Direktor. Ühe turu erastamise lugu. Andres Anvelt
Читать онлайн книгу.
ebaõiglasest ümberjagamisest. Rääkijateks olid suuremal määral pensionärid, kahtlaselt üliaktiivsed tähenärijad ja muidu mingil moel kibestunud inimesed. Toomas niheles koosolekutel alati igavusest, kuid kuulas nende juttu vähemalt näiliselt tähelepanelikult. Vahetevahel saabus koosolekule ka Erakonna esimees ehk Tema ise. Üpris varsti tehti neid ka omavahel tuttavaks. Tema oli rahulik ja Temast õhkus maailmavalitseja hingust. Kõik koosolekul viibijad vaatasid Teda heldinult ega julgenud isegi köhatada – Tema jutt voolas kui rahustav jõevulin üle seni närveldanud koosolekupidajate. Toomasele see meeldis ja see tugevdas tema poliitilist kindlustunnet veelgi. Peagi tulid valimised ning Toomas kandideeris volikokku. Erakond soosis noort tulijat ning pääs volikokku oli garanteeritud. Juba volikogu linnavarakomisjoni esimehena tegi ta onu Miša näpunäitel ettepaneku määrata turgu juhtima tugeva finantsminevikuga Direktor.
Mõne aja möödudes helistati talle mobiilile ja kutsuti Tema enda juurde. Toomas võttis kutse vastu rahulikult, kuid pani ennast võimalikult soliidselt riidesse. Talle tuldi suures majas alla vastu ja juhatati Tema kabinetti.
Tema istus oma suures nahkses sohvas ja kui Toomasele esiti tundus, et Tema tukub paberite kohal, tegi Tema käsi just nagu selle mõtte ümberlükkamiseks kiire liigutusega ees lamavale paberile märkuse.
„Istuge!” ütles Tema pilku paberilt tõstmata ja osutas käega oma vastas olevale toolile.
Toomas istus pakutud kohale ja proovis vaikselt, Teda segamata kabinetis ringi vaadata.
„Noh, teretame ka!” ütles äkki vastuvõtja, tõusis pooleldi istukile ja sirutas oma käe tervituseks Toomase poole.
Kui seni oli Toomas ennast tundnud nagu tüüpilistel ärilistel läbirääkimistel, siis selline Tema käik mõjus kuidagi teisiti, see oli nagu kutse tantsule või hoopis erilise usalduse esile kutsumine. Olid ju tegelikult talle tooli ette näitamisega kohustuslikud familiaarsused lõppenud, mistõttu nende juurde tagasitulek lummas Toomast täielikult. Ta rahmeldas ennast püsti ja surus ettevaatlikult Tema kätt. Tema käsi oli küllaltki pehme ja tundus isegi ükskõikne, kuid Toomase jaoks oli see juba väljaspool olulisi tähelepanekuid.
„Teate, Toomas, mulle on räägitud teist paljugi toredat! Olete ettevõtlik noormees. Erakonnas on selliseid just vaja. Muidu näete ju isegi koosolekul, et räägime palju, aga tegutsemist jääb väheks!” alustas Tema puurival pilgul vestlust.
„Jah, eks see selle põlvkonna viga vist on, et rääkida on vaja palju, aga tegusid osatakse teha vähem,” proovis Toomas püstitatud probleemi oma arvamusega kokku klapitada.
„Mitte kõik vanemast põlvkonnast pole sellised, aga üldiselt on teil õigus. Teate mis, tahaks teid kohe – nagu öeldakse – eesliinile suunata. Kas abilinnapeaks tulete?” tulistas Tema jälle nagu kahurist Toomasele ootamatuste kolmnurka.
Üks üllatus teise järel! Toomase võttis selline olukord hetkeks tummaks.
„Vaadake, on olemas palju objekte, mis on tänasel päeval linna omanduses ja mis seetõttu ei toimi, need töötavad nii meie kui ka linnarahva jaoks kahjumis ja on nagu piduriks edasiminekul,” puuris Tema Toomast oma pilguga edasi.
„Ja mina?” ei saanud Toomas aru seosest abilinnapea pakkumisel ja linnaettevõtete kahjumil.
„Ja teie võiksite need ära erastada, aga nii, et meie ja linnarahva huvid kõik tagatud saaksid! Mõistate?” tõmbas Tema juba selgema seose Toomase rolli ja probleemi vahele. „Kuidas siis jääb?”
Toomas mõistis, et teist sellist võimalust ei ole ega tule. Hetkeks läks tal mõte enne otsuse tegemist kangema klõmmi peale, mida selline pöörane ettepanek tekitas. Kuid selleks polnud võimalust.
„Teeme ära!” kostis Toomas konjakimõtteid eemale peletades nii kiirelt, kui sai.
„See mulle meeldib, tehke ära jah!” tõusis Tema püsti ja sirutas käe hüvastijätuks.
„Mu nõunik vormistab teie pabereid ja esmaspäevast asute tööle. Meil on linnas mitu turgu, millega tuleks asjad korda ajada. Esimesena võtke ette Kesklinna turg. Seal erastamiskomisjon juba töötab. Hakkate seda juhtima. Kriminaalsed keskused, mitte linnarahva söögilaud! Jõudu!” surus Tema veelkord Toomase kätt ja sukeldus taas sügavale paberitesse. Uuesti tundus Toomasele, nagu oleks Tema kohe nende kohale tukkuma jäänud, kuid sulepea kribin paberil ajas selle mõtte koheselt eemale.
5
Onu Miša võttis viimase lonksu teed ja viipas kelnerile. Juurde tõtanud oober sai tavapärase vihje selleks, et nii Miša kui ka Direktori tellitu läheks „firma” arvele. Et kelner väga õnnetu ei oleks, pistis onu Miša talle tasku Direktori jäetud rahast kakskümmend viis krooni. Kelneri tuju see eriti aga ei tõstnud. Pooleteise liitri teega võiks ju veel kuidagi selle raha eest lepituse leida, kuid poolt pudelit Hennessy konjakit sedasorti lahkus ei rahuldanud. Aga mis sa teed, vahest läheb ka Tallinna obtšjakil kunagi paremini, võis kelner ainult mõelda, kui onu Miša järelt lauda puhastama jäi.
Samal hetkel jalutas kohvikusse sisse noormees, kes tõmbas endale kohe kahe saalis viibiva inimese – kelneri ja onu Miša – kõrgendatud tähelepanu. Mõlemad mehed jäid tema ilmumist ja edasist tegevust uudistama.
„Me oleme veel suletud,” teatas kelner peale hetkelist vaikust. „Avame kell kuus õhtul, palun!”
„Oi, vabandage, ma vaatasin, et üks härra just väljus!” proovis uustulnuk ennast välja vabandada, heitis veelkord pilgu onu Mišale ja kiirustas ukse poole.
„Idioot!” pomises kelner omaette.
„Eksid! Inimene teeb tööd! Ment!” naeris onu Miša, võttis taskust diktofoni, vallandas sellest kasseti ja pistis põuetasku.
Onu Miša elu oli olnud huvitav. Eestisse oli ta jõudnud 10aastase poisikesena – sarnaselt paljude oma eakaaslastega – sõjaväelase pojana. Kuna vorm ja distsipliin olid tal sünnist saati silme ees, jõudis temagi peale sõjaväeteenistust arusaamisele, et senistes peretraditsioonides pole mõtet suuri muutusi teha. Miks mitte aga väikeseid? Nimelt ei meeldinud Mišale isa pidevad, kodumaa tahtest tulevad rännakud tundrast kõrbesse ja tagasi, mistõttu ta valis natuke teistsuguse tee, asudes õppima Minski kõrgemasse Julgeolekukooli. Esiteks tundus julgeolekuohvitseri töö paljuski huvitavam kui lihtlabasel armeeohvitseril ning teiseks oli ta juba varajasest ajast tegelenud erinevate käsivõitlustega nagu sambo, džuudo ja mingil määral ka tema lapsepõlve ajal ametlikult keelatud karate. Sõjaväes, täpsemalt Pihkva dessandipolgus, avanes võimalus tegeleda kõige sellega piiramatult edasi ning see andis tõuke ka tema edasistele valikutele. KGB kool lausa meelitas teda enda rüppe. Lojaalse sõjaväelase pojana ning endise eriüksuslasena, kes valdas tipptasemel käsivõitlust ning nutika mõtlemisega, oli ta parim valik võitluseks kodumaa sisevaenlastega.
Kiire karjäär tõi ta peagi tagasi Eestisse, kuhu ta kolis täpselt olümpiamängudeks koos oma bulbašist6 naise ja kahe väikese poisipõnniga. Algus oli paljutõotav. Erinevalt teistest vennasvabariikidest siin elu kees, eriti peale olümpiat. Inimestel olid teised huvid ja eesmärgid ning Marksi „Kapitali” tõlgendati sellel väikesel veidral maalapil teiste põhimõtete järgi.
Üsna pea õnnestus Mišal saavutada positsioon välismaalastega tegelevas kohalikus üksuses. Tema teeninduspiirkonnaks said just need objektid, kus käis palju intuuri7, keda proovisid aktiivselt äripartneriks värvata sajad fartsud ja prostid. Töö polnud kontimurdev. Enamik sellest seltskonnast oli väga libedalt koostööga päri, kuna igalühel neist eraldi oli ülim eesmärk kõrvaldada konkurent rahast pulbitsevalt ärimaastikult. Selle kõige kõrvalt sai rahulikult trenni teha ja Dünamo spordisaal kujuneski ajapikku Miša teiseks töö- ja kodukohaks. Sedasorti isalik või pigem onulik tegevus nii noorte fartsude-prostide kui ka oma kontori järeltuleva põlvkonnaga lisaski ajapikku tema karmile tegelaskujule hellitava tiitli „onu”.
90ndate teine pool ja tšuhnaade revolutsioon8lõi tugevad mõrad ka onu Miša maailmavaatesse. Kooperatiivide tekkimine ja poollegaalne
valgevenelane
välisturist
eestlaste laulev revolutsioon