Koduabiline. Kathryn Stockett
Читать онлайн книгу.
pihku saab. Vaene koer, see kiunub ja eidab talle ühe noist aledust tekitavatest inimesekoera vahelistest pilkudest, pea imelikus asendis ja kulmud üleval. On peaaegu kuulda, kuidas koer palub end lahti lasta. Ta põle selline, kes ammustama tikuks.
Et laps koeral sabast lahti laseks, ütlen: „Mae Mobley, kus sinu saba on?”
Kindel see, nüüd laseb ta saba lahti ja akkab enda tagumise poole vastu uvi tundma. Suu on üllatusest lahti, nigu ei suudaks uskuda, et ta põle sinnamaani niisugust asja enda juures tähelegi pand. Muudkui taterdab pöörelda, et seda näha.
„Ega sul seda sabakest põlegi.” Akkan naerma ja püüan ta kinni, enne kui ta astmelt kukub. Koer nuusib ringi – ehk leidub kuskil veel mõni amburger.
Mulle teeb alati nalja, kuidas pisikesed lapsed usuvad kõike, mida neile ütled. Tate Forrest, üks mu endisi oolealuseid palju aastaid tagasi, pidas mind alles möödund nädal kinni, kui olin teel Jitneysse, embas mind soojalt, tal oli nii ea meel mind näha. Nüüd on ta täiskasvand mees. Mul oli tarvis miss Leefolti juurde tagasi minna, aga tema akkas naerma ja tuletas meelde, kuidas ma temaga poisipõlves akkama sain. Et kuidas tal jalg esimest korda ära suri ja ta ütles, et see kõdiseb, ja mina ütlesin talle, et jalg lihtsalt norskab. Ja kuidas ma ütlesin talle, et ärgu joogu kohvi või muidu muutub ta värviliseks. Ta ütles, et põle senimaani ühtki tassi kohvi joond, ja nüüd on ta kakskümmend üks aastat vana. Alati on tore näha, et lapsed kenasti üles kasvand.
„Mae Mobley? Mae Mobley Leefolt!”
Miss Leefolt märkab alles nüid, et tema last põle toas tema juures. „Ta on siin väljas minuga,” ütlen läbi võreukse.
„Käskisin sul süüa oma lastetoolis, Mae Mobley. Kuidas minul küll sinusugune laps sattus, kui kõigil mu sõpradel on suisa inglid…” Kuid siis eliseb telefon ja ma kuulen, kuidas ta telefoni poole trambib.
Vaatan alla pisitüdrukule otsa ja näen, kuidas ta otsaesine silmade vahel on kortsus mis kortsus. Ta juurdleb pingsalt millegi kallal.
Puudutan teda põsest. „Kas kõik on korras, pisike?”
Ta ütleb: „Mae Mo on päh.”
Viis, kuidas ta seda ütleb, nagu olekski see nõnda, võtab mul seest valusaks.
„Mae Mobley,” ütlen, sest mul tuleb mõte miskit proovida. „Oled sa tubli tüdruk?”
Ta vaid vaatab mind, nagu ei teaks.
„Oled tubli tüdruk,” ütlen veel kord.
Tema ütleb: „Mae Mo tubli.”
Mina ütlen: „Oled sa ea väike tüdruk?”
Ta vaatab mulle üksiti otsa. Ta on kaheaastane. Ta ei tea veel, missugune ta on.
Mina ütlen: „Oled ea tüdruk,” ja ta noogutab ja kordab seda mulle. Kuid enne kui me järjekordse katseni jõuame, tõuseb ta üles ja hakkab vaest kutsat mööda õue taga ajama ja naerab, ja siis tuleb mulle mõte, et mis saaks, kui ma talle iga päev midagi ead ütleks?
Ta pöörab end linnusupluse-purskkaevu juures ümber ja õikab: „Tere, Aibee. Kalli, kalli, Aibee,” ja teda seal mängimas vaadates saab minust võitu eldimus, pehme tunne nagu liblika tiivalöök. Nõnnamoodi tundsin end Treelore’i vaadates. Ja see teeb mind kuidagi kurvaks, mälestused akkavad segama.
Veidi aja pärast tuleb Mae Mobley minu juurde, surub oma põse minu põse vasta ja lihtsalt seisab nii, nagu teaks, et mul on valus. Oian teda tugevasti enda vastas ja sosistan: „Sa oled tubli tüdruk. Sa oled ea tüdruk, Mae Mobley. Kas sa kuuled mind?” Ja ma ütlen seda ikka ja jälle, kuni ta neid sõnu mulle kordab.
Järgmised paar nädalat on Mae Mobley jaoks tõeste tähtsad. Kui mõtlema akata, siis arvatavasti me ei mäleta esimest korda, mil mähkmete kasutamise asemel läksime potile istuma. Küllap me ei inda ka inimest, kes meid seejuures õpetas. Ükski pisike, keda olen kasvatand, pole minu juurde tulnd ja öelnd: „Aibileen, olen tõega irmsalt tänulik selle eest, et õpetasid mind potil käima.”
See asi on päris keeruline. Kui püüda pisike tualettruumi saada enne õiget aega, teeb see ta maruvihaseks. Nad ei saa asjale pihta ja akkavad endast alvaste arvama. Aga pisitüdruk – tean, et tema on selleks valmis. Ja ta teab, et on valmis. Aga ikkagi, püha eldus, küll ta mind alles jooksutab. Sätin ta väikesele lastepoti puidust istmele nii, et ta pisikesed kannikad potti ära ei kaoks, ja niipea kui selja pööran, on ta potilt üles karand ja minema joost.
„On sul vaja minna, Mae Mobley?”
„Ei.”
„Sa jõid kaks klaasi viinamarjamahla, tean, et pead pissile minema.”
„Eeeei.”
„Annan sulle küpsise, kui teed mulle ead meelt ja lähed.”
Vaatame mingi aja teineteisele otsa. Ta akkab ust vahtima. Ma ei kuule, et potti miskit sigineks. Tavaliselt õpetan nad potil käima kahe nädalaga. Kuid ainult siis, kui nende emad mind aitavad. Väiksed poisid peavad nägema oma isa seda püsti seistes tegemas, väiksed tüdrukud peavad nägema ema potile istumas. Miss Leefolt ei lase tüdrukut enda lähedalegi, kui ta tualettruumi kasutab, ja see ongi meie mure põhjuseks.
„No tee pisinatukenegi, minu jaoks, pisitüdruk.”
Ta torkab keele suust välja ja raputab pead.
Miss Leefolt on läinud välja soengut tegema, muidu paluks tal eeskujuks olla, ehkki see naine on mu palvele viis korda eitavalt vastand. Viimane kord, kui miss Leefolt ei ütles, pidin juba peaaegu ütlema talle, kui palju lapsi ma olen oma eluajal üles kasvatand, ja küsima, mitmes temal käsil on, kuid lõpuks ütlesin ikkagi äste nagu alati.
„Annan sulle kaks küpsist,” ütlen, ehkki ta ema kurjustab minuga, et teen lapse paksuks.
Mae Mobley, tema raputab pead ja ütleb: „Mine sina.”
Ei, ma ei ütlegi, et seda ennegi kuulnd põle, kuid tavaliselt õnnestub mul seda vältida. Aga tean, et tal on vaja näha, kuidas seda tehakse, ja alles siis on ta valmis asja kallale asuma. Ütlen: „Mul põle vaja minna.”
Vaatame teineteisele otsa. Ta osutab ta uuesti minule ja ütleb: „Mine sina.”
Siis akkab ta nutma ja nihelema, sest iste on talle veidi pepusse soonind, ja nüüd ma tean, mida teha. Aga ma ei tea, kuidas seda teostada. Kas peaksin ta viima välja garaaži minu vetsu või minema majas asuvasse tualettruumi? Mis siis, kui miss Leefolt koju tuleb ja näeb mind selles tualetis istumas? Ta saab rabanduse.
Panen talle mähkme püksi tagasi ja me lähme garaaži. Vihm annab ruumile kergelt soist õngu. Isegi põleva lambiga on siin pime, ka pole siin uhket tapeeti nagu majas sees. Tegelikult põlegi siin õigeid seinu, lihtsalt kokkuklopsitud vineer. Mõtlen, kas ta kartma ei hakka.
„No-nii, pisitüdruk. Siin see on, Aibileeni tualettruum.”
Ta pistab oma pea sisse ja ta suu jääb üllatusest lahti.Ta ütleb: „Oo-ooo.”
Tõmban oma aluspesu alla ja pissin irmkiiresti, kasutan paberit ja tõmban riided kiiresti tagasi, enne kui ta midagi nähagi jõuab. Seejärel tõmban vett peale.
„Vaat niimoodi käid sinagi tualetis,” ütlen.
No vaat, kas ei paista ta nüüd üllatund. Suu lahti, nagu oleks imet näinud. Astun välja, ja enne kui aru saan, mis toimub, on tal mähe maha kist ja see väike ahv ise vetsupotil, oiab end sisse kukkumast, ja pissib täitsa iseseisvalt.
„Mae Mobley! Sa pissidki! Küll see on vahva!” Ta naeratab ja mina püüan ta kinni enne, kui ta end pissiseks teeb. Jookseme sisse tagasi ja ta saab oma kaks küpsist. Iljem panen ta tema enda potile ja ta teeb seda jälle minu meeleeaks. Just need esimesed paar korda ongi kõikse raskemad. Päeva lõpul tunnen, nagu oleks tõeste miskit ära teind. Tal hakkab jutt juba päris ästi jooksma ja võite ise arvata, mis on selle päeva uus sõna.
„Mida pisitüdruk täna tegi?”
Tema ütleb: „Piss-piss.”
„Mida