Kaks otsa. Silver Alev
Читать онлайн книгу.
tee, pojuke. See on iseliikuv korv. Vaata, vanamees on korvi all.”
“Miks siis?!”
“Et ei oleks vaja kahte bussipiletit osta. Nüüd tõsteti jälle bussipiletite hindasid.”
Sekspomm
“Tere! Kas tohin teie kõrvale pingile istuda? Siit on ilus vaade merele.”
“Palun!”
“Kas olete kohalik?”
“Kohalik.”
“Mina olen Tallinnast. Muide, üksikule kenale naisele on turvalisem, kui saab meeldiva mehe läheduses olla. Te olete väga usaldusväärse välimusega.”
“Välimus võib osutuda petlikuks.”
“Ei-ei. Mina tunnen mehi. Olen olnud kaks korda abielus ja praegu elan vabaabielu. Armastan vabadust! Ehk nagu prantslased armastavad öelda – c’est la vie! Elu on selline! Minu elu motoks on, et ükskord võidan mõne mehe südame ikka veel ja veel.”
“Siis muidugi.”
“Muidugi, muidugi. Minu esimene mees oli tohutult armukade. See saigi talle saatuslikuks. Süda ei pidanud vastu. Rahu tema põrmule!”
“Kas ka teine mees oli armukade?”
“Ei. Tema suri ajupõrutusse. Teate, kus ma temaga esmakordselt kohtusin? Siinsamas rannas. Ainult veidi eemal. Vaadake, seal, kus on kõrkjad! Merekohin paneb alati tunded möllama! Et tunded välja ei paistaks, läksin kõrkjate varju. Sõbranna aga pani kadedusest kõrkjate juurde sildi “Ettevaatust, sekspomm!”. Mis teha, kui minu välimus on selline. Kujutage nüüd endale ette! Järsku roomas minu juurde üks väike mehike nagu tamkanupp ja karjus meeletult, et pomm, pomm! Haaras minust kinni ja lohistas kõrkjatest välja. Edasi läks nagu filmis, abiellusime. Hiljem muidugi tamkanupp kahetses, et ei teinud vahet tõelisel ja sekspommil. Juhtub. Elus juhtub palju hullematki. Rahu ka tema põrmule! Täna möödub sellest just aasta. Mälestuseks värvisin isegi tuti mustaks.”
“Millise tuti?”
“Kas te siis ei tea, kus on naistel kõige rohkem krussis karvu?!”
“Arvan, et Aafrikas.”
“Issake! No-jah! Sellest siis niipalju. Mis sa kostad! Eemalt tuleb minu vabaabielumees.”
“Ehk läheb vabaabielumees nüüd vabasurma, kui näeb, et te minu kõrval istute?”
“Ärge lootkegi! Näete, tuleb otsejoones siia! Ta on tõeline huligaan.”
“Eksite. Tõeline huligaan oli inglane Hooligan, kes aastal 1898 lõhkus Londonis ainult paar tänavapostilaternat, aga tema nime järgi hakati hiljem avaliku korra rikkujaid huligaanideks kutsuma.”
“Kardan, et Karla ei korda inglase saavutust ja laternaid lõhkuma ei hakka, kuid kaks sinist laternat põrutab teile kindlasti silmade alla. Vaadake, ta on nagu raskekaalu poksija!”
“Ma ei ole temale midagi halba teinud.”
“Minule olete.”
“Ma ei mõista teid?!”
“Ma armusin teisse. Ma ei taha teid kaotada! Ma olen siin rannas teid juba kaks päeva passinud. Öelge, kas ka mina meeldin teile?”
“Ma ei oska nii järsku vastata.”
“Öelge “jah”! Ja ma luban teid kaitsta selle hullumeelse läheneva härja eest.”
“Jah?!”
“Jumal tänatud! Karla, stopp! Asi on kompu! Võid minna. Mine, mine, mine! Loen meie suhted lõppenuks. Kõik. Ja-jah. Punkt. Lahkuski.”
“Huvitav!”
“Mis on huvitav?”
“Et ta ära läks.”
“Nüüd olen ma ainult sinu, kallis Riku!”
“Kuidas Riku?!”
“Kas sina siis ei olegi Riku?”
“Ei, mina olen Andres.”
“Ja sa ei olegi kohalik ärimees, kellele meeldivad lesksekspommid?”
“Ei. Ma töötan autojuhina.”
“Karla! Karla! Oota! Sinu info oli vale. Ma ju palusin sul objekti korralikult kontrollida. Otsi üles tõeline Riku! See siin ei ole ärikas, vaid mingi tavaline autojuht.”
Bikiinid
“Üks populaarsemaid vestlusteemasid on naistel moeküsimus, et milliseid riideid kanda, kuidas kanda, miks kanda, kus kanda. Rääkida ja vaielda võib lõpmatuseni. Mida aga arvavad sellest mehed? Juhuslikult ongi siin läheduses üks meeskodanik. Halloo, härrasmees! Kas te tuleksite hetkeks siia?”
“Palun! Ootasingi juba, et kuna kutsute.”
“Kuidas peaks naine riietuma, kui teid on näiteks koos abikaasaga mingile pidulikule koosviibimisele kutsutud?”
“Kiiresti.”
“Seda muidugi. Riietumine võtab naistel alati palju aega. Kas oskate öelda, miks on bikiinid tänapäeval naiste seas nii populaarsed? Neid kantakse kerge lahtise hõlsti all nii tööl, kodus kui puhkehetkel. Vahel tundub, et naised on peaaegu alasti.”
“Olen arvamusel, et naised soovivad vähendada meeste mõttevaeva, vähemalt nendel, kes saavad ainult unistada ilusa naise lahtiriietamisest.”
“Kas ka teie unistate?”
“Ei. Mina olen juba abielus.”
“Kas siis abielumehed ei unista?”
“Abielumehele kehtivad ikka veel okupatsiooniaegsed seadused, et pilk paremale, pilk vasakule, karistus.”
“Kuid praegugi on ju teie kõrval kena daam bikiinides.”
“See on teie abikaasa. Ise ütlesite, et reklaamite siin oma väikefirma bikiine.”
“Ma keelasin sellist teksti rääkida! Võite minna.”
“Kuhu ma muti panen?”
“Võtke kaasa, võtke kaasa!”
“Tänan! Sellisel juhul honorari ei küsi. Ka teile head päeva!”
Muinasjutumaa
“Vabandage, kas siin on muinasjutumaa?”
“Eksite. Siin on õigusnõuandla.”
“Siis olen õiges kohas.”
“Mis mureks?”
“Otsin õigust taga.”
“Teda ei ole täna tööl.”
“Ehk saaksite teie mind abistada?”
“Loomulikult. Kuid see on tasuline.”
“Kuidas tasuline?”
“Õiguse otsimine tasub ennast alati ära. Millestki peame ju ka meie elama. On mul õigus?”
“Palju õigus siis maksab?”
“Nii ja naa. Rohkem ikkagi naa ja nii. Pistke mulle 20 eurot püksitaskusse! Mina ise ei tohi võtta. Seadused on sellised.”
“Palun!”
“Kas seinal kaameraid märkasite?”
“Märkasin.”
“Siis peaksite teadma, et altkäemaksu andmine on seadusega karistatav. Lisage veel 20 eurot!”
“Kuidas altkäemaks?!”
“Püksitasku on ju minu käe all.”
“Aga kas teie mikrofoni ei märganud? Salvestasin meie vestluse.”
“Mis sa kostad! Ongi. Sellisel juhul pean ausalt ütlema, et see siin ei ole mitte õigusnõuandla, vaid muinasjutumaa. Tere tulemast muinasjutumaale!”
“Miks on siis