Koduabiline. Kathryn Stockett
Читать онлайн книгу.
möödub. Me mõlemad oleme jälle võimelised hingama.
„Miss Celia,”krigistan hambaid,„kuidas te küll minust oma abikaasale rääkida ei või? Kas ta siis aru ei saa, kui teil toit hästi välja tuleb?”
„Oi, sellele ma ei mõelnud! Võib-olla peaksime laskma kanal natukese kõrbema minna?”
Vaatan teda kõrvalt. Ma ei kavatse sugugi lasta kanal ära kõrbeda.
Ta ei vastanud tegelikule küsimusele, aga küll ma vastuse temast varsti välja pigistan.
Väga ettevaatlikult lasen tumeda liha pannile. See ajab isuäratavaid mulle ning me jälgime, kuidas kintsud ja koivad pruuniks tõmbavad. Vaatan selja taha ja miss Celia naeratab mulle.
„Mis on? Kas mul on nägu millegagi koos?”
„Ei,” ütleb ta, ja pisarad tulevad talle silma. Ta puudutab mu käsivart. „Ma olen lihtsalt hirmus tänulik, et te siin olete.”
Tõmban oma käsivarre tema käe alt ära. „Miss Celia, teil on põhjust tänulik olla palju rohkema kui minu pärast.”
„Ma tean.” Ta vaatab oma uhket kööki, nagu see oleks midagi mittemaitsvat.„Ma ei võinud uneski näha, et mul saab kunagi nii palju olema.”
„No vaat, teil on põhjust õnnelik olla.”
„Ma pole terves oma elus õnnelikum olnud kui praegu”.
Jätan selle jutu. Kõige selle õnneliku pealispinna juures ei näe ta sugugi õnnelik välja.
Sel õhtul helistan Aibileenile.
„Miss Hilly oli eile miss Leefolti juures,” ütleb Aibileen. „Ta küsis, kas keegi teab, kus kohas sa töötad.”
„Püha taevas, kui ta mu sealt üles leiab, siis on asi kindlalt mokas.” Kaks nädalat on möödas sellest kohutavast hirmsast asjast, mis ma sellele naisele tegin. Tean, et talle meeldiks hirmsasti, kui keegi mind paugupealt vallandaks.
„Mis Leroy ütles, kui sa teatasid talle, et said tööd?” küsib Aibileen.
„Kirevase pihta! Lasi teine mööda kööki laste ees ringi nagu ehissulgedega kukk,”ütlen.„Ja käitus, nagu tema oleks ainuke, kes peret üleval peab, ning mina teen seda lihtsalt enda lõbuks. Aga hiljem voodis mõtlesin, et mu suurest vanast härjast meheraas hakkab nutma.”
Aibileen naerab. „Leroyl uhkust jagub.”
„Jah, aga mina pean hoiduma selle eest, et härra Johnny mulle jälile ei saaks.”
„Ja ta ei ole sulle öelnud, miks ta ei taha, et ta mees teaks?”
„Ta ütles vaid, et tahab, et ta mees arvaks, et ta oskab ise süüa teha ja maja puhastada. Aga see ei seleta veel asja. Ta varjab midagi mehe eest.”
„Kas põle naljakas, millise pöörde see asi on võtnd. Miss Celia ei saa sellest kellelegi rääkida, sest muidu jõuab see ärra Johnny kõrvu. Seega miss Hilly ei saa teada, kuna miss Celia ei räägi sellest kellelegi. Sa põleks ise ka saand asja paremini korraldatud.”
„Mh-mh,” ühman vaid vastu. Ma ei taha tänamatuna tunduda, kuna Aibileen on see, kes mulle töö hankis. Ent vägisi mõtlen, et olen oma muresid tegelikult hoopis kahekordistanud, kõigepealt miss Hilly ja nüüd veel ka härra Johnny.
„Minny, olen taht su käest küsida.” Aibileen köhatab, nagu oleks tal midagi kurgus. „Kas sa tead miss Skeeterit?”
„Seda pikka, kel on kombeks miss Waltersi pool bridži mängimas käia?”
„Jah, mida sa temast arvad?”
„Ma ei tea, ta on valge nagu kõik need teisedki. Miks sa küsid? Mis ta minu kohta ütles?”
„Mitte miskitki sinu kohta,” sõnab Aibileen. „Lihtsalt… mõni nädal tagasi, ma ei tea, miks ma aina selle peale mõtlen. Ta küsis mult midagi. Küsis, kas mina tahaksid asju muuta. Valge naine ei ole kunagi miskit sellist küsind…”
Kuid siis kolistab magamistoast välja saanud Leroy tuppa, soovib kohvi, enne kui hilisesse vahetusse läheb.
„Pagan võtaks, ta on üleval, räägi kiiresti,” ütlen.
„Ei, põle lugu, ei miskit,” ütleb Aibileen.
„Mida? Mis toimub? Mida see daam sulle ütles?”
„Lihtsalt jahus niisama. Mõttetus.”
Esimesel töönädalal miss Celia juures nühin maja nii suure hoolega, et enam pole tolmust räbalat või ribadeks särki ega isegi hargnenud silmadega sukki, millega pühkida. Teisel nädalal nühin uuesti, sest on selline tunne, nagu mustus tuleks tagasi. Kolmandal nädalal jään rahule ja hakkan harjumuspäraselt tegutsema.
Iga päev on miss Celial selline nägu ees, nagu ei suudaks ta kuidagi uskuda, et olen ikka jälle tööle tulnud. Mina olen ainus asi, mis segab tema ümber valitsevat vaikust. Minu kodus on alati viis last ja naabrid ja mu mees. Enamikul päevadest, mil ma miss Celia juures käin, olen tänulik seal valitseva rahu eest.
Mu ülesanded majapidamises langevad iga töö puhul samale päevale. Esmaspäeval õlitan ma mööblit.Teisipäeval pesen ja triigin neetud linu – seda päeva ma vihkan. Kolmapäeval küürin vanni täiesti puhtaks, ehkki igal hommikul käin selle ka üle. Neljapäev on põrandate vahatamiseks ja vaipade tolmust puhtaks imemiseks, antiikasjade eest hoolitsen käsiharjaga, et neist niite mitte välja rebida. Reede on suur nädalalõpu toidu ja muu toidukõrvase valmistamise päev. Ja iga päev käib põrandapesu, riietepesu ja särkide triikimine, et asjad käest ei läheks ja üldiselt kõik puhas püsiks. Lauahõbeda ja akendega tegelen vajaduse korral. Et lapsi, kelle eest hoolitseda, ei ole, jääb küllaldaselt aega miss Celia niinimetatud toiduvalmistamise tunniks.
Miss Celia ei kutsu kunagi külalisi, seega me lihtsalt paneme paika, mida tema ja härra Johnny õhtuks söövad: seakarbonaadi, praekana, rostbiifi, kanapirukat, lambaribi, küpsetatud sinki, praetud tomateid, kartulipüreed, lisaks juurvilju. Või siis vähemalt on nii, et mina teen süüa ja miss Celia niheleb kõrval, nähes välja pigem viieaastasena kui rikka daamina, kes mulle töö eest maksab. Kui tund saab mööda, tormab ta tagasi lamasklema. Tegelikult ainuke kord, mil miss Celia kolm meetrit kõnnib, on siis, kui ta tuleb kööki tundi või hiilib iga kahe-kolme päeva tagant teisele korrusele nendesse jubedust tekitavatesse tubadesse.
Ma ei tea, mida ta teisel korrusel viis minutit teeb. Aga seal üleval mulle ei meeldi. Need magamistoad peaksid olema täis naervaid lärmakaid lapsi, kes toad segamini keeravad. Kuid pole üldse minu asi, mida miss Celia oma päevaga ette võtab, ja ausalt öeldes on mul hea meel, et ta mulle ette ei jää. Olen pidanud käima prouadel sabas, hari ühes ja prügiämber teises käes, et nende tekitatud segadust kuidagi vaos hoida. Niikaua kui ta sellesse voodisse jääb, on minul tööd. Kuigi tal pole mitte ühtegi last ega mitte midagi teha terve päev, on ta kõige laisem naine, keda ma kunagi näinud olen. Kaasa arvatud mu õde Doreena, kes kasvades ei liigutanud kunagi oma kuninglikku sõrmegi, sest tal oli südamerike, mis, nagu hiljem selgus, osutus röntgeniaparaadil olnud kärbseks.
Ja asi pole mitte ainult voodis. Miss Celia ei lahku ka majast, välja arvatud siis, kui on tarvis juukseid pleegitada ja nende otsi kärpida. Siiamaani on seda juhtunud vaid üks kord nende kolme nädala sees, mis ma siin töötanud olen. Kolmekümne kuuene, ja ikka veel kuulen ma oma ema ütlemas: see põle kellegi asi. Kuid ma tahan teada, mida see daam nii väga kardab sellest kohast eemal.
Igal palgapäeval loen miss Celiale ette, kui palju päevi on jäänud. „Veel 99 päeva, enne kui te minust härra Johnnyle räägite.”
„Heldus, küll aeg läheb kiiresti,” ütleb ta mingi haiglasliku ilmega.
„Täna hommikul sattus kass verandale, see pidi mul peaaegu südame seisma panema – arvasin, et see on härra Johnny.”
Nagu mina, nii muutub ka miss Celia natuke närvilisemaks seda enam, mida lähemale nihkub tähtaeg. Ma ei tea, mida see mees teeb, kui miss Celia talle ütleb.