Dorfi suvi. Peeter Urm
Читать онлайн книгу.
alles Mihhaili vahelesegamine teeb tülile lõpu. Tonnesen kardab Mihhaili, püüab brigadirile ikka meele järele olla. Teatakse, et Ilmar Tonnesen tahab konservitsehhi meistriks saada, aga selles asjas on brigadiri toetaval sõnal suur kaal.
Olavi tunneb juba tüdimust. Ta mängib küll edasi, aga vaatab üha sagedamini istujate poole. Uudistajaid on juba kenake hulk. Paljud ei vaatagi hoolega mängu, jutlevad niisama omavahel. Olavis kobrutab mingi rahutu ärevus. Ta on muutunud hooletuks, mängib halvasti, aga kui Tonnesen talle midagi ütleb, kehitab ta ükskõikselt õlgu.
„Näete, õpetaja Veerik,” sosistab keegi.
Paljud pöörduvad vaatama. Ongi tõesti õpetaja Veerik, kes rahuliku sammuga lähemale astub. Tuleb päris pinkide taha ja vaatab, käed seljal. Nüüd peetakse ka Mihhaili teraselt silmas. Aga too ei tee väljagi, tõuseb püsti ja sunnib tagant oma paadi mehi, kes kaotama kipuvad. Õpetaja Veerik seisab mõnda aega niisama, silmad mängus kinni, justkui polekski tal muud, justkui oleks ta selle pärast tulnud, ning alles siis, kui enamik on teda vaatamast tüdinud, astub ta niisama rahulikult Helmeri juurde, kummardub tolle kõrva kohale ning ütleb midagi. Helmer noogutab, tõuseb püsti ja nad astuvad eemale midagi arutama. Ja pole nüüd Mihhailgi enam ükskõikne, kõik näevad, kuidas brigadir vaatab neile järele.
Peeter Aune valab viimase ämbritäie vanni ja vaatab siis pealt, kuidas ema pesu loputama asub. Ema võttis kirjaniku käest kah mõned asjad pesta. Raamatu eest, mida too neile lugeda andis, oli ema naljatades öelnud. Ja kui üüriline tahtis appi vett kandma tulla, olid nad mõlemad üheskoos teda tagasi tõrjunud. Ema polnud enam kuri, et Peeter Aune neile suvitaja tõi. Peeter Aune on sedagi tähele pannud, et ema räägib meeleldi võõraga, räägiks rohkemgi, kui külalisel aega jätkuks. Aga suvitajal pole aega, muudkui kirjutab oma masinal.
„Sa võid nüüd minna, Peeter,” ütleb ema poega ootamas nähes. „Mine, mine, ma ju näen, et sa kibeled kuhugi. Vett on tänaseks küllalt.”
Eks ta läheb vist jah. Päev kohe sihuke hele, et muudkui kõrvetab. Ta kõnnib veidi rannas ja supleb, siis vaatab oma kohad üle. Peeter Aunel on mitu salajast kohta, hästi ilusad kohad, mida keegi ei tea. Talle meeldib uidata, ja kuidas sa ei uita, kui aega jääb alati kõvasti üle. Kõnnid, ronid siin-seal ringi, vaatad ja istud, kui väsid. On sääraseid kohti, kus võid vabalt magadagi, sihukesed varjulised kohad, kus tuul väga ligi ei pääse. Vahest peaks ploki ligi võtma, ehk tuleb isu joonistada? Aga plokk jääb siiski koju sahtlisse, Peeter Aune käed on liiga väsinud pangede kandmisest, et pliiatsit juhtida.
Ema vaatab talle järele. Lohma-lohma, läheb poeg, pea õieli kõhna kaela otsas, käed lõdvalt kahel küljel rippu. Ethel pole ühtki meest nõndaviisi kõndimas näinud. Aga kas siis tema poeg on üks õige mees? Kõnnak nagu vara väljakasvanud tüdrukul, vaata eest või tagant. Oleks pidanud sundima, et paneks uuemad püksidki, need päris kottis. Ja tagumiku pealt kriiditolmust valged. Tõesõna, ehtne Chaplin. Chaplin mis Chaplin. Ema naeratab korraga. Seejärel kummardub ta pesu väänama. Ja olekki on pojal niisama kohmakas ja häbelik. Ta meenutab eile nähtud Chaplini filmi ja purtsatab naerma. Tea, miks ta tuju täna nii ülemeelik on, arutleb ta hetk hiljem juba tõsinedes.
Peeter Aune käib meres suplemas ning longib sama teed pidi tagasi. Seal, kus mõlemad külateed ristuvad, peatub ta ja vaatab ringi. Kükitab siis ja sõlmib kingapaelu, tõuseb püsti ja vaatab jälle. Inimesi tuleb, nad teretavad Peeter Aunet sõbralikult. Ümar ja alatasa higistav velsker Toome kiirustab samuti randa. Ta peatub, et liiga palavat ilma kurta. See kurnavat vanu ja südamehaigeid. Noormees noogutab kaasa, kuigi ta ei mõista ladinakeelseid sõnu, mida velsker oma jutusse puistata armastab. Tuleb Tiidu Oskar, kes pilades Peeter Aunelt pärib, kellega poiss mõtleb trehvama minna. Peeter Aune punastab ja pomiseb midagi, aga juba on ka pillimees läinud, pole tal aega teist pilgata, tal tähtsamad käigud ees. Tuleb veel keegi ja teretab, ning siis on noormees jälle mitu pikka minutit üksi. Aga eks ole imelik seista niisama keset teed, arutleb ta endamisi ja hakkab aeglaselt minema. Viimane pilk paremat kätt maja suunas, aga seal on vaikne, pole kedagi liikumas. Ometi oli ta lootnud teda näha, kas või vilksatamas aia taga. Siiski, nüüd liikus justkui uks, selle maja uks. Ta astub väga aeglaselt edasi, ainult natukene pead pöörates näeb ta silmanurgastki. Ongi tema, äkki tuleb ka tänavale, tahab jalutada? Nüüd enam ei näe, aga kõrvad kuulevad küll. Värav liikus. Kui ta nüüd tuleb, siis jalutab Peeter Aune niisamuti edasi. Kiired sammud selja taga. Peeter Aune tunneb, kuidas reetlik õhetus näkku tulvab.
„Peeter Aune, sina muudkui longid.”
Elav hääl justkui pattaks noormehe kukalt. Ta naudib selle kõla veidi, enne kui ringi pöörab. Matilda on juba päris tema kõrval, juba ruttab möödagi. Peeter Aune näeb ühe hetkega rohekat karikakramustrilist kleiti, mis õlad ja kaela üsna avali jätab, näeb rasket käsivarrejämedust punase siidlindiga patsi, näeb valgeid rihmkingi paljaste jalgade otsas, näeb käsi ja naeratust – ja tunneb õnnestavat raugust. Heameelega ta peatuks, istuks veidi, et paremini kuulatada endas seda imelikku tunnet. Aga tüdruk juba kaugeneb, tal on kiire ja Peeter Aunegi lisab kärmelt sammu.
„Kuhu sa siis lähed, Peeter Aune?”
Tüdruk heidab talle kõõriti pilgu ja aeglustab vastutulelikult oma sammu.
„Ma ei tea.”
Ta taipab samas, et vastus on veider, ning kohmab kärmelt:
„Käisin meres, vesi on päris soe.”
„Soe muidugi.” Matilda vaatab teda kõrvalt. „Juuksed jah märjad ja püksid kah.” Tüdruk itsitab. „Käisid kohe nendesamadega?”
Poiss vaatab oma pükse, need on tõesti näotult laigulised, sääred mustad ja liivaga koos. Häbi lisab kohmetust juurde ja nüüd ta vaikib.
„Oi, Peeter Aune, teed sina ikka naisterahvale muret!” Tüdruk vangutab asjalikul ilmel pead. „Pole muud kui passi aina peale. Sina ise ei hooli. Ole aga õigel ajal jaol, muidu jääd veel rahva silmis süüdi.”
„Miks süüdi?”
„Naine peab ju mehe korras hoidma, puhta ja hoolitsetud, see on tema mure.”
Peeter Aune mõtleb tüdruku sõnade üle. Ta on tõesti väga abitu, emagi arvab nii. Ta mõtleb veel natuke ja lisab siis ebalevalt:
„Aga kui ma õpiksin kõike tegema, siis ma teeksin ka tema eest, kui ta lubaks.”
Tüdruk vaatab teda kõrvalpilguga käigu pealt ja naeratab kelmikalt, teeb siis hästi unistava näo pähe ja ütleb häälega mängides:
„Oi, Peeter Aune, sinust saaks naisele küll kuulekas mees.”
Matilda läheb nüüd päris kiiresti ja Peeter Aunel on tegu, et tüdruku kõrval püsida. Ka ei vaata tüdruk enam tema poole, justkui oleks ta millestki solvunud. Aga noormehel on sellegipoolest hea, soe ja usaldav tunne on südames. Ja kui tüdruk veel midagi päriks, vastaks Peeter Aune talle meeleldi.
Ongi palliplats. Juba selle nähtavale ilmudes kiirustab tüdruk eemale. Peeter Aunegi kiirustab, tema tahab hoida seda lähedust. Aga Matilda pöördub otsustavalt ümber. Ta nägu on korraga tõre.
„Sina, Peeter Aune, püsid aina mul sabas. Ma tahan üksi olla, kuuled? Sina mine nüüd omade, mina omade juurde.” Ja juba ta lippab kergejalgselt edasi. Peeter Aune noogutab, kuigi ta päris selgelt ei mõista, kes need omad on, pole tal siin kedagi oma, nojah, Helmer ainult on. Aga kui Matildal on kiire, eks siis olgu, ja leplikuna, kuigi veidi tusasena longib ta edasi.
„Ärge ainult arvake sest midagi!” Õpetaja Veerik vaatab Helmerile pinevalt otsa. „See ei tähenda midagi, muus suhtes, ma mõtlen.”
„Ma ei arvagi,” kehitab Helmer õlgu.
„Ma ei usu, et te ei arva. Kõik arvavad, eriti tema seal.” Õpetaja viipab peaga tahapoole, pallimänguplatsi suunas. „Kõik arvavad, et see on hirmus tähtis ja muudab palju. See ei muuda mitte midagi. Ma tahan ainult teada, kas ma suudan? Mulle on see vajalik. Ja mul on selleks õigus nagu igal teisel.”
„Loomulikult on teil täielik õigus