Detektiiv Luuker Leebesurm 3: Nägudeta Jumalad. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
Rist on teisejärguline detektiiv.”
„Vastupidi. Mul pole kahtlustki, et Rist on selle töö jaoks parim. Ma tunnen ja usaldan teda.”
„Ja kui paljud peavad veel surema, enne kui oma viga tunnistate.”
Gildi silmad ahenesid. „Te ikka ei suuda teistmoodi, ega ju? Tulete siia oma endist töökohta tagasi manguma ja isegi nüüd ei suuda te oma jultumust vaos hoida. Ilmselgelt olete viimasest külaskäigust saadik õppinud vaid ühte – kuidas selle plika suud sulgeda.”
„Mine põrgu,” nähvas Valküüria.
„Ja isegi selles kukud sa läbi,” ohkas Thurid Gild.
Valküürias tormles viha ja tema palgele tõusis puna. Õhetavat nägu nähes lubas Gild väikse ennasttäis naeratuse.
„See on ajaraisk,” ütles Leebesurm. „Te ei plaaninud isegi kaaluda meie tagasivõtmist, eks ole?”
„Muidugi mitte. Ütlete, et vallandasin teid lahkarvamuse tõttu. Kui lihtsalt see kõlab. Kui süütult. Kui ohutult. On alles ülimalt galantne viis öelda, et kutsusite mind reeturiks.”
„Vengeuse heaks nuhkis Pelgupaigas spioon, Thurid, ja meie teame, et see olid sina.”
„Niimoodi sa siis veedadki oma pensionipõlve, mis? Kolud välja muinasjutte, et täita auke selles, mida sa nimetad eluks? Ütle mulle, Luuker – kui me juba üksteist sinatame –, oled sa avastanud, mis on sinu tegelik elu mõte? Tapsid juba mehe, kes su pere maha nottis, nii et kättemaks see olla ei saa. Sa juba said selle. Mis see siis on, mis sa arvad? Lunastus kõigi nende jubedate asjade eest, mida oled korda saatnud. Äkki tulid selleks, et ravida kõiki neid haavu, mida oled põhjustanud. Või soovid tagasi tuua kõiki neid, kelle tapsid. Mis on sinu eesmärk, Luuker?”
Enne, kui Leebesurm jõudis vastata, viipas Thurid Gild Valküüria poole.
„Kas sa õpetad seda tüdrukut? Koolitad teda omasuguseks? On see tõesti põhjus, miks sa hommikul end tegudele ajad? Aga võib-olla peitub siin üks küsimus, mida sa pole ehk endalt küsinud: tahad sa tõesti, et temast saaks sinusugune? Tahad, et ta elaks nagu sina – soojuse ja läheduseta, ilma armastuseta?
Kui arvad, et ma olen reetur, pead pidama mind koletiseks, eks? Külmavereliseks koletiseks. Ometi on mul naine, keda ma jumaldan, ja lapsed, kelle pärast ma muretsen. Mul on tööl suur vastutus, mis koormab mu õlgu igal hetkel, igal päeval. Nii et kui külmaverelisel koletisel nagu minul on kõik see, ja sul pole midagi sellist, milline oled siis sina?”
Nad lahkusid Pelgupaigast, möödusid vaikides Phil Lynotti vahakujust ja kõndisid autoni. Valküüriale ei meeldinud, kui Leebesurm vaikis. See tähendas tavaliselt halba.
Nende auto juures seisis mees pruuni kräsupea ja mitmepäevase habemetüükaga. Valküüria kortsutas kulmu ja püüdis meenutada, kas mees oli seal ka hetk varem.
„Leebesurm,” ütles mees. „Arvasingi, et leian su siit.”
Leebesurm noogutas talle. „Emmett Pistrik – pole ammu näinud. Luba tutvustada Valküüria Kaini. Valküüria, Pistrik on ka Teleportija.”
Pistrik oli lisaks ka mees, kes ilmselgelt viisakustega ei tegelenud. „Kes selle taga on? Kes tapab Teleportijaid?”
„Me ei tea.”
„Noh, miks te siis ei tea?” nähvas ta. „Kas sa pole mitte see suur detektiiv? Kas nad ei räägi mitte nii?”
„Ma ei tööta Pelgupaiga heaks,” vastas Leebesurm. „Mul pole ametlikku luba.”
„Ja kellel on? Sest ma ütlen sulle kohe praegu, mina selle idioodist Risti juurde ei lähe. Ma ei usalda oma elu sellise hoolde. Kuule, me ei pruugi teineteisele meeldida. Me pole iial üksteise seltskonda nautinud, aga ma vajan sinu abi või olen järgmine neist.”
Leebesurm osutas seina poole ja nad kõndisid kolmekesi sinnapoole. Sel moel said nad vestelda ilma, et neid nähtaks.
„On sul õrna aimugi, kes võiks olla mõrvade taga?” küsis Leebesurm.
Pistrik katsus silmanähtavalt rahuneda. „Ei. Üritan alatasa mõelda, mida keegi võidaks, kui meid kõiki maha lööb. Ma pole midagi leidnud. Mul pole isegi suvalisi paranoilisi vandenõuteooriaid, millele toetuda.”
„Oled sa märganud, et keegi vaatab või jälitab sind?”
„Ei, ja ma olen tõesti otsinud. Leebesurm, olen surmväsinud. Telepordin iga mõne tunni järel mujale. Ma pole päevade kaupa maganud.”
„Me saame sind kaitsta.”
Pistrik naeris kibedalt. „Ära solvu, aga ei saa. Kui sina saad mind kaitsta, jõuab ka tapja minuni. Mul on omapäi parem võimalus, aga ma ei saa igavesti põgeneda.” Ta kõhkles. „Ma kuulsin Cameronist.”
„Jah.”
„Ta oli hea mees. Meist parim.”
„On üks võimalus tapja lagedale meelitamiseks.”
„Las ma arvan. Sa tahad, et oleksin söödaks? Tahad, et istuksin paigal ja laseksin tal enda juurde tulla. Ja siis kargad välja ja päästad kõik. Vabandust, mul pole kombeks istuda ja surma oodata.”
„See on meie parim võimalus.”
„Unusta ära.”
„Siis pead meid aitama. Isegi teades, et nende elu oli ohus, lasid Cameron Valev ja teised end lõdvaks. Nad tundsid tapjat, Emmett, ja sina tõenäoliselt tunned teda ka.”
„Mida sa räägid? Et ma ei saa oma sõpru usaldada?”
„Ma ütlen, et sa ei saa usaldada kedagi peale Valküüria ja minu.”
„Ja miks ma peaks sind usaldama?”
Leebesurm ohkas. „Sest sul pole sõna otseses mõttes ühtegi teist valikut.”
„Kas on kedagi, keda tunnevad kõik Teleportijad?” küsis Valküüria. „Kedagi, kelle juures oleks sinu arust ohutu.”
Pistrik mõtles sekundi. „Pelgupaiga ametnikud. Võib-olla käputäis sortse, aga kedagi ei torka pähe. Teleportijad ei kipu olema kuigi populaarsed – oled äkki kuulnud. Meie sotsiaalsed võrgustikud pole just eriti suured.”
„Oled leidnud uusi sõpru?” küsis Leebesurm. „Uusi tuttavaid?”
„Ei, ei ole. Noh, välja arvatud see poiss.”
Leebesurm kallutas pea viltu. „Poiss?”
„See teine Teleportija.”
„Arvasin, et sina oled viimane Teleportija.”
„Ei, hiljuti ilmus välja üks seitsmeteistkümneaastane inglise poiss. Renn on ta nimi. Fletcher Renn. Pole väljaõpet, pole distsipliini, pole aimugi, millega ta tegeleb – hirmus tüütus. Oota, sa siis arvad, et tema ongi tapja?”
„Ei tea,” pomises Leebesurm. „Kas tapja või tapja järgmine ohver. Kus ta peatub?”
„Võib olla ükskõik kus. Läksime paar kuud tagasi Cameroniga tema juurde rääkima. Pakkusime talle, et õpetame teda. See nipsakas väike junn naeris meile näkku. Ta on üks nendest haruldastest sortsidest. Looduslik anne, maagia sõrmeotstes. Nagu öeldud – tal on väge, kuid mitte väljaõpet. Kahtlen, kas ta oskab üldse korraga teleportida kaugemale kui paar kilomeetrit.”
„Ta ei kõla tapja moodi. Aga see tähendab, et poiss on kusagil üksi ja tal pole toimuvast aimugi.”
„Arvan, et ta on endiselt Iirimaal,” ütles Pistrik. „Ta mühatas midagi sellest, et kavatseb mõneks ajaks siia jääda ja me peaks ta rahule jätma. Tal pole väidetavasti kedagi vaja. Tüüpiline teismeline.” Pistrik heitis kiire pilgu Valküüria poole. „Ärge pange pahaks.”
„Valküüria pole üheski mõttes tüüpiline,” ütles Leebesurm enne, kui tüdruk vastata jõudis. „Me otsime ta üles. Kui näed teda enne, saada ta meie juurde.”
„Ma