Koduabiline. Kathryn Stockett
Читать онлайн книгу.
istuvad sirgelt, jalad risti, mehed nõjatuvad ettepoole. Kõigi silmad on puitkattega televiisoril.
Istun tahapoole, vahetan mõned naeratused, vaiksed tervitused. Kui teadustaja hääl välja arvata, on tuba vaikne.
„Vauuuuu!” karjuvad kõik, käed lendavad õhku ja naised tõusevad ja muudkui plaksutavad. Näksin oma sõrmenahka.
„Just nii, Rebels! Näidake neile Tiigritele!”
”Pane nüüd, Rebels!” hüüab Mary Frances Trudy, hüpates oma maitsekas kootud kostüümis üles-alla. Vaatan oma küünt, mille servas ripub äratulnud nahatükike, valus ja roosa. Ruumis on õhk paks burbooni viskist, punasest villast ja teemantsõrmustest. Mõtlen, kas tüdrukud tegelikult ka jalgpallist hoolivad või käituvad nii lihtsalt sellepärast, et oma meestele muljet avaldada. Nende nelja kuu vältel, mil ma klubisse olen kuulunud, pole ükski tüdruk minult ühtegi korda küsinud, kuidas nende Rebsidega on.
Suundun köögi poole, teel mõne paariga lobisedes. Hilly pikk ja kõhn majaabiline Yule May keerutab tainast tillukeste vorstide ümber. Teine värviline tüdruk, noorem, peseb kraanikausis nõusid. Hilly lehvitab mulle sealt, kus ta Deena Doraniga vestleb.
„Kõige paremad küpsised, mis ma kunagi saanud olen! Deena, sa oled ilmselt kõige andekam kokk klubis!” Hilly topib ülejäänud küpsisetüki suhu, ise noogutades ja kiitvalt häälitsedes.
„Oh, tänan, Hilly, neid on raske teha, aga arvan, et need on vaeva väärt.” Deena särab kui päike, tundub, nagu võiks ta Hilly imetlusekoorma all nutma puhkeda.
„Nii et oled nõus neid tegema? Oi, mul on nii hea meel. Küpsetiste müügi korralduskomitee tõesti vajab kedagi sinutaolist.”
„Ja kui palju teil neid vaja läks?”
„Viissada tükki, homme pärastlõunaks.”
Deena naeratus jäigastub. „Okei. Arvatavasti… saan ma siis öö läbi tööd teha.”
„Skeeter, jõudsid ikka,” ütleb Hilly ja Deena läheb köögist ära.
„Ma ei saa kauaks jääda,” sõnan, arvatavasti liialt kiiresti.
„Noh, ma selgitasin välja.” Hilly muigab üleolevalt. „Seekord tuleb ta kindlasti. Kolme nädala pärast alates tänasest.”
Vaatan, kuidas Yule May pikad näpud noalt tainast eemaldavad ja ohkan, saades otsekohe aru, kellest jutt käib. „Ma ei tea, Hilly. Sa oled juba nii mitu korda proovinud. Võib-olla on see märk millestki.” Möödunud kuul, kui ta päev enne kokkulepitud aega ära ütles, olin endale tegelikult lubanud veidi elevil olla. Ma tõesti ei tahaks seda jälle uuesti läbi teha.
„Mida? Ära kohe mitte üritagi nii öelda.”
„Hilly,” surun hambad kokku, sest on aeg, et ütleksin selle lõpuks välja. „Sa tead, et ma ei ole tema tüüp.”
„Vaata mind,” sõnab ta. Ja ma teen, nagu kästakse. Sest seda me Hilly läheduses kõik teeme.
„Hilly, sa ei saa sundida mind minema…”
„Sinu aeg on käes, Skeeter.” Ta võtab mu käe ja pigistab seda, surub oma pöidla ja sõrmed mulle pihku sügavamalt kui Constantine kunagi. „Nüüd on sinu kord. Ja olgu ma neetud – ma ei lase sul seda juhust kasutamata jätta lihtsalt sellepärast, et su ema on sulle pähe pannud, et sa ei ole temataolise jaoks küllalt hea.”
Mind riivavad valusalt ta kibedad õiged sõnad. Ja ikkagi tekitab mu sõber minus aukartust, tema visadus minu suhtes. Hilly ja mina oleme alati olnud teineteise suhtes kompromissitult ausad, isegi väikestes asjades. Teistele inimestele jagab Hilly valesid, nagu presbüterlased jagavad süükoormat välja, kuid just see meie vaikiv kokkulepe, see karm ausus on võib-olla üks asi, mis on meid sõpradena hoidnud.
Elizabeth tuleb kööki, tühi taldrik käes. Ta naeratab, siis aga kaob naeratus ja me kolm vaatame üksteisele otsa. „Mida?” küsib Elizabeth. Näen, et ta arvab, et rääkisime temast.
„Kolm nädalat niisiis. Oled tulemas?” küsib Hilly minult.
„Muidugi tuled! Kohe kindlasti tuled!” ütleb Elizabeth.
Vaatan nende naervaid nägusid, nende lootusi minu suhtes. See pole ema moodi sekkumine, vaid puhas ootus, ilma köidikute või haiget tegemiseta. Mulle ei meeldi sugugi asjaolu, et mu sõbrad on seda arutanud, plaaninud ühte mu õhtut minu selja taga. Vihkan seda ja samas on mul sellest ka hea meel.
Hakkan maale tagasi sõitma enne, kui mäng lõpeb. Cadillaci avatud aknast näevad põllud välja läbihekseldatuina ja põlenuina. Isa lõpetas viimase koristuse nädalaid tagasi, ent tee äär valgendab ikka veel rohtu kinni jäänud puuvillast. Selle tupsud lendlevad õhus.
Vaatan kirjakasti sisse juhiistmelt tõusmata. Sees on Farmer’s Almanac ja üksainus kiri. See on Harper & Row kirjastuselt. Pööran sissesõiduteele, panen kangi parkimisrežiimile. Kiri on kirjutatud käsitsi väikesele ruudukujulisele märkmepaberile.
Miss Phelan
Kindlasti võite oma kirjutamisoskust lihvida selliste igavate ja mittekirglike teemade kallal nagu joobes juhtimine ja kirjaoskuse puudumine. Aga mina lootsin siiski, et valite teemad, milles ka tegelikult on mingit särtsu. Hoidke silmad lahti. Ainult juhul, kui leiate midagi originaalset, võite mulle jälle kirjutada.
Lipsan mööda söögitoas olevast emast, nähtamatust Pascagoulast, kes eesruumis piltidelt tolmu võtab, ja järskudest pahelistest treppidest üles. Mu nägu tulitab. Võitlen miss Steini kirjast põhjustatud pisaratega, ütlen endale, et tuleb end koguda. Kõige hullem on asja juures see, et mul ei ole ühtegi paremat mõtet.
Mattun järgmisesse kodumajapidamist puudutavasse artiklisse, seejärel klubi uudiskirja. Juba teist nädalat järjest jätan välja Hilly tualetialgatuse. Tund hiljem leian end aknast välja vahtimas. Aknalaual lebab raamat „Kiitkem nüüd kuulsaid mehi”. Lähen ja võtan selle pihku, hirmul, et valgus pleegitab ära ümbrispaberi, mille eesküljel on mustvalgel fotol kujutatud alandlikku, vaesunud perekonda. Raamat on päikesest soe ja raske. Ei tea, kas ma kunagi üldse midagi väärtuslikku kirjutan. Pöördun, kui kuulen Pascagoulat uksele koputamas. Siis kargab mulle pähe üks mõte.
Ei, seda ma ei saa teha. See tähendaks… piirist üleastumist.
Ent see mõte ei kao.
AIBILEEN
Lõpuks möödub kuumalaine oktoobri keskpaiga aegas ja meile saabub jahe 50kraadine temperatuur. Ommikuti läheb tualetipoti iste seal väljas päris külmaks, võpatan alati potile istudes. Auto varjualusesse on ehitatud tilluke ruum. Sees on tualetipott ja väike seinale kinnitatud kraanikauss. Lambipirn läheb põlema, kui nöörist tõmmata. Vetsupaberi peab põrandale panema.
Kui miss Caulieri juures töötasin, oli tema auto varjualune majaga ühenduses ja seetõttu ei pidand ma välja minema. Kohas, kus veel varem töötasin, oli teenijal oma eluruum. Lisaks veel päris minu enda väike magamistuba, kui ööseks jäin. Praegusesse vetsu saan ainult siis, kui majast välja lähen, ja seda iga ilmaga.
Teisipäeva keskpäeval võtan oma lantši ja lähen välja tagatrepile, sean end istuma jahedale betoonile. Miss Leefoltil ei taha siin taga rohi hästi kasvada. Suur magnoolia jätab enamiku õuest varju. Tean juba praegast, et sellest puust saab Mae Mobley jaoks peidukoht. Nii umbes viie aasta pärast, et pageda miss Leefolti käest.
Veidi aja pärast paterdab Mae Mobley tagatrepile, käes poolik amburgeritükk. Ta naeratab mulle ja ütleb: „Ea.”
„Miks sa sees emme juures ei ole?” küsin, ehkki tean miks. Pigem istub ta siin väljas koduabilisega kui sees emaga, keda ta näeb vaatamas ükskõik mida, aga mitte oma pisitütart. Ta on nigu üks neid kanapoegi, kes satuvad segadusse ja akkavad oopis partidel kannul käima.
Mae Mobley osutab sinilindudele, kes talveks valmistudes sädistavad väikses allis purskkaevus. „Sii linnud!”Ta osutab neile ja pillab amburgeri trepiastmele. Ei tea kust ilmub äkitselt kõigist unustet