Detektiiv Luuker Leebesurm 3: Nägudeta Jumalad. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
Enamik loitse tema raamatus ei teinud absoluutselt midagi. Kuid see võltsija, kes iganes ta ka polnud, parandas ümber kirjutades kõik vead. Julgen öelda, et see võib olla viimase viieteistkümne aasta tähtsaim akadeemiline avastus.”
„Vau.”
„Ja see on nüüd minu,” ütles Selana rahuloleva naeratusega.
Leebesurm tuli tagasi, keerates ettevaatlikult paremaidki päevi näinud raamatu lehti. „Vajame su abi,” ütles ta.
Selana mossitas. „Kas tühjast-tähjast lobisemine sai juba läbi. Noh, nii pole üldse lõbus. Me ei jõudnud isegi solvanguid vahetada. Oh, kuidas ma igatsen vanu aegu. Kas sina ei janune nende järele, Valküüria?”
„Neis peitus oma võlu.”
„No just. Pidevalt see „Pelgupaiga asjad” siin ja „maailm tuleb päästa” seal, aga nüüd on mis? Nüüd oled sa väljaspool ja uurid paari närust mõrva. Kas see juhtum väärib tõesti suursugust Luuker Leebesurma?”
„Mõrv on mõrv,” ütles Leebesurm raamatult pilku tõstmata.
„Oh, ilmselt on sul õigus. Räägi siis, kuidas Gildi mees Iirimaa poolelt selle juurdlusega toime tuleb?”
„Sa tahad öelda, et ei teagi?” küsis siiralt hämmeldunud Valküüria. Ta oli selleks ajaks õppinud, et iga korralik detektiiv kasutab täiel määral infoga hangeldajaid ja Selana oli oma valdkonnas kaugelt parim.
Selana naeratas. „Arvad sa tõesti, et Remus Rist suhtleks minuga, arvestades minu kahtlast tausta? Ära unusta, kulla Valküüria, et ma seltsisin kunagi vaenlasega. Kord ma olingi vaenlane. Rist on piiratud kujutlusvõimega piiratud mees. Tal on oma reeglid, mille määras Thurid Gild, ja tema järgib neid. Inimesed, kes peavad reegleid silmas, minu juurde ei tule. See selgitab, miks ma vestlen nii korrapäraselt teie mõlemaga.”
„Meiesugused kelmid peavad muidugi üksteist usaldama,” ütles Leebesurm hajameelselt.
„See justkui räägiks vastu sellele, millised kelmid olema peaks. Kas pole?”
„Kitsendusankur,” luges Leebesurm raamatust kõva häälega. „Objekt kuulub ühte reaalsusesse, ent asub teises. Elus või elutu. Maagiline või mitte. Tekitab kitsendusvoo, mis ühendab dimensioonivärava kaudu reaalsusi.” Ta sulges raamatu ja kallutas pea mõtlikult viltu.
„Ja siis?” küsis Valküüria.
„Ja siis peame välja uurima, mis kujul see ankur esineb ning leidma selle enne, kui seda teeb vaenlane. Las ma mõtisklen veidi selle üle. Selana, meil on vaja keegi üles leida. Üks inglise poiss – Fletcher Renn.”
„Pole iial temast kuulnud. On ta maag?”
„Loodusliku andega Teleportija.”
Selana kergitas kulmu. „Või nii. Sellisel juhul olen võib-olla temast kuulnud. Kolm teadaannet n-ö kummituslikust poisist kolmes erinevas Meathi maakonna2 ööklubis. Klubide personal kas ei lubanud teda sisse või keeldus teda teenindamast, mistõttu hakkas poiss jonnima, trampis minema ja kadus nagu vits vette. Et tema haihtumist nägid pealt vaid purjus, joovastunud või lollid inimesed, ei võta võimud seda kuigi tõsiselt.”
„Kus täpselt Meathis?” uuris Leebesurm.
Selana viipas kõhetule mehele, kes seisis nii liikumatult, et Valküüria oli tema olemasolu täiesti unustanud. Kõhetu mees haihtus hetkeks ja naasis siis kaardiga. Ta laotas selle Selana lauale.
„Siin, siin ja siin,” toksis Selana maniküüritud sõrmeküüs õrnalt kaarti.
Leebesurm haaras laualt pliiatsi ja tõmbas kolme koha ümber ringi. „Kui Pistrik rääkis õigust ja hr Renn suudab teleportida vaid mõned kilomeetrid korraga, saaks tema asukoht olla siin piirkonnas.”
„Üsna palju hooneid, mida läbi otsida,” osutas Selana.
Leebesurm koputas pliiatsiga vastu koljut. See tekitas mõnusat kumedat heli. „Seitsmeteistkümneaastane poiss, kellel on võime ilmuda välja ükskõik kus. Kui ta vajab raha, ilmub ta pangaseifi. Kui ta vajab riideid, siis riidepoodi. Toitu – supermarketisse. Ta mitte ainult ei ilmu välja ükskõik kus. Ta seab end teistest peajagu kõrgemale. Ta ööbib ainult parimates paikades. Parimates hotellides.” Pliiats märkis ringi keskele kaardi peale X-i.
„Hotell Grandeur,” märkis Selana. „Tõenäoliselt piirkonna ainus hotell, mille igas toas asub mängukonsool.”
„Seal ta siis redutabki,” ütles Leebesurm salli ümber lõua mässides. „Sealt me ta leiamegi.”
6
FLETCHER RENN
Hotelli fuajee oli lai. Ühe seina ääres jooksis väikeste potitaimede rivi, teise ääres vulises õrn ja kärestikuline ojake. Kaks tohutut marmorsammast kõrgus põrandast lakke ja Leebesurm kasutas ühte selleks, et ennast naeratava administraatori eest varjata. Ta kandis maskeeringuks vaid kaabut ja lõua ümber mässitud salli. Ta uitas muretult liftideni, Valküüria kohe kannul. Valküüria hoidis sidemetesse mässitud käsi taskus peidus ja vastas administraatori püüdlikule naeratusele, kuni nad mõlemad vaateväljast kadusid. Liftiuksed libisesid lahti ja välja astus vanapaar. Naine piidles möödudes uudishimulikult Leebesurma. Valküüria astus detektiiviga koos lifti ja vajutas kõige ülemise korruse nuppu – tõenäoliselt Fletcher Renni asukohani viivat nuppu. Kui nad tõusma hakkasid, kontrollis Leebesurm oma relva.
Liftist lahkudes kõndisid nad mööda pikka koridori. Nad keerasid ümber nurga ja oleks peaaegu kokku põrganud vastassuunas sammuva mehega. Tal olid blondid juuksed ja päikeseprillid. Hetkeks võttis maad rabav vaikus.
„Oh,” ütles Billy-Ray Sanguin, „pagan.”
Ta astus tagasi, tema käsi sööstis taskusse, ent Leebesurm tormas talle pihta ning habemenuga lendas Sanguini haardest. Leebesurma küünarnukk raksatas Sanguini lõua vastu ja mees tuikus, käega seina otsides. Texase palgamõrvari puudutuse peale hakkas sein murenema ja Sanguin valmistus sealt läbi astuma, kuid Leebesurm krabas vennikesest kinni ja tiris ta tagasi.
Valküüria kuulis ust avanemas ja pööras ümber. Ta silmas hea välimusega poissi, kes ilmselgelt armastas oma soengut rohkem kui muud. Kutt põrnitses neid altkulmu.
Valküüria sööstis tema poole, tõukas ta tuppa ja lajatas ukse enda järel kinni. Luksuslik ruum diivani ja tugitoolidega, tohutu telekas ning hiiglaslik voodi, mis hetkel ei lugenud muidugi kõige vähematki.
„Sina oled Fletcher Renn. Oled suures hädaohus.”
Fletcher Renn vaatas teda. „Mida?”
„Mõned inimesed tahavad sind tappa. Tulime sulle appi.”
„Millest sa ometi räägid?”
Tema inglise aktsent ei erinenud kuigi palju sellest, kuidas rääkis Tanita Tasane. Ta oli parema välimusega, kui Valküüria ette kujutas. Juuksed olid okasteks pügatud ja hoolikalt, väga läbimõeldult sakri aetud.
„Mu nimi on Valküüria Kain.”
„Valeeria?”
„Valküüria. Tean sinust ja su võimetest kõike. Sa pead kohe praegu teleportima.”
Poisi silmad hüppasid Valküüria selja taga toimuvale. Tüdruk pööras end ümber ja nägi, kuidas seinakrohvi ilmus miljon pisikest pragu. Sanguin astus tuppa verise huulega ja päikeseprillideta.
Fletcher nägi musti auke, kus kord pilkusid Sanguini silmad, ja vandus omaette.
Valküüria rebis paremalt käelt sideme ja nipsutas sõrmi. Ta tundis hõõrdumise sädet ja toitis selle maagiat. Säde süttis leegist ja paisus ta peopesal pööreldes. Valküüria heitis tulekera ja Sanguin viskus küljele, sellest vaevu kõrvale põigates.
Tema habemenoa tera läikis julmalt. Valküüria astus sammu ette ja sirutas käe välja, peopesa enda ees. Ta laskus asendisse, põlved veidi kõverdatud
Asub Ida-Iirimaal, Dublini maakonnast läänes.