Jututulbad. Merca
Читать онлайн книгу.
hakkas homeeriliselt naerma.
«Pakuk-lind! Täpselt tema. Suur nagu pakuklind…»
Siis ta vakatas.
«Eee… See oli ju MINU tripp…»
«Oli või?» küsisin ja lülitasin filmi taas käima.
Tony vajus õnnetult kokku nagu õhupall.
«Nad olid siis päriselt? Oh, kurat, küll! Ja mina veel arvasin, et…»
«Taeva päralt, võta rahulikult, noh! Tonykene. Su värske kraam on kindlasti hea.»
«Ma just lootsin, et uus hallutsinogeen…»
«Kui ma kohalikust taimestikust midagi huvitavat leian, teatan sellest esimesena sulle, ausalt.»
Tony langes Eleryle kaela: «El, sa oled võrratu! Tahad, ma võtan su ära?»
«Ma olen juba võetud.»
«Ah jah, kahju.»
Tony saatis ukselt õhusuudluse ja kepsles minema. Naljakas tüüp. Koleeriline optimist.
«Ma peaksin seda lindistust teistele ka näitama,» ütlesin. «Tahaks hirmsasti teada, mis Hassan sellest arvab.»
«Kell on veel varajane,» arvas Elery.
Selles oli tal igati õigus. Hassanile meeldis töötada öösiti, seega pidi ta tõusma umbes paari tunni pärast. Istusime Eleryga, nokkisime mu piiritusevarusid ja pläkutasime need kaks tundi maha.
«Kurat, kui me niimoodi jätkame, tuleb varsti Tonyle selgeks teha, et ta peab oma solgiajamise uuele tasandile viima. Kuidagi peaks ju ka kohalikust kraamist 96-kraadise piirituse kätte saama,» arvasin ma murelikult anumat takseerides.
«Äkki tasuks rääkida hoopis Timoga,» arvas Elery. «Ma olen justkui kusagilt kuulnud, et soomlastel pidi puskariajamine olema rahvusspordiala.»
Timo oli suur blond vaikiv troll, kes rääkis niipalju, kui hädapärast vajalik. Ametilt moodulijuht, kes suhtus oma masinasse nagu lemmiklooma.
«Proovi taga rääkida.»
«Kuidas see peaks välja nägema?» itsitas Elery.
«Ilmselt nagu monoloog või jõllitamisvõistlus.»
«Pigem siiski monoloog. Oled sa näinud, et Timo kellelegi silma vaatab peale oma mooduli?»
«Ilmselt mitte.»
Järsku muutus Elery napsu tõttu härdaks. Ta silmad kalgendusid loojangusse, mis kupli taga oma fantastilisi värve laiali laotas.
«Issand, kuidas ma tahaks, et Frank ka seda kõike näeks!»
«Võib-olla juba aasta pärast…»
Elery noogutas ebamääraselt. Võib-olla aasta, võibolla kahe. Sõltub, kuna Hõiveamet loa annab.
Frank oli planetaaragronoom. No jah, Franki tõttu suhtuski Elery oma töösse ülitõsiselt. Ta lootis, et see on tema viimane missioon, ja praeguste prognooside alusel oli üsna tõenäoline, et Hõiveamet planeedi asustamiseks loa annab. Kuni tänaseni. Kuni hetkeni, mil ilmusid välja pakuk-linnud.
Hassan keris pilti edasi-tagasi. Mühatas ja roobitses oma sakris musta habet.
«Kere on peaga võrreldes kuidagi ebaproportsionaalselt väike…» arvas mees viimaks.
«Teoreetiliselt ei tohiks see olend õhuski püsida. Vaata seda rinnakorvi! See on kitsam kui kalkunil. Noh, proportsionaalselt. Hämmastav!»
«Kusjuures kalkun üldiselt ei lenda ka, aga see olend hõljub päris uhkelt.»
«Hämmastav! Tsekka jalgu!»
Varbad olid pakuk-linnul kere kohta väiksed ja haprad.
«Teoreetiliselt peaks ta maandudes ümber kukkuma.»
Hassan tuhlas oma habemes, nii et karvu lendas.
«Huvitav, mida turvakaamerad näitavad,» hüüatas ta siis ja tantsis näppudega ekraanil. Ja siis tuli PAUK! Salvestused ei näidanud MITTE MIDAGI! Nagu poleks hiiglaslikke pakuk-linde olemaski.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.