Koduabiline. Kathryn Stockett
Читать онлайн книгу.
kaetud tammesid. Siin ei ela praegast veel keski, aga koht on olemas, juhul kui valged on valmis kusagile uude kohta elama asuma. Siis tulevad juba maakohad, ja seal elab miss Skeeter Longleafi puuvillaistanduses. Tema seda ei tea, aga mina korjasin seal puuvilla 1931. aastal, depressiooni ajal, kui meil polnud mitte midagi süüa peale riigi eraldatud juustunormi.
Seega on Jackson vaid üks valgetega asustatud koht järgnevate seas ja enamgi veel kerkib neid, kui seda teed pidi edasi minna. Aga värviliste linnaosa, meie oleme üks suur sipelgapesa, meid ümbritseb riigimaa, mis pole müügiks. Kui meid rohkem saab, ei anta meile maad juurde. Meie linnaosa asustus muutub tihedamaks.
Sel pärastlõunal lähen bussile number kuus, mis sõidab Belhavenist Farishi tänavale. Täna põlegi bussis kedagi muud peale koduabiliste, kes oma valges vormirõivas kodu poole suunduvad. Me kõik lobiseme ja naeratame üksteisele, nagu kuuluks buss meile – mitte et meil oleks selle vastu, et bussis on ka valgeid, me istume nüüd igal pool, kus soovime, tänu miss Parksile –, me oleme lihtsalt omavahel sõbrad.
Märkan taga keskmisel istmel Minnyt. Minny on lühike ja suur, tal on läikivad mustad kiharad. Ta istub, jalad viltu, paksud käsivarred risti rinnal.Ta on minust 17 aastat noorem. Ea tahtmise korral suudaks Minny arvatavasti selle bussi pea kohale tõsta. Vanal naisel nagu mina on ullupööra vedand sellise sõbraga.
Istun tema ette istmele, pööran end ümber ja jään kuulama. Kõigile meeldib kuulata, mida Minny räägib.
„… nii ma siis ütlesin: miss Walters, maailm tahab teie paljast tagumikku näha täpselt sama palju kui minu musta. No nii, minge nüüd majja sisse ja pange endale aluspüksid jalga ja mõni hilp selga.”
„Majaesisel verandal? Ihualasti?” küsib Kiki Brown.
„Endal ripneb tagumik põlvini.”
Bussitäis rahvast naerab ja äälitseb ja raputab pead.
„Püha müristus, see naine on hull,” ütleb Kiki. „Ma ei tea, kuidas sul õnnestub alati endale hull perenaine saada.”
„Nonoh, nagu sinu miss Patterson oleks parem?” ütleb Minny Kikile. „Kirevase päralt, ta võiks hullude prouade klubis kohalolekut kontrollida.” Nüüd naerab terve buss, sest Minnyle ei meeldi, kui keegi teine tema valgest perenaisest alvasti räägib. See on tema töö ja ainuüksi temal on selleks õigus.
Buss sõidab üle silla ja teeb esimese peatuse värviliste linnaosas.Tosinajagu koduabilisi läheb maha. Sean end sisse Minny kõrvale vabanenud istmele. Ta naerab, müksab mind tervituseks küünarnukiga. Siis laseb ta end tagaistmel lõdvaks, sest minu ees ei pea ta näitemängu tegema.
„Kuis käsi käib? Sa pidid hommikul plisseeri triikima?”
Naeran ja noogutan. „Võttis tund ja veerand.”
„Mida sa miss Waltersile täna bridžiklubis sisse söötsid? Nägin terve hommiku vaeva, et sellele tolvanile karamellkooki teha, ja siis ei söö ta mitte raasugi.”
See tuletab mulle meelde, mida miss Hilly täna lauas ütles. Oleks tegu kellegi teisega valgetest prouadest, siis ei oolitaks, aga me kõik tahame teada, kui miss Hillyl on midagist kellegi kohta ütlemist. Ma ei tea ainult, kuidas jutuga algust teha.
Vaatan aknast välja ja näen värviliste jaoks mõeldud haiglat, siis puuviljamüügiletti…
„Kuulsin vist miss Hillyt rääkimas midagi sellist, et ta ema jääb aina kõhnemaks,” ütlen nii ettevaatlikult, kui oskan. „Ütles, et võib-olla on see halvast toitmisest.”
Minny vaatab mulle otsa. „Ah et nii ütleski?” Juba ainuüksi see nimi toob vihaläike talle silmisse. „Mida ta veel ütles?”
Parem juba kõik ära rääkida. „Arvan, et ta on sind sihikule võtnud, Minny. Lihtsalt… ole temaga eriti ettevaatlik.”
„Miss Hilly peaks minuga eriti ettevaatlik olema. Mida ta ütles, et ma ei oska toitu valmistada või? Ütles, et see vana kondibukett ei söö sellepärast, et ma ei oska talle süüa teha või?” Minny tõuseb püsti, lükkab hoogsalt oma koti käevarrel ülespoole.
„Vabanda, Minny, ütlesin seda ainult selleks, et sa end tema eest oiaks…”
„Kui ta kunagi midagi niisugust mulle ütleb, siis saab ta lõunaks tüki Minnyt,” turtsub ta bussitrepist alla minnes.
Vaatan teda aknast oma maja poole tampimas. Miss Hilly puhul peab olema ettevaatlik. Eldene aeg, võib-olla oleksin pidand asja enda teada jätma.
Paar ommikut hiljem tulen bussilt maha ja kõnnin kvartali jao maad miss Leefolti majani. Maja ees seisab veoauto metsamaterjaliga. Sees kaks mustanahalist meest, üks joob tassist kohvi, teine magab istudes. Lähen neist mööda, sisenen kööki.
Ärra Raleigh Leefolt on sel hommikul veel kodus – seda juhtub arva. Alati kui ta kodus on, on ta sellise näoga, nagu lausa loeks minuteid, mil saaks ometi jälle oma raamatupidamistöö juurde naasta. Isegi laupäeval. Aga täna on siin mingi tüli lahti.
„See on siin minu kuradima maja ja mina maksan kõige eest, mis siin toimub!” karjub ärra Leefolt.
Miss Leefolt püüab tema selja taga säilitada naeratust, mis tähendab, et ta ei ole asjade käiguga rahul. Mina varjun pesuruumi. Kaks päeva on möödas tualetiga seonduvast jutust ja ma juba lootsin, et sellega kõik piirdubki. Ärra Leefolt avab tagaukse, et vaadata veoautot, mis end paika sätib, virutab siis ukse jälle kinni.
„Olen olnud nõus uute riietega, kõigi nende su korporatsiooniõdedega tehtud neetud reisidega New Orleansi, kuid see on nüüd küll kõige tipp.”
„Aga see tõstab maja väärtust. Hilly ütles!” Olen ikka veel pesuruumis, kuid peaaegu et kuulen, kuidas miss Leefolt püüab ikka säilitada naeratust oma näol.
„Me ei saa seda endale lubada! Ja me ei allu Holbrookide korraldustele!”
Minuti vältel valitseb vaikus. Siis kuulen pidžaamasse takerduvate väikeste jalakeste lohinat.
„Is-sii?”
Tulen pesuruumist välja kööki, sest muidugi mõista on Mae Mobley minu kohustus.
Ärra Leefolt juba kummardub ta poole. Näol naeratus, mis oleks nagu kummist. „Tead mis, kullake?”
Mae Mobley naeratab issile vasta. Ta ootab mingit toredat üllatust.
„Sa ei lähe ülikooli, et su ema sõbrad ei peaks majaabilisega sama tualettruumi kasutama.”
Ta tambib minema ja lööb ukse nii kõvasti kinni, et väiketüdruku silmad värahtavad.
Miss Leefolt vaatab talle otsa ja hakkab sõrme viibutama.„Mae Mobley, sa tead ju, et ei tohi hällist välja tulla!”
Pisitüdruk vaatab ust, mille issi kinni lõi, vaatab oma ema, kes temaga pahandab. Mu väikseke püüab rahulikuks jääda, paistab, nagu pingutaks irmsasti, et mitte nutma hakata.
Tuhisen miss Leefoltist mööda, tõstan väiketüdruku sülle. Sosistan talle: „Lähme elutuppa ja mängime selle rääkiva mänguasjaga. Mida eesel ütleb?”
„Ta tuleb aina voodist välja. Olen teda täna hommikul juba kolm korda voodisse pannud.”
„Sest kellelgi on vaja mähkmeid vahetada. Opsti!”
Miss Leefolt ütleb seepeale: „Ah, ma ei tulnud selle pealegi…”, kuid juba vahib ta aknast metsaveoautot.
Lähen maja tagupoolele, nii vihaselt, et lausa trambin. Pisitüdruk on oma voodis olnud eila õhtast kella kaheksast saadik, muidugi on tarvis tal mähkmeid vahetada! Proovigu miss Leefolt ise kaksteist tundi oma ekskrementides istuda ilma üles tõusmata!
Asetan pisitüdruku mähkimislauale, püüan oma viha taltsutada. Väiketüdruk vaatab mind, kui võtan mähkme ära. Siis sirutab välja oma väikse käekese. Ta puudutab õige õrnalt mu suud.
„Mae Mo oli pähh,” ütleb ta.
„Ei, väikseke, sina küll paha ei old. Sina oled hea. Tõeliselt hea.” Ütlen seda ja silun ta juukseid