Direktor. Ühe turu erastamise lugu. Andres Anvelt
Читать онлайн книгу.
obtšjakki summat juurde! Muidugi siis peaks ta varsti seda „tööraha” tulema juurde küsima,” arutles Direktor, pilk jätkuvalt aknal.
Ženja vajalikke vastuseid vist taevast ei leidnud ja viis otsiva pilgu hoopis oma näppude peale, kus trennis äralöödud nukid vajasid kooriku kõrvaldamist.
„Ära oma nukke mulle siia põrandale jäta!” ei saanud Direktor märkimata jätta oma tülgastust igasuguste kehavigastuste jääkproduktide vastu.
Ženja lahutas oma käed kiiresti teineteisest ja jäi nagu koolipoiss pingsalt Direktori mõtteid ootama.
„Aga üldiselt eks miskit peab nüüd toimuma ja sellepärast on vaja normaalseid inimesi. Mul endal on vaja kahte võitlejat ja turule ka veel ühte! Leiad?” ei hakanud Direktor Ženjaga plahvatuse motiividest rohkem rääkima. Talle oli niigi selge, et Ženja polnud midagi uuemat teada saanud. Aseritest rääkis aga kogu linn ja ka mendid olid selle tõdemusega eile sündmuskohalt lahkunud. Nagu juba peaaegu aastakümneid Eestis räägiti: Tšurkad, kes siis veel?
„Kindlasti saab! Kaks tükki on mul juba trennis ootamas! Korralikud väljaõpetatud ihukaitsjad, lausa paberitega! Teha pole neil midagi! Ning ühe otsin veel. Mis maksame?” läks ta kohe põhilise küsimuse juurde.
„Nendele, kes minuga on, mitte üle 700 taala, see on lagi! Kui parajalt head on, saavad preemiat, no ja muidugi auto kasutada ning moblad! See kolmas kontorisse olgu 500ne,” oli Direktoril töölepingud juba peas valmis trükitud.
„Selle 500taalasega läheb raskeks, kui head tahaks,” jäi Ženja mõtlikuks.
„Okei! 600 – aga mitte kopikatki rohkem, ja kahte on juba täna vaja, selge?” tõusis Direktor akna juurde püsti, et nautida paremini müüjate ja ostjatega täituva turuplatsi vaadet.
Ženja mõistis Direktori kehakeelest koosoleku lõppu ning tõusis ja jalutas ukse poole. Ta jäi korraks ukse juurde seisma, nagu soovides veel midagi lisada.
„No mis veel?” küsis akna juures seisev Direktor Ženja poole vaatamata.
„Seda, et mis me tšurkadega teeme, anname märku, et me kahtlustame?” küsis Ženja isegi kimbatuses oma taipamatusest.
„Aga kas me teame midagi, tolvan? Mingit märku ei anna, pigem vastupidi, uuri mulle välja nende pealiku mõni number, no selle Valera-Aseri oma!”
„Jaa, muidugi, saab tehtud ja turvad saadan kohe siia,” oli Ženja õnnelik kiire ja selge vastuse peale ning kadus kohe pahura ülemuse silmist.
9
Toomase üheks hobiks ilusate autode ja ööklubide kõrval oli Raekoja platsi õdusas Sigarimajas vahel mõni lõdvestav sigar teha – koos sinna juurde kuuluva hea konjakiga. Sigarimajas proovis ta käia vähemalt korra nädalas. Seal oli alati sündinud vajalikke tutvusi ning teinekord ka olulisi tehinguid.
Pärast abilinnapeaks saamist oli ka siin suhtumine temasse paljuski lugupidavamaks muutunud. Paljud venelastest kliendid ei teadnud ega tahtnud alguses midagi teada Eesti kohaliku poliitmaastiku tegelasest, kuid jutud temast kui noorest ja ettevõtlikust abilinnapeast levisid kiiresti. Ka venelased harjusid temaga ruttu ning hakkasid teda oma lauda filosoofilisele jutuajamisele kutsuma. Probleem nendega oli, et paljud neist olid nii-öelda uued Eesti venelased nii ajalise kui ka ärilise kohaloleku poolest. Enamik neist oli terminaliomanikud, väetisekapitalistid või niisama transiidihaid, kes, nagu Toomasele tundus, istusid siin kodakondsuse ootel. Nende jutt suuremas osas käiski selle ümber, kui rumal on see Eesti riik, et nendesuguseid tegijaid oma kodanikeks ei taha. Mõni oli isegi äärmuslikult kriitiline, arvates, et Eesti rahvas on ka muidu loll ja matslik ning kui nemad kodanikeks ei saa, siis kogu see matsirahvas kõngeb ka üsna pea omaenda sita sisse.
Toomase juuresolekul nad sellist juttu muidugi otseselt ei rääkinud. Vahel poetasid küll mõne temaatilise küsimuse, et kas Toomas äkki mõnda ministrit ei tunne, kes võiks neid aidata eriliste teenete eest kodakondsust taotleda. Toomas ei kiirustanud neile oma tutvustest rääkima. Esiteks sellepärast, et need lõuapoolikud polnud peale mõne tagasihoidliku konjakipokaali või sigari talle midagi välja teinud, ja teisalt sellepärast, et ega talle nende hoiakud eriti ei meeldinud. Sellised küsimused pareeris Toomas alati ütlusega, et need asjad nii lihtsalt ei käi, aga kui vaja, siis võiks ju asja arutada. Need vastused tundusid venelastele kuidagi eestlaslikult rumalad ja tuimad ning seepeale mindi kohe üle uuele teemale.
Aga üldiselt oli mõnus sigarit popsida ja kujutada ennast ette kui mitte inglise lordina, siis vähemalt väga suure linna väga tähtsa valitsuse liikmena, kelle jaoks need oma rahas vähkrevad transiidisulid on nagu ajutised putukad, kes homme teistega asenduvad. Tema aga jääb!
Ühel õhtul taas oma lemmikkohas istudes märkas ta äkki Sigarimajja sisenevat Laurit, kes kohe eemalt just temale lehvitas. Lauri oli nagu alati riietatud hindele viis ja varustatud laia naeratusega, millest õhkus positiivset võrgutusaurat. Ja seda mitte ainult naistele, vaid ka meestele. Kindlasti ei saanud seda aurat segi ajada mingi homoseksuaalse tõmbejõuga, pigem vastupidi, see oli selline omapärane mehine karisma – täis abivalmidust, sõprusesoojust, turvalisust, kõike seda, mis pani ka teised mehed tema järgi joonduma ning sõbralikuks ja asjalikuks muutuma. Lauri astus Sigarimajja sisse nagu koju, tervitas kättpidi uksehoidjat ning asus seejärel kõiki oma avala naeratusega järjest kätlema. Mõnda isegi kallistas ja vahetas ka paar sõna, mis pealtnäha olid küll marginaalsed, kuid tõstsid neid pälvinud inimese tuju silmanähtavalt. Sel moel kõik lauad läbi käinuna jõudis Lauri lõpuks Toomaseni.
„Oi millised inimesed! Tervist-tervist! Kuidas Tallinn, kasvab ja õitseb,” paiskus Lauri naeratavast suust õhku talle iseloomulikke kiirelt lendavaid sõnu. Toomase käsi püsis samal ajal Lauri kahe käe haardes.
„Tead, just mõtlesin su peale!” hakkas Lauri kohe pihta ja istus mugavalt Toomase kõrvale tugitooli.
„Mis sa siis mõtlesid?” muutus Toomas uudishimulikuks sellise äkilise avalduse peale.
„Ma mõtlesin, et me võiksime koos ühe firma teha!” lajatas Lauri otsejoones kümnesse.
„Mis? Ettevõtte?” ei jõudnud Toomasele üldse mitte midagi pärale.
„Kelner, olge hea, tooge siia üks pudel midagi kallimat!” hõikas Lauri kelnerile, kes mööda Sigarimaja saali hõljudes proovis poolelt sõnalt ära arvata rikaste klientide soove.
„Kohe räägin! Kuidas pere, kuidas lapsed?” oli Lauri nagu alati osavõtlik kõigis asjades ega kiirustanud enam asja tuumani. Klienti pidi ennem marineerima.
„Pole viga. Poeg, näe, sai just kaheksateist, tahab autot! Aga need mudelid, mis mina pakun, talle ei sobi! Ja elab ka oma ema juures, minu juures käib harva.
Ütleb, et selleks ongi autot vaja. Kuradi kavalpea!” ei lasknud Toomas kurtmise võimalust kasutamata käest.
„Kohe näha – oma papasse,” naeris Lauri, kuid muutus kohe ka asjalikumaks. „Seda enam tuleb ohjad oma kätesse haarata!”
Kelner astus laua juurde ja avas puust karbi, mille sametises sisemuses lamas ümmargune graveeringutega, kindlasti ajalooliselt vänge maitsega, kuid kuradima kallis konjak.
Lauri heitis sellele kiire pilgu ja noogutas. Kelner lahkus koos karbiga taharuumi.
„Kindlasti kallab see vana samasuguse pudeli mingit brändit täis,” proovis Toomas nalja visata.
„Ma tal kallan, avab siin, muidu joogu ise ära,” naeris Lauri kaasa.
Kelner tuli tõesti suletud pudeli ja kahe pokaaliga, asetas need meeste ette, avas pudeli, kallas vajalikud normid, asetas pudeli lauale ja lahkus kummardades.
„Noh, tulistame!” tegi Lauri ettepaneku ja surus oma pokaali tervituseks Toomase nina alla.
„Eks laseme jah,” lõi Toomas oma pokaali kerge tilinaga vastu Lauri oma ning võttis sõõmu. Maitse oli nagu tõrvatud tammepuul, kuid see polnud tähtis. Uudishimu lämmatas kõik maitseaistingud.
„Ostame endale sellise firma nagu Turuteeninduse AS!” lasi Lauri konjakilonksu järel