, et poleks mingit valskust.”
„Muidugi, proua, loomulikult ette.”
Kunstnik vaatab teda lõbustatult. Tedagi tahaks ta maalida, seda varakult vananenud naist. Ta sirutab käe tagatasku ja võtab sealt nahkse rahakoti välja.
„Kui palju siis tuleb, proua? Me ei koonerda.”
Rahakott on soliidne, hõbedast monogrammiga. Ka ei paista ta sugugi tühi olevat. Rahulolu süveneb Vila näol. Aga samas märkab ta Peeter Aunet ning korraga on ta nägu uuesti õelusest pinevil.
„Mida sina siit otsid?” pöördub ta noormehe poole. „Või tahad sina ka minu juurde? Et su haisugi siin ei oleks, kuuled?”
Vila tõuseb järsku toolilt, justkui kavatseks ta noormehe tõsiselt käsile võtta. Peeter Aune pobiseb midagi enda ette ning taganeb kiirustades ukse suunas.
„Ema, mida ta sulle tegi, kas ta segab sind?”
Matilda astub mõlema vahele, nagu tahaks ta Peeter Aunet ema eest oma kehaga varjata. „Miks sa ei või ometi viisakas olla?” lisab ta rahusobitavalt. „Mina kutsusin ta kaasa.”
„Kas ta segab? Või veel, silmapilk siit välja. Tema siia majja ei mahu.” Vila hääl on ärritusest kime. Ja raevgi paistab ehtne olevat.
„Muidugi, ma kohe,” pobiseb noormees ning haarab ukselingist.
„Ma ootan tänaval,” lisab ta juba esikus ja kaob ukse taha.
„Tulge, ma näitan toa kätte,” kutsub Matilda, kes tahab kõike kiirelt lõpetada. Ta on tusane ja õhetab ikka veel.
„Eks me siis hiljem näe.”
Kunstnik