Koduabiline. Kathryn Stockett
Читать онлайн книгу.
lihtsamaid asju, sest tahan, et ta õpiks ja õpiks kiiresti. Sest mul on vaja, et ta selgitaks oma mehele, miks on selle maja võtmed 85kilose neegrinaise käes. Mul on tarvis, et ta mees teaks, miks on uushõbe ja miss Celia tsiljonikaraadised rubiinkõrvarõngad iga päev minu käes. Mul on vaja, et ta seda teaks, enne kui ta ühel päeval sisse astub ja politsei kutsub. Või säästab raha ja ajab asja ise korda.
„Võtke singikints välja, vaadake, et teil oleks potis piisavalt vett… nii jah. Nüüd süüdake leek. Näete seda mulli – see tähendab, et vesi on õnnelik.”
Miss Celia põrnitseb poti sisemust, nagu vaataks sealt oma tulevikku.
„Kas sina oled õnnelik, Minny?”
„Miks te küsite nii naljakaid küsimusi?”
„Aga oled siis või?”
„Muidugist olen õnnelik. Teie olete ka. Suur maja, suur õu, abikaasa hoolitseb teie eest.” Kortsutan miss Celia jutu peale kulmu ja nii, et ta seda näeks. Sest vaata aga neid valgeid, muretsevad, et kas nad on piisavalt õnnelikud.
Ja kui miss Celia oad ära kõrvetab, siis püüan ennast kontrollida, ehkki mu ema vandus, et mulle pole enesekontrolli võimet sündides kaasa antud. „Pole lugu, teeme järgmise portsu, enne kui härra Johnny koju jõuab,” surun läbi hammaste.
Iga teise naise puhul, kelle juures olen töötanud, oleksin soovinud neid umbes tund aega käsutada, et näha, kuidas see neile meeldib. Aga miss Celia puhul on see viis, kuidas ta mind oma suurte silmadega vaatab, nagu oleks ma purgis oleva juukselaki kõrval paremuselt teine asi maailmas, nii teistmoodi, et ma pigem peaaegu sooviksin, et tema mulle käskusid jagaks, nagu ta tegelikult peakski. Hakkan mõtlema, et kas see, et ta kogu aeg lamab, on kuidagi seotud minu mahavaikimisega härra Johnny ees. Arvan, et tema näeb ka kahtlusevilgatust mu silmis, sest ühel päeval ütleb ta täiesti ootamatult:
„Mul on palju luupainajalikke õudusunenägusid, et pean minema tagasi Sugar Ditchi ja elama seal. Seepärast ma nii palju lamangi.” Siis noogutab ta hästi kiiresti, nagu oleks seda ette valmistanud. „Sest öösel ei maga ma tegelikult hästi.”
Naeratan rumalalt, nagu usuksin ta sõnu, ja pühin peegleid edasi.
„Ära liiga hästi tee. Jäta mõned plekid ka.”
Alati on midagi – peeglid, põrandad, must klaas valamus või täis prügikast. „Me peame jätma usutava mulje,” ütleb ta ja mina haaran juba sajandat korda musta klaasi järele, et see ära pesta. Mulle meeldib, kui asjad on puhtad ja ära pandud.
„Soovin, et saaksin hoolitseda selle asaleapõõsa eest seal väljas,” ütleb miss Celia ühel päeval. Ta on sohvale üle kolinud ja lamab seal sel ajal, kui tulevad minu lood, ja ta segab kogu aeg vahele. Olen kuulanud „Juhatavat valgust” kakskümmend neli aastat, alates sellest ajast, kui olin kümnene ja kuulasin seda ema raadiost.
Järgneb Drefti reklaampaus ja miss Celia vaatab tagumisest aknast, kuidas värviline mees rehitseb lehti. Tal on nii palju asaleapõõsaid ja ta õu näeb kevade saabudes välja nagu „Tuulest viidud” filmis. Mulle ei meeldi asalead ja päris kindlasti ei meeldinud mulle ka see film, see viis, kuidas nad jätsid orjusest mulje nagu mingist suurest õnnelikust teeõhtust. Oleksin mina Mammyt mänginud, oleksin käskinud Scarlettil need rohelised kardinad oma väikesesse valgesse ahtrisse pista. Tehku ise endale see neetud meeste püüdmiseks mõeldud kleit.
„Ja ma tean, et saaksin selle roosipõõsa õitsema, kui teda tagasi lõikaksin,” ütleb miss Celia. „Aga esimese asjana võtaksin ma maha selle mimoosipuu.”
„Mis sellel puul viga on?” Surun triikraua ääre härra Johnny kraeserva. Mul pole terves õues isegi põõsast mitte, puust rääkimata.
„Mulle ei meeldi need karvased õied.”Ta vaatab eemale, nagu poleks tal peas kõik korras. „Need näevad välja nagu väikese beebi juuksed.”
Mul tulevad judinad ihule, kui ta niimoodi räägib. „Te tunnete lilli?”
Ta ohkab. „Mulle meeldis hoolitseda oma lillede eest Sugar Ditchis. Õppisin asju kasvatama, lootes, et suudan kogu selle inetuse kenamaks muuta.”
„Minge siis otseteed välja,” ütlen, püüdes oma liigset erutust varjata. „Liigutage end natuke. Saate värsket õhku.” Mine ometi siit minema.
„Ei,” ohkab miss Celia. „Ma ei tohiks seal ringi joosta. Mul on tarvis rahulik olla.”
Mind hakkab juba tõesti ärritama, et ta kunagi kodust välja ei lähe, ja see, kuidas ta igal hommikul naeratab, nagu oleks saabunud majaabiline parim osa tema päevast. Nagu sügeleks midagi. Iga päev läheb käsi iseenesest sinna ja kratsimisest ei saa kunagi küllalt. Iga päevaga sügeleb natuke hullemini. Iga päev annab see end tunda.
„Võib-olla peaksite endale mõne sõbra leidma,” sõnan. „Teievanuseid daame on linnas küllaga.”
Ta vaatab mulle murelikult otsa. „Ma olen püüdnud seda teha küll. Ei oskagi öelda, kui mitmeid kordi olen nendele daamidele helistanud, et kas saaksin kuidagi laste heategevusüritusele kaasa aidata või siis kodust midagi teha. Aga nad ei helista mulle. Mitte ükski neist.”
Ma ei ütle selle peale midagi, sest ega see ei üllatagi. Tema ahvatlevate rindade ja kullakamaka tooni värvitud juustega.
„Minge siis sisseoste tegema. Ostke endale mõned uued riided. Minge tehke midagi niisugust, nagu valged daamid alati teevad, kui neil kodus teenijanna on.”
„Ei, ma arvan, et lähen ja puhkan pisut,”ütleb ta ja kaks minutit hiljem kuulen teda üleval tühjades magamistubades hiilimas.
Mimoosioks tabab akent ja mina hüppan hirmust ja põletan pöidla ära. Pigistan silmad kinni, et süda jälle tavalisse rütmi läheks. Veel 94 päeva sellist segadust ja ma ei tea, kas ma suudan seda minutitki kauem taluda.
„Ema, tee mulle midagi süüa. Olen näljane.” Nii ütles mulle eile õhtul Kindra, mu noorim tüdruk, kes on viieaastane. Käsi puusas ja jalg ette sirutatud.
Mul on viis last ja ma olen uhke, et õpetasin neile jah, proua ja palun selgeks enne, kui nad oskasid küpsis öelda.
Kõik teevad seda, välja arvatud üks.
„Enne õhtusööki ei saa sa midagi,” ütlesin talle.
„Miks sa minuga nii kuri oled? Ma vihkan sind!” karjus ta ja jooksis uksest välja.
Vaatan üles lakke, sest see on šokk, millega ma ealeski ei harju, isegi kui olen nelja lapsega enne tegelenud. Päeval, mil su laps ütleb sulle, et ta sind vihkab (ja iga laps teeb sellise faasi kord läbi), on see nagu jalahoop kõhtu.
Aga Kindra, püha taevas. See ei ole lihtsalt mingi selline aeg – see tüdruk läheb täiesti minusse endasse.
Seisan miss Celia köögis, mõeldes möödunud õhtule, Kindrale ja tema suuvärgile, Bennyle ja tema astmale, oma mehele Leroyle, kes möödunud nädalal kahel õhtu joobnuna koju tuli. Ta teab, et see on üks asi, mida ma ei või taluda pärast seda, kui hoolitsesin oma joodikust isa eest kümme aastat – mina ja ema töötasime end surnuks, et temal oleks pudel täidetud. Arvatavasti peaksin kõige selle pärast rohkem muretsema, kuid eile õhtul tõi Leroy vabanduseks koju kaasa kotitäie varast okrat. Ta teab, et see on mu lemmiktoit. Täna kavatsen selle okra maisijahuga ära praadida ja süüa seda nii palju, kui tahan, ja ema ei ole keelamas.
See ei ole aga minu päeva ainus komm.Täna on 1. oktoober ja siin ma siis nüüd kooringi virsikuid. Härra Johnny ema tõi Mehhikost kaasa kaks kastitäit, viljad on rasked kui pesapallid. Nad on küpsed ja magusad, nuga läheb kui võist läbi. Ma ei võta valgetelt daamidelt mingeid annetusi vastu, sest tean, et nad tahavad, et neile võlgu oleksin. Aga kui miss Celia ütles, et ma võtku tosin virsikut koju, tõmbasin koti välja ja loopisin täpselt kaksteist tükki sinna sisse. Kui täna õhtul koju jõuan, siis õhtusöögiks on praetud okra ja virsikušerri jääb magusroaks.
Vaatan pikka udemelist koort kooldumas miss Celia kraanikaussi ja ei pööra sissesõiduteele