Detektiiv Luuker Leebesurm 3: Nägudeta Jumalad. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
nii.”
Merinõid naeris. „Siit järvest ei lahku sa iial, korjus.”
Leebesurm vaatas teda. „Mida sa vastukaubaks tahad?”
Nõid kõverdas põlglikult huuli. „Ma ei taha midagi. Mees kuulub mulle. See järv on tema surmapaik. Selle vesi on ta juba enda omaks kuulutanud.”
„Peab leiduma ju midagi, mida soovid. Midagi, mida saaksime vastu anda.”
„Ma ei taha midagi, mida teil on pakkuda. Ma olen järveneitsi. Mind pole võimalik ahvatleda.”
„Sa ei ole järveneitsi,” torkas Valküüria vahele. „Sa oled merinõid.”
Nõia silmad ahenesid. „Kui ma olin noorem, olin ma järve…”
„Ei huvita,” katkestas Valküüria teda. „Võib-olla olid kunagi imeilus, aga nüüd oled sa kole vana kalanaine.”
„Ära kutsu esile mu viha, plika.”
„Mul pole kavatsust su viha isegi puudutada, aga surnud meheta me ei lahku. Nii et anna ta siia või asjad lähevad su jaoks halvaks.”
„Niisiis sa ikkagi soovid uppuda,” lõrises nõid ja sööstis ettepoole. Silmapilk haarasid ta luised käed kõvasti Valküüria õlgadest. Ta tõmbas tagasi ja Valküüria lendas kõrgele õhku ning hüples nagu kaltsunukk. Tüdruk prantsatas vette ja kadus lainete alla. Ta väänles ja nägi läbi mullide, et merinõia pikk, maokujuline keha lõppes sabaga. Siis tõmbus see keha kerra ja nõid kõrgus tema kohal, silmad laiad ja võidukad. Eit krahmas Valküüriast uuesti kinni ja hoidis teda vee all.
Valküüria üritas talle virutada, kuid vees liikus ta rusikas liiga aeglaselt. Nõid naeris. Järv täitis ta suud ja voolas kurgust alla ning esmakordselt märkas Valküüria moori kaela mõlemal küljel lõpuseid.
Valküüria kopsud juba põlesid. Tal polnud eelnevalt mahti sügavalt sisse hingata. Tüdruk ründas nõia silmi ja üritas neid torkida, kuid luised sõrmed sulgusid ta randmete ümber. Nõid oli liiga tugev vastane.
Ja siis liikus midagi nende kõrval ning Valküüria nägi Leebesurma. Detektiiv sööstis läbi vee nagu torpeedo. Ta jõudis nende juurde enne, kui nõid üldse taipas, kui lähedal ta on.
Vanamoor üritas küünistada, ent Leebesurm haaras Valküüria vabast randmest ning tõmbas tüdruku eemale.
Ta liibus tihedalt Leebesurma vastu ja tundis, kuidas vesi nende ees lõhenes ning tagant tõukas. Eit jälitas neid, keha lainetamas ja nägu maruvihane. Ta jõudis lähedale, küünitas nende järele, ent Leebesurm tõmbus kõrvale ja viis nad järve sogastesse sügavikesse. Nad rullusid, muutsid suunda, läksid tagasi ja möödusid otse nõia kõrvalt ning too karjus oma raevu põgenevatesse mullidesse.
Järvepõhi oli kohe nende all ja tuli üha lähemale. Valküüria oleks võinud käe välja sirutada ja puudutada kivikesi ja setteid ja liiva.
Siis lõi Leebesurm jalgadega takka. Nad paiskusid veest välja, tõusid kõrgele õhku ja langesid nüüd tagasi puuvõrade poole. Kostis kriisatus ja merinõid purskas nende taga mäslevatest lainetest. Vanaeit haaras Leebesurmast, kõhnad käed ümber luukere vöökoha mässitud, ja tiris teda tagasi vette.
Valküüria kukkus ja haaras puuoksast. Ta ei jõudnud kinni hoida. Tüdruk räntsatas oiates maha ja oli vaevu teadlik sellest, et pindudest lõhestatud käed veritsesid.
Ta ägas ja liigutas veidi pead, et näha järve. Ta ei silmanud Leebesurma ega nõida. Vee värelus vaibus ja hääbus juba, justkui üritaks järv peita pinna all toimuvat. Valküüria rullis end kõhuli, tumedad juuksed silme ees rippumas ja ajas end aeglaselt üles. Oma käsi nähes manas ta näole valuliku grimassi.
Korjus seisis ikka veel vees seal, kuhu nad ta jätsid. Laip kartis ilmselt, et nõid tuleb tagasi ning võtab selle, mis tema arust talle kuulub. Valküüria hakkas liikuma. Korjus aitas neid ja nad lubasid teha vastuteene.
Ta jooksis järvekaldal aeg-ajalt libisedes ning astus vahel veevoogudele lähemale, kui talle oleks meeldinud. Sellest hoolimata ei sööstnud nõid tema poole, ei haaranud teda veest. Leebesurm tõenäoliselt peksis teda praegu jalgadega siniseks. Vähemalt ta lootis, et see oli nii.
Ta jõudis hingeldades korjuse juurde ja hoidis käsi kehast eemal, sest need kipitasid hullupööra.
„Hei,” kamandas ta. „Tule välja.”
Surnu raputas pead. „Ma ei suuda ise liikuda. Olen veetnud viiskümmend aastat siin järvepõhjas. Arvan, et ma isegi ei mäleta, kuidas liikuda.”
„Sellisel juhul tulen mina sulle järele.”
„Aitäh,” ütles korjus.
Valküüria astus järve. Siin oli vesi rahulik. Polnud märkigi merinõiast – see tähendas, et Leebesurm hoidis teda tegevuses või varitses ta Valküüriat, kuni too piisavalt lähedale astub. Valküüria sumas põlvini ja seejärel reiteni vette. Kui vesi ulatus puusadeni, viskus ta ettepoole ja hakkas ujuma.
Seni läks kõik hästi. Seni ei haaranud temast ükski käsi, mis tõmbaks ta vee alla.
Ta jõudis korjuseni ja vaatas tema poole üles. „Kuidas ma su alla saan?”
„Pole aimugi,” vastas too.
Valküüria hingas sisse ja pistis pea vee alla. Korjus ei seisnud millegi peal. Tundus, nagu hoiaks järv ise teda püsti.
Valküüria tõusis pinnale ja sirutas käe välja, et teda alla tirida. Samal hetkel, kui ta mehe nahka puutus, lõpetas järv korjuse püsti hoidmise. Mees lärtsatas vette.
„Vabandust,” ütles ta.
„Pole hullu,” vastas Valküüria ja pani käsivarre ta lõua alla. Tüdruk võitles sooviga üle keha väriseda, kui ta käsi liibus vastu jäist, plekilist ihu. Valküüria ujus tagasi maa poole, meest kaasa tõmmates. Ta jalad puutusid põhja. Valküüria hoidis korjust kaenla alt ja hakkas teda välja tirima.
„Aitäh selle eest,” ütles mees.
„Võlgnesime selle sulle.”
„Seal järves on kohutav olla.”
„Küll leiame sulle ilusa kuiva haua, ära muretse.”
Korjusel õnnestus pead keerata ja tema poole vaadata. „Kui Nägudeta Jumalad tagasi tulevad, on selle maailmaga lõpp. Palun luba mulle, et peatate nad.”
Valküüria naeratas. „Pahade tõkestamine ongi meie töö.”
Samal hetkel, kui mehe jalad maad puudutasid, kaldus ta pea rinnale. Ta ei öelnud enam midagi – nüüd oli mees jällegi laip.
Valküüria lohistas teda edasi, kuni nad jõudsid järvest kaugemale. Siis asetas ta mehe väga ettevaatlikult maha.
Ta oli läbimärg, tal oli kohutavalt külm, ta käed olid katki ja kipitasid, tal oli sõrmeküünte all muda ja surnu ihu ning ta pidi pesema oma juukseid nii ruttu, kui see oli üldse võimalik.
Midagi toimus järve keskel. Valküüria vaatas lähemalt ja nägi värelust. See levis kiiresti, kui miski pinnale tungis. Leebesurm tõusis veest üles, kuni seisis veepinnal. Ta jalutas üle järve, kaks kätt taskus, justkui bussi oodates.
Kalda lähedale jõudes aeglustas ta sammu ja astus siis kuivale maale.
„Noh, sellega on nüüd ühel pool.” Ta viipas käega. Vesi kerkis ta riietelt ja need kuivasid silmapilkselt.
Valküüria põrnitses teda torssis näoga. „Mulle pole sa ikka veel seda õpetanud.”
Leebesurm korjas kaabu maast üles ja pühkis pori maha. „Sina oled see, kes nõuab, et tule ja õhuga manipuleerimise õppetunnid on veetundidest tähtsamad. Sa ei saa ju süüdistada mind, kui sa meenutad uppunud rotti, eks ole?”
„Küll ma hakkama saan,” ütles Valküüria pahuralt. „Kuidas nõial läheb?”
Leebesurm