Koduabiline. Kathryn Stockett

Читать онлайн книгу.

Koduabiline - Kathryn Stockett


Скачать книгу
peale kaheksateist last ja kuus neist on gripis. Kui nimekiri on lühike, siis panen juurde selle vana aisva valge mehe, kes elab toidupoe taga, selle, kes kaotas mõistuse kingaläiget juues. Kuid täna on nimekiri üsna pikk.

      Ja vaat kus lugu, kelle ma veel olen nimekirja pannud! Kõigist võimalikest just Bertrina Bessemer! Igaüks teab, et Bertrina ja mina ei salli teineteist sellest ajast peale, kui ta nimetas mind neegrist lollpeaks, sest abiellusin ütlemata palju aastaid tagasi Clyde’iga.

      „Minny,” küsisin möödunud pühapäeval, „miks Bertrina palus minul tema eest palvetada?”

      Kõndisime kodu poole pärast kella ühest jumalateenistust. Minny ütleb: „Käib jutt, et sul on mingisugune võimas palve, mis mõjub rohkem kui tavalist sorti palve.”

      „Kes seda ütleb?”

      „Eudora Green, kui ta oma puusaluu murdis, oli sinu nimekirjas, ja nädala pärast sai jalule. Isaiah kukkus puuvillaveokilt, aga et ta sel õhtul oli sinu palvenimekirjas, siis oli ta järgmisel päeval tööl tagasi.”

      Selle kuulmine pani mind mõtlema, kuidas mulle ei antudki võimalust paluda Treelore’i eest. Võib-olla seepärast jumal võttiski ta nii kiiresti enda juurde. Ta ei taht minuga vaielda.

      Minny jätkab: „Snuff Washington, Lolly Jackson – no mida, Lolly sattus sinu nimekirja, ja kaks päeva hiljem tõuseb ratastoolist, nagu oleks Jeesust puutund. Igaüks Hindsi maakonnas teab seda lugu.”

      „Aga see põle ju mina,” ütlen. „Lihtsalt palve.”

      „Aga Bertrina…” Minny hakkab naerma, öeldes: „Sa tead seda Kakaod, seda, kellega Clyde jalga laskis?”

      „Pähh. Sa tead ju, et ma ei unusta teda kunagi.”

      „Nädal pärast seda kui Clyde su maha jättis, kuulsin, et Kakao ärkas üles ja leidis oma vesikana nii retsituna nagu mädand austri. Kolm kuud läks aega, enne kui paranes. Bertrina, tema on Kakaoga sõber. Ta teab, et sinu palvel on mõju.”

      Mul vajub suu lahti. Miks ta sellest mulle kunagi rääkind ei ole? „Sa ütled, et inimesed arvavad, et mul on nõiavõimed?”

      „Ma teadsin, et kui ma sulle seda ütlen, hakkad muretsema. Nad lihtsalt arvavad, et sul on parem ühendus jumalaga kui enamikul teistel. Oleme kõik jumala juures järjekorras, aga sinul õnnestub talle oma palved lausa kõrva sosistada.”

      Teepott ahjul hakkab visisema ja toob mind reaalse elu juurde tagasi. Eldekene, arvan, et lihtsalt võtan kätte ja panen miss Skeeteri oma nimekirja, aga miks just, seda ma ei tea. Mis meenutab mulle midagi, millele ma ei taha mõelda – et miss Leefolt ehitab mulle tualettruumi, sest arvab, et olen aiguskandja. Ja miss Skeeter küsib minult, kas ma ei tahaks asjade seisu muuta, nagu oleks millegi muutmine Jacksonis Mississippis lihtne nigu lambipirni vahetamine.

      Lükin ube nöörile miss Leefolti köögis ja telefon eliseb. Loodan, et see on Minny, kes ütleb, et sai tööd. Olen elistand kõigile, kelle teenistuses olen olnd, ja vastus on alati sama: „Me ei võta kedagi tööle.” Tegelikult tahavad nad sellega öelda, et ei palka Minnyt.

      Kuigi Minny viimane tööpäev oli juba kolm päeva tagasi, elistas miss Walters eile salaja Minnyle, palus tal täna tema juurde tulla, sest maja tundub liiga tühi – miss Hilly on ju kogu mööbli juba ära viind. Mul pole siiani aimugi, mis saab Minnyst ja miss Hillyst. Arvan, et ma ei tahagi tegelikult teada.

      „Leefoltide kodu.”

      „Oi, tere. Siin räägib…” Proua peatub ja köhatab. „Tere. Kas… kas ma võiksin rääkida Elizabeth Leefoltiga?”

      „Miss Leefolti põle kodu. Kas ma võin talle miskit edasi ütelda?”

      „Oh,” ja ta hääl kõlab, nagu oleks ta põnevil, ehkki põhjust pole.

      „Kes räägib, palun?”

      „Siin… Celia Foote. Mu abikaasa andis mulle selle numbri ja ma ei tunne Elizabethi, aga… noh, mu mees ütles, et Elizabeth on kursis laste heategevuse ja daamide klubi ettevõtmistega.” See nimi on mulle tuttav, aga ma ei suuda seda kellegagi seostada. See naine räägib niimoodi, nagu oleks ta pärit kusagilt pärapõrgus asuvast maakolkast. Ääl on tal küll meeldiv, kõlab eledalt. Ent selle kõla erineb teiste siinsete daamide omast.

      „Annan talle teie teate edasi,” ütlen. „Mis te telefoninumber on?”

      „Olen siin uuepoolne ja… või noh, tegelikult mitte. Olen olnud siin juba päris kaua, jessas, juba üle aasta. Ma lihtsalt ei tunne siin kedagi. Ma ei… saa eriti kodust välja.”

      Ta köhatab jälle ja mina imestan, miks ta mulle seda kõike räägib. Olen teenija ja teenijaga rääkides ta küll endale sõpru ei võida.

      „Mõtlesin, et võib-olla oleks mul võimalik kodus midagi laste heategevusürituse jaoks ära teha,” ütleb ta.

      Nüüd saan aru, kellega on tegu. Seesama, keda miss Hilly ja miss Leefolt alati põhjavad, sest ta abiellus miss Hilly endise peigmehega.

      „Ütlen talle edasi. Kas te kordaksite veel oma numbrit?”

      „Oi, aga mul on plaanis toidupoodi lipata. Võib-olla peaksin siis ootama jääma.”

      „Kui ta teid kätte ei saa, siis jätab ta teate koduabilisele.”

      „Mul ei olegi koduabilist.Tegelikult oli mul plaanis talt ka selle kohta küsida, et kas ta teab kedagi, kes on hea abiline.”

      „Kas te otsite koduabilist?”

      „Püüan leida kedagi, kes oleks nõus meile tulema – elame päris kaugel linnast väljas Madisoni maakonnas.”

      Vaat nii, iial ei või teada. „Tean kedagi, kes on tõesti väga ea. Ta on oma toidutegemisoskuste poolest kuulus ja ta vaatab ka teie laste järele. Tal on isegi auto, millega teile sõita.”

      „Nojah… Sooviksin siiski Elizabethiga sellest rääkida. Kas ma juba ütlesin teile oma numbri?”

      „Ei, proua,” ohkan. „Laske käia.” Miss Leefolt ei soovita ealeski Minnyt, kindlasti mitte, kui mõelda kõigile nendele valedele, mis miss Hilly on käiku lasknud.

      Ta ütleb: „Miss Johnny Foote ja number on Emerson 2-60-6-0-9.”

      Ja mina ütlen igaks juhuks: „Ja tema nimi on Minny, elab Lakewoodis, telefoninumber 8-4-4-3-2. Kas jõudsite üles kirjutada?”

      Pisitüdruk sikutab mind kleidist, öeldes, et tal kõtu valutab, ja õõrub kõhtu.

      Mul tuleb mõte. Ütlen endale: „Pea nüüd, mis sest miss Leefoltist? Oh, ma ütlen talle…”Tõstan toru uuesti suu juurde ja ütlen: „Miss Celia, miss Leefolt tuli just äsja ja ütles, et ei tunne ennast ästi, aga et teie tegutseksite ja helistaksite Minnyle. Ta ütles, et elistab teile, kui tal eategevusasjas abi tarvis läheb.”

      „Oi! Öelge talle, et ma olen tänulik. Ja loodan muidugi, et tal parem hakkab. Ja ta võib mulle igal ajal helistada.”

      „Ja see inimene on Minny Jackson, Lakewood 8-4-4-3-2… Oota, mis nüüd siis?” Võtan küpsise ja annan selle Mae Mobleyle, ja mul on endas pesitseva kuradi üle ainult hea meel. Ma valetan, ja mul on täiesti ükspuha.

      Ütlen miss Celia Foote’le: „Ta ütles, et ärgu kellelegi rääkigu, et ta teile Minny suhtes nõu andis, sest kõik ta sõbrad tahavad teda palgata ja nad pahandaksid väga, kui teada saavad, et ta andis Minny kellelegi teisele.”

      „Ma ei räägi tema saladust välja, kui ta minu oma ei räägi. Ma ei taha, et mu abikaasa teaks, et palkan koduabilise.”

      Nojah, kui see nüüd ei ole täiuslik kokkusattumus, siis ma küll ei tea, mis see on.

      Niipea kui telefonikõne lõpetan, elistan Minnyle nii kiiresti kui võimalik. Aga just sel momendil astub miss Leefolt uksest sisse.

      Nüüd on küll sandisti. Andsin sellele miss Celiale Minny koduse numbri, aga ta on täna tööl, sest miss Walters tunneb end üksi. Nii et kui miss Celia nüüd elistab, annab Leroy talle miss


Скачать книгу