Jututulbad. Merca
Читать онлайн книгу.
hea on nende nägemine?»
«Arvestades asjaolu, et tegemist on algselt süvamereliste olenditega, ei mängi nägemine mol’ode juures eriti tähtsat rolli. Nende…»
«Ühesõnaga, kui suure distantsi peal suudavad nad maismaatingimustes eristada näolist mol'ost?»
«Mõningail andmeil küünib see ala pooleteisest meetrist kahe meetrini. Aga…»
«Hästi. Kui hea on mol’ode haistmine?»
«Merelistes tingimustes käibki mol’ode omavaheline kommunikeerumine peaasjalikult lõhnaaistingute abil. Nad on võimelised omaseid ära tundma ka kümnete kilomeetrite kauguselt. Mol’osid uurides on täheldatud, et…»
«Jäta juba. Kui hea on nende haistmine MAISMAAL?»
«Üldiselt sõltub see niiskustasemest õhus. Vihma ajal…»
«Selge, tänan. Võid lõpetada. Nii et neid ON võimalik ära petta.»
«Mida sa plaanid?» küsib Alleaa.
«Me jätame Helduri rahumeeli siia.»
«Oi, mis hullu sa kavatsed? Nii ei saa ju…» hädaldab Irma.
«Heldur lõhnab nagunii mere järele. Me maskeerime ta ära ja jätame siia. Elminda, kas sul tormikuube on?»«Helduri suurusele küll mitte…» vastab ta kahtlevalt.
«Siis midagi muud apelsinikarva. Olgu või vaip. Noh, et saaks talle üle visata.»
«Mul on üks oranž tekk.»
«Väga hea, too siia.»
Elminda lippab minema.
«Aga mis me Helduri näoga teeme?» pärib Alleaa.
«Paneme talle mingi maski ette,» arvan.
«Jäik materjal nagu näiteks paber ei sobi,» teatab Habekakk. «Nende endi nägu on pehme. Mol’od tajuvad helide abil erinevate pindade koostist. Sarnaselt minuga.»
«Seome talle padja näkku,» arvab Alleaa.
«Mida juttu, vaene Heldur ei saa siis hingata!» põrutab Irma.
«Okei, ma tean! Mul on pikk blond parukas kaasas. Tõmbame selle Heldurile tagurpidi pähe, las hingab läbi juuste, Või mis sina arvad, Habekakk?»
«Ma usun, et parukas petaks mol’od hõlpsasti ära.»
Elminda jõuab tekiga tagasi. Ukse sisse hakkavad tekkima väikesed praod. Apelsinikarva palakas heidetakse üle Helduri.
«Noh, ja kus see parukas sul siis on?» pärib Alleaa.
«Õu shit!»
«Ära nüüd ütle, et läks koos joodikutega merele.»
Raputan pead.
«Autosse jäi…»
Mu ideaalne plaan põrmustub. Praokesed ukses laienevad üha.
«Sul pole kodus blondi parukat?» pöördub Alleaa Elminda poole.
Irma tütar raputab pead.
«Okei, kas siin tuletõrjeredel on?» küsin Elmindalt. «Soovitavalt tänava poole.»
«On,» vastab ta. «Seal tagapool, peaaegu kolmanda korruse trepi kõrval.»
«Siis on hästi. Heldur, anna autovõtmed, ma käin ära,» teatan ma, rebides mehelt samal ajal apelsinivärvilist tekki.
«Mida sa teha kavatsed?» pärib Irma ärevalt.
«Ma ei viitsi praegu seletada. Püüdke niikaua Heldur sinna tahapoole saada, eks.»
«Ta on vast ise pisut hinge kah tagasi tõmmanud juba,» arvab Irma.
«Näe, vajuta selle punase nupu peale,» ütleb Heldur ja ulatab mulle puldi.
«Okei, ma läksin siis.»
Kisume Elmindaga kahekesi akna lahti. Vaatan tänavale. Meie maja ümber kobarduvad mol’od. Õnneks piisavalt kaugel. Redelist autoni on oma kümmekond meetrit. Mol’od tiirutavad ka ümber selle. Tõmban apelsinikarva teki üle pea, ronin aknalauale ja küünitan jala redeli suunas. Nii, jalg on paigas. Nüüd käsi. Saatan, ma pean ju tekki kah kuidagi kinni hoidma. Jama ju, kui see keset mol’okarja maanduks. Oh, issand, kuidas ma vihkan kõrgust ja seda redelil turnimist. Tekk takerdub pidevalt kuhugi. Mitte alla vaadata, mitte alla vaadata. Annaks taevas, et mol’od mind ei märkaks! No nii, viimane pulk ja nüüd pean hüppama. Oma poolteist meetrit. Kiikan alla. Mol’od kobarduvad peasissekäigu ees. Viimane ohe ja siis ma hüppan. Maandun. Löön põlve ka veel ära ja jään igaks juhuks hetkeks kägarasse kükki. Piilun tekiserva alt mol’ode poole. Mitmed neist on mind märganud. Ajan end kergelt küüru, osutan suvalisse suunda ja püüdes võimalikult täpselt imiteerida nende häält, kähistan: «Näolised… Näolised… Näolised…»
Kamp mol’osid jõllitab mind. Kõverad noad nende käes läigivad kuuvalgel.
«Näolised…» kähistan eriti veenvalt.
Mol’od pöörduvad osutatud suunda ja hakkavad sinnapoole liikuma. Üks neist möödub must eriti lähedalt, jääb seisatama ja tõmbab suuga õhku. Sekund. Teine. Kolmas. Kümnes. Saja seitsmekümne viies vist. Lõpuks ta pöördub ja hiilib teistele järele. Erilist kiirust nad käies ei arenda.
«Nõmedast suplusest Joodikute meres oli ilmselt kasu,» nendin mõttes. «Vähemalt lõhnasin tema jaoks õigesti.»
Mol’okobar on eesukse juurest kadunud. Ka auto ümbrus on puhas. Sööstan masina poole. Varjun selle taha ja vajutan pulti. Soomustakso piiksatab. Piilun auto tagant välja. Mõned mol’od on ümber pöördunud ja vaatavad nüüd minu poole. Ent hoomamata midagi huvitavat, jätkavad oma retke. Sikutan auto ukse lahti, olen just kotti haaramas, kui taipan, et ma EI SAA ju sama teed pidi tagasi minna. Majaesine on küll mol’odest puhas, aga ma olen kindel, et ülejäänud kraabivad ikka visalt teise korruse ust ja nende vahelt ma läbi tungida nagu ei tahaks. Ronin autosse ja jään hetkeks mõtlema.
«Okei, persse,» kirun endamisi, aga muud mul üle ei jää.
Vinnan ennast rooli taha ja käivitan masina. Minu sõidukogemused on üpris napid, aga ma loodan, et selle kümnekonna meetri läbimiseks piisab. Sidur, pidur, gaas. Käik ei lähe sisse ja auto joriseb rahulolematult. Teine katse. Käed higistavad. Tõmban need teki külge kuivaks. Teine katse taaskord. Masin võtab tuurid üles ja läheb liikvele, aga liikvele lähevad ka vahepeal nurga taha kadunud mol’od. Ja nemad liiguvad minu poole. Vajutan gaasi ja põrutan täpselt tuletõrjeredeli ees ninaga seina. Mis see soomustaksole ikka teeb. Raban kilekoti ja teki, löön ukse lahti ning vinnan end kapotile. Kurat, käed on igasugu sodi täis, aga ega tekk kilekotti mahtunud polekski. Tuleb hakkama saada. Heidan teki soolikana üle turja ja raban redelist kinni. Esimesed mol’od on poole meetri kaugusel masinast. Ronin elu eest.
«Huvitav, kas mol’od on tuletõrjeredelitel osavamad kui mina? Kui on, siis…»
«Ou,» hõikan aknasse. «Mina tulen!»
Kolmed käed küünitavad aknast välja. Hetke vältel ripun õhus, siis saan jala raamile ja olengi sees. Nii, aken kindlalt kinni! Jõuan veel märgata mol’osid, kes tammuvad autokapotil ja ripuvad redelil.
«Kuidas uksega on?» pärin, parukat välja koukides.
«Halvasti,» sõnab Irma.
Heldur istub kolmandale korrusele viival trepil ja näeb üldiselt pisut parem välja. Kitkun parukast spilkasid välja ja loobin põrandale.
«Kes, kurat, neid siia NII palju toppis,» kirun mõttes. «Ise, ikka ise.»
Noaotsad välguvad läbi ukse. Topin Heldurile paruka pähe ja suskan juukseotsad T-särgi kaelusesse, et tõesem saaks.
«Saad hingata? On kõik okei?»
«Jaa, kena keik,» piiksub Heldur vastuseks.
Heidame talle teki üle pea.
«Ole siis tubli,» kallistab Irma Helmutit.
Uks