Detektiiv Luuker Leebesurm 3: Nägudeta Jumalad. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
hetkel, kui hotellitoa uks lahti paiskus ja Leebesurm sisse tormas. Tema kaabu ja sall olid kadunud ning Fletcher ahmis õhku, nähes esmakordselt luukere-detektiivi.
„Lase ta lahti,” ütles Leebesurm, käes laskevalmis revolver.
„Aga siis võiks sa mind põmmutada,” ütles Sanguin. „Ja see teeb hirmsasti haiget. Viska tukk maha, anna imeliku sonksiga jõnglane mulle või ma tapan tüdruku.”
„Ei.”
„Noh, siis viis meid taas kokku vana hea vastasseis.”
Habemenoa tera pressis tugevamini Valküüria kõrile ning ta ei julenud isegi neelatada. Valküüria põsk tuikas valust ja ta tundis vereniret aeglaselt alla nõrisevat sealt, kuhu lamp teda tabas.
Keegi ei liigutanud ega öelnud mitme sekundi jooksul sõnagi.
„Vanad head vastasseisud on ikka jube igavad,” kaebles Sanguin omaette.
Fletcher jõllitas Leebesurma. „Sa oled luukere.”
„Tule mu selja taha,” käsutas Leebesurm.
„Mis toimub? Silmadeta ja habemenoaga vend ülikonnastatud luukere vastu, kellel on revolver. Kes on siin hea?”
Valküüria nipsutas vaikselt sõrmi, et Sanguin ei kuuleks. Ta üritas uuesti, kuid sädet ei lahvatanud ikkagi.
„Fletcher,” ütles Sanguin, „erinevalt neist kahest tulin mina sulle pakkumist tegema. Minu väga helded tööandjad tahaksid sulle ühe pisikese töö eest kõvasti raha maksta.”
„Ära kuula teda,” hoiatas Leebesurm.
„Mida ma rahaga peale hakkan?” küsis Fletcher. „Ma telepordin sinna, kuhu tahan, ja võtan seda, mida vajan. Ma ei pea millegi eest maksma.”
„Tasusid on teisigi,” üritas Sanguin. „Võime midagi välja mõelda.”
Fletcher raputas pead. „Vabandust, mul pole õrna aimugi, mida keegi teist tahab. Miks vehitakse nugade ja revolvritega? Miks tüdruk on just pantvangi võetud, aga kõik käituvad nii, nagu oleks täiesti normaalne, et toas askeldab rääkiv luukere. Ja kus on sinu silmad? Kuidas sa üldse näed? Kuidas saavad ainsana olla siin ruumis silmad minul ja tüdrukul?”
„Väga mõistlikud küsimused,” noogutas Sanguin. „Kui tuled kohe minuga, annan sulle kõik vastused.”
„See mees on mõrvar,” torkas Leebesurm. „Sa ei saa usaldada ühtegi ta sõna.”
„Ma ei kavatsegi,” ütles Fletcher maast pintsakut üles korjates ning selga tõmmates. „Mind ei huvita, miks sina või su ülemused tahavad, et nende heaks midagi teeksin,” ütles ta Sanguinile. „Tegelikult ei ütle mulle enam keegi, mida pean tegema. Ma vastan eitavalt.”
„See on suur viga, pojake.”
„Tule meiega,” ütles Leebesurm. „Saame sind kaitsta.”
„Mulle pole kaitset vaja,” kehitas Fletcher õlgu. „Ma ei vaja kelleltki midagi. Mulle on antud ülikõva võime. Kavatsen kasutada seda selleks, et teha kõike, mida ma soovin.”
„Oled suures ohus,” rõhutas Leebesurm. „Enamik teisi selle maailma Teleportijaid on mõrvatud.”
Fletcher tõmbas kulmu kipra. „Nii et ma olen üks viimastest.” Tal kulus põgus hetk informatsiooni seedimiseks. Kui ta õlgu kehitas, tegi ta seda juba tärkava naeratusega. „Järelikult olen ma veel lahedam.”
Ta haihtus pehme popsuga, kui õhk ruttas ootamatut vaakumit täitma.
„Olge te kõik neetud,” nähvas Sanguin.
Valküüria nipsutas sõrmi ja kutsus peopesas esile üheainsa leegi. Ta surus selle Sanguini jala vastu. Mees kiljatas ja lõdvendas haaret. Valküüria haaras tema paremast randmest ja hoidis habemenuga eemal. Samal ajal tormas Leebesurm lähemale. Sanguin ropendas ja tõukas Valküüria Leebesurmale ette.
„Ma tõesti vihkan teid,” ütles ta ja vajus maa alla.
Nad ootasid veidike veendumaks, et Sanguin ei kavatse neile kusagilt mujalt peale karata.
„On sinuga kõik hästi?” küsis Leebesurm üle toa Valküüria juurde tõtates. Ta kallutas tüdruku pea ühele küljele. „Kas ta lõikus sind?”
„Mitte habemenoaga,” ütles Valküüria pead tagasi tõmmates. Ta teadis, et tal vedas roppu moodi. Sellest terast jäetud armid ei paranenud iial. „Me kaotasime Fletcheri. Ta on praeguseks ilmselt kilomeetrite kaugusel. Kuidas me kuti toimunut arvestades üldse kunagi üles leiame?”
Vannitoast kostis mingi hääl ja nad vaatasid mõlemad suletud ukse poole. Leebesurm kõndis sinna ja koputas. Mõne hetke pärast avanes uks ja Fletcher Renn vaatas neile häbelikult otsa.
„Oi,” ütles Valküüria. „Noh, see käis kergelt.”
Valküüria istus Fletcheri vastas, kumbki neist ei lausunud sõnagi. Poiss oli hotellist lahkudes otsustanud mõjuda läbinisti igavlevana ja tema ilmselge katse ükskõiksena näida käis Valküüriale närvidele. Tüdruk tupsutas katkist põske salvrätikutest kokkukägardatud puntraga, et veri kindlasti seisma jääks. Käed kirvendasid endiselt hullupööra.
Kohvik, kuhu nad saabusid, üritas maitsetult matkida 1950ndate Ameerikat – sinine ja roosa, igal laual miniatuurne plaadimasin ning seinal puusi jõnksutav neoon-Elvis. Kell näitas veidi pärast kolme neljapäeva õhtupoolikul ja enam kui kord heideti uudishimulikke pilke nende keskel istuvale pikale, kõhetule, salliga mehele, kes kandis päikeseprille ja kaabut. Leebesurm ajas ettekandja viipega minema enne, kui too jõudis üldse lähemale tulla.
„Mees habemenoaga oli Billy-Ray Sanguin. Arvame, et ta kas teeb Batu-nimelise mehega koostööd või töötab tema alluvana. Oled seda nime varem kuulnud?” uuris Leebesurm.
Fletcher raputas laisalt pead.
„Viimasel kuul on toime pandud neli mõrva – kõik olid sinusugused Teleportijad. Nüüd on teid järgi vaid kaks.”
„Aga see vend ei tulnud mind tapma. Ta vajas mu abi.”
„Ja ma võin sulle kinnitada, et kui sa oleks teda aidanud, oleks sind varsti pärast seda surnuks torgatud.”
„Ta üritaks mind tappa,” kehitas Fletcher järjekordselt õlgu, „aga ma telepordiks lihtsalt sada kilomeetrit eemale.”
„Kui see nii oleks,” ütles Leebesurm, „miks sa end siis vaid vannituppa teleportisid?”
Fletcher kõhkles. „Mõnikord pean ma rahulikuks jääma, kui tahan teleportida kaugemale kui paar meetrit…” Ta tõmbas käega läbi soengu, justkui tahaks veenduda, et see oli endiselt naeruväärne. Valküüria oleks võinud talle seda ka ise kinnitada. „Igal juhul te raiskate mu aega. Teeme siis kähku.”
Leebesurm kallutas pea viltu. „Kuidas palun?”
„Sa tahad mulle loengut pidada. Nagu need kaks lolli vanameest.”
„Mis vanamehed?”
„Kaks ätti tulid paar kuud tagasi minu juurde ning jamasid stiilis: „Sa oled üks meie seast. Sul on võime ja blaa-blaa… Nüüd võid liituda selle maagilise kogukonnaga ja mingi muu värk imede ning muu sihukese kohta.” Ma ei tea, ma ei kuulanud neid eriti. Nad üritasid värvata mind sellesse pisikesse maailmasse, mis on teil kuttidel meie maailma sees, ja nad polnud üldse kuigi õnnelikud, kui ütlesin neile, et pole huvitatud. Ja mind endiselt ei huvita.”
„Kas nad sulle oma nimed ütlesid?”
„Üks oli vist mingi Valev.”
„Cameron Valev.”
„Jajah, tema jah. Ta on mõrvatud?”
„On küll.”
„Küll on kahju. Keegi kindlasti kusagil võtab seda tõsiselt.”
„Rääkisid nad siis midagi muud?”
„Nad