Dorfi suvi. Peeter Urm
Читать онлайн книгу.
kuulsid, samas kohas, peale loojangut.”
Olavi ei oota vastust ega selgita. Ta pöörab ringi ja kiirustab edasi. Läheb meeste juurde, teretab lühidalt ning asub appi paati klaarima. Ja võitleb tükk aega endaga, et mitte tagasi vaadata.
Dorfi kalurielu pole just kiita. Kaugus ja perede vähesus on nad ilma jätnud moodsatest kalapüügivahenditest. Ei ole neil ka merekindlaid laevu, ainult vanad suured mootorpaadid. Kalalgi ei käida seepärast kuigi kaugel. Kümmekond miili saarest edelasse jäävad kalarikkad madalikud – seal põhiliselt käiaksegi juba ammusest ajast.
Õhtul jäävad nad tormi kätte. Mitmed märgid teevad valvsaks juba keskpäevapäikese hõõguvas vaikuses, kui laisalt loksuv meri helgib sinirohelist kulda, kui higi valgub silma ja rammestust trotsiv pingutus tundub sunnitööna. Kajakad sunnivad lõpuks selga sirutama, ümber vaatama. Kajakad on rahutud, neil on kiire. Nende valuslõikavad karjed vee kohal teevad mehed murelikuks. Ja kirdes on taevas silmapiiril umbe tõmbunud. Aga töö ootab veel, mitmed võrgud on veel järele vaadata ja Helmer kiirustab neid tagant. Kipri nõudel tõmmatakse kõik võrgud paati, tema kannab vastutust ja Helmer ei usalda enam merd. Tusaselt vaatab ta mehi. Kauemaks peatub pilk Olavi kõrval küürutaval õpetaja Veerikul. Õpetaja liigutused on väga kohmakad mere ja tema uute kaaslaste jaoks. Aga ta püüab, seda on näha. Helmeri meelest on ta veidi naljakaski. Äärepealt oleks ta maha jäetud. Helmer nägi ju selgelt, et mehed olid Mihhaili poolt. Nad olid küll vaikinud, aga rahulolevalt kuulanud, kui Mihhail tuli ja rääkis. Ja Tonnesen oli nagu kana pead väärutanud, nägijakssaanu õhin näol. See teeskleja, kes praegu ähib ja kelle rõvetsev pomin kostab nagu palve. Mida on neil õpetaja poolt karta, neil merest ligunenud meestel? Aga Mihhailil näikse see olevat rohkem isiklik vaen kui klassivaen. Mis isiklikku võiks nende kahe mehe vahel olla? Jah, seekord andis Mihhail järele, sest paati oli tõesti käsi tarvis, kuigi ta irvitas nende siidkäte suutlikkuse üle. Mihhail lihtsalt kardab meeste vaimu pärast. See pole naljakas, vaid kurb, sest ta ei usalda inimese mõistust. Aga kas võibki inimese mõistust alati usaldada? Kas usaldab tema, haritud mees, üht-teist näinud mees, alati oma otsuseid, kas ta on kindel oma veendumusteski? Kas on temal, elus hulpival mehel, ükski terasest kõlisev põhimõte? Mitte ühtki, on ainult rida argitõdesid, käibevalemeid, mugavaid retsepte elusituatsioonide tarvis. Mihhailil aga on ja tema on naljakas, õpetajal on ja ka temagi tundub naljakast naljakam. Tegelikult peaks inimese naljakus meid tähelepanelikuks tegema. Selle taga peitub alati midagi, võib peituda isegi suurt. Tasase asjalikkuse tagant leiab seda harva. Tasane asjalikkus on tasakaalustatuse tunnus, see on lauskmaa, mägesid sinna ei sigi. Aga sina pole endaga rahul. Kui inimene pole nii kaua endaga rahul, siis on asjad halvad. Rahulolematus on vajalik, on positiivne ainult tõukena millegi suunas, aga pideva olekuna pakub ta huvi psühhiaatritele. Sul peaks perekond olema, see vähendaks muretsemist iseenda pärast. Kui prooviksid uuesti, sa oled veel selles eas, kus kukkudes tõustakse krapsakalt püsti. Lööksid selle ilusa Matilda Olavi-loikamilt üle, päästaksid tüdruku lörtsimisest ja häbist. Sa ju nägid, kuidas ta täna seisis ja ootas oma rüüstajat. Ta meeldib sulle. Ka jaaniõhtul vaatasid sa teda, kui see neil algas, ja ka siis meeldis ta sulle. Tol tüdrukul paistab hinge olevat. Mine ta juurde ja räägi, ütle talle, et armastus on hea, armastus on ilus, aga armastus ja häbi koos ei loo kodu. Ütle talle seda ja ütle talle veel… Rumalus, kus alles tükivad jaburad mõtted pähe. Aga see tuul on halb, kisub üles ja kisub tormile. Jahe lõikav iil pühib mööda vett. Ja merigi on tõmbunud tumedaks, nagu oleks keegi seganud sellesse tõrva. Ongi viimane võrk. Kedagi pole vaja sundida, seda teeb lainetelt esimesi vahupritsmeid korjav tuul. Mootor võtab ähkides, siis juba rahulolevalt pobisedes tuurid sisse ja paadinina pööratakse saare suunas. Aga kiirust ei ole, kala- ja võrgulastis paat istub raskelt vees. See teeb kipri murelikuks. Ilm tõmbub järjest hämaramaks, justkui ruttaks õhtu seitsmepenikoormasaabastega kohale. Madal lainetus on muutunud paati õõtsutavaks rullumiseks, meri on üles ärganud, hingeldav ja ärev, liigutab ta end rahutult taeva kramplikus kaisus.
Tund aega hiljem võitlevad nad juba ehtsa tormiga. Hall vahupritsmeis meri ründab paati igast kandist. Kõik nagiseb ja oigab. Nad peavad karjuma, et oma häält kuulda. Helmer seisab tillukeses roolikambris Olavi kõrval ning vaatab pingsalt ette. Paat on hea, paat peab vastu, kordab ta endale. Olavi tõsine süvenenud nägu rahustab teda. Nad usuvad teda, muidugi usuvad, ka need, kes seal ees praegu presendivarjus kükitavad. Üks võrk jäi sisse ja mõrrad. Mis neist saab? Ei tea, praegu peab saarele jõudma. Liiga aeglaselt liigume edasi, tuul on vastu, see ka, ja sügavalt istub, vett on tulnud lastile lisaks. Peab panema pumbad tööle, ei, ootan pisut veel. On see ikka minu õige töö neid mehi kamandada, paati juhtida? Insener kipriks. Kui seda poleks juhtunud, siis elaksin ma praegu linnas edasi, kõnniksin, portfell käes, mööda objekte ringi, praegu istuksin juba trollis või seisaksin nühkivate selgade vahel ja loksuksin kodu poole, tema juurde. Kui kerge on siiski inimese saatust muuta. Ja ta kohaneb ruttu, sest kas mina siis pole juba kohanenud? Presendinurk lipendab, kurat, nüüd kisub tuule alla ja lähebki. Kurat, kes selle nõnda soris? Peab kinni panema, kõvasti kinni panema, silmapilk. Ta kõõritab Olavi poole, kes hoiab kahe käega rooli.
„Kuidas hoiab?”
„Kisub, tugevasti kisub.” Olavi vannub mahlakalt. „Koorem kah.”
Jah, koorem kah. Ja kusagilt siit läheb too neetud hoovus läbi. Sant lugu, kannab veel saarest mööda. Aga aega pole, ta rebib ukse lahti. Kõrvulukustav vilin rõhub kõrvu. Ühe silmapilgu jooksul on ta läbimärg. Tema ümber on kõikjalt nõrguv ja pritsiv vahune vesi. Helmer haarab mõlema käega tugevalt käsipuust kinni ning surub end vastu kajutiseina. Mauhti, laine justkui lajataks lauaga selga, raputab, rüsib, kisub kaasa. Ta pingutab kõigest jõust. Selline laine pühib merre. Tabanud paraja hetke, libistab ta ennast kitsasse meeskonnakajutisse.
„Keegi tulgu kaasa, presendiots tahab sorida.”
Ta vaatab neid, nemad teda, kössis tihedalt üksteise vastas. Põrnitsetakse üksteisest mööda. Kellelgi pole isu sinna üles vee kätte sattuda. Ta on teinud vea, sellises olukorras otsitakse vabatahtlikke ainult filmis. Kipper peab andma käsu. Ja seda ta teeb, kui nad muidu aru ei saa.
„Sina, Vipper, tule kaasa!”
Tal ei pruugiks endal minna, õigupoolest ei tohikski, juhi kohus on öelda, mis teha. Aga vimm istub sees, neile on ikka veel tõendust vaja. Iga kord peab ta uuesti nende usalduse võitma. Nende silmis on ta ikka veel linnamees.
Nad sorivad kaua, teineteist toetades, julgustades, laine eest varjudes. Lõpuks saab nurk kinni ja Helmer kiirustab tagasi roolikambrisse. Olavi on nähtavalt tusane. Sõrmenukid pingutusest sinised, hoiab ta rooli.
„Väga kisub?”
„Näed ise, kannab mööda, raisk.”
Muidugi, Helmer näeb, et saare tõusev ja langev, ajuti vee taha kaduv must viirg on nihkunud kõvasti paremale.
„Peab hoidma.”
„Ma ju hoian.”
Tigedalt põrnitseb Olavi veepritsmeis klaasi. Muidugi ta hoiab. Nad on väga lähestikku, kajut nõuab seda. Helmer kuuleb tema hingamist, tajub ta lõhna. See on soolakas, merehõnguline. Mida leidis temas see tüdruk? Aga miks ta üldse selle tüdruku peale mõtleb? Kas sellepärast, et külmetav ja abitu tundus üks tüdruk täna hommikul? Veel üks. Miks on maailmas alati nõnda, et kaastundest jääb kusagil üle ja kusagil kindlasti puudu? Ja omavahel nad kokku ei saa.
„Koorem on raske, mootor ei jõua.”
Jah, need vanad paadid ja veel vanemad mootorid. Mujal vist polegi selliseid enam kasutusel. Ta noogutab ja siis tuleb korraga hea mõte, tapvalt lihtne ja loogiline. Muidugi, see on nende võimalus.
„Kuule, tõmbame saare taha, jätamegi paremale, jätame tuulele ette, mõistad? Selle varjus veab ka mootor ära.”
„Seal on madalikud, kui kinni ei jookse?”
Olavi kõhkleb, aga päris mõttetuks ta plaani ei pea.
„Kui me sinna ei jõua, peame viskama koormat üle parda, saad aru? Nii ei lähe me kuhugi.”
Olavi noogutab, miks ei saa, lapski taipab,