VIIMASEL AJAL ON OLNUD MÄRGATA REISIKIRJANDUSE POPULAARSUSE tõusu. Ma ei pea nimetamagi, millistest raamatutest juttu on, me kõik teame seda. Ka Ameerika, minu viimaste kuude elupaik, on juba raamatu vahendusel läbi kogetud. Kuid lisaks sellele, et kirjutamine hoiab mu mõistust tegevuses ning aitab mul endaga hakkama saada, võib isegi juhtuda, et minu tähelepanekud võivad unistustemaast mingisuguse uue pildi luua. Iga inimene on ikkagi erinev, reageerib erinevalt (minul, näiteks, on kombeks üle reageerida) ja kogeb asju teisiti.

      Mul on vedanud, et minu elukaaslase ja tema perekonna näol pole tegemist stereotüüpiliselt debiilsete ameeriklastega ja neid viimaseidki on tegelikult vähem kui arvatakse. Kui mõne minu tuttavaga ameeriklastest rääkida, siis võib jääda mulje, nagu oleksid ameeriklased nende meelest plastmassi söövad titad.

      Ma alustan oma kogemuste jagamist lõpus, nüüd, mil olen peagi kodus tagasi. Võib tunduda imelik, et sissejuhatus on kirjutatud viimasena, kui tean täpselt, mis edasi saama hakkab. See on peaaegu nagu kirjandis, kus sa pead sissejuhatuses õpetajale vihjama, millest ülejäänud kolmsada pastakast välja imetud sõna rääkima hakkavad. Aga praegu ma tunnen, et nii on õige, pealegi säästab see mind sellest autori ja teose tutvustuse osast, mis on paigutatud paljude raamatute algusesse eraldi ja mida mitte keegi ei loe.

      Katsun vältida ka selle teose raamatuks nimetamist – siin puudub igasugune loogiline ülesehitus, pole kangelasi ega vaenlasi, ning kui aus olla, puudub ka seikluslik element. Elu Ameerikas pole nii põnev kui sarjade ja filmide põhjal võiks oletada, vähemalt mitte siis, kui elate vaikses äärelinnas, kuhu te üsna suure tõenäosusega ka välja jõuate, kui siin jäädavalt kanda kinnitate.

      Olles esimest korda selles jumalast mitte mahajäetud, vaid üleni jumalat täis riigis pikemal asumisel (paremat sõna ma oma igapäevaelu kirjeldamiseks ei oska leida), leian, et hulluksminekust päästab mind ainult mingi loominguline tegevus. Niisiis üritan anda oma parima, et edastada teile, armsad lugejad, detaile ja mõttekilde ning tähelepanekuid elust unistustemaal.

      Minu esimene tähelepanek – ja see annab teile ehk aimu, millise jutustajaga minu näol tegemist on (pahur ja tüütu) – kui teil on unistusi, kaaluge sinna jäämist, kus te olete. Unistus, mida ümbritsevad vähesed samasugused, kasvab reaalsuseks suurema tõenäosusega kui unistus, mida soovivad paljud. Ameerika on võimaluste maa, ent ärge minge nii individualistlikuks, et unustate ära selle, et te pole ainus, kes siin võimalusi otsib. Kullapalavik on küll möödas, aga õnneotsijaid on terve maa täis ning oma olemuselt on igavesed kullaotsijad ka ameeriklased ise. On öeldud, et Ameerikas tahavad kõik olla esinejad, aga kui kõigi unistused täituksid, siis publikut enam ei olekski.

      Mina ei tulnud siia võimalusi otsima. Tõtt-öelda ei ole mulle mõte Ameerikast kunagi meeldinud. See on üks selline paik, kuhu ma olen alati tahtnud reisida, ent kus ma pole kunagi tahtnud elada. Praegu paistab, et mingi osa oma elust tuleb mul paratamatult siin mööda saata.

      Kui lühidalt selgitada, siis olen kõik need ligi kolm kuud elanud siin armastuse pärast. Minu elukaaslane on ameeriklane, kellega ma neti teel tutvusin. Minult on küsitud, kas eesti mehed siis ei kõlba või mis Colinis nii erilist on.

      Asi pole eesti meestes. Nii mõnigi eesti noormees on ennast justkui pisut puudutatuna tundnud, kui on teada saanud, et minu eluteele valitud kaaslane on teisest rahvusest. Mitte et ma neile noormeestele eriti meeldinud oleks, vaid just selle mõtte pärast, et kuidas siis mõnest teisest rahvusest mees temast parem on. Küllap nad tunnevad, et nende mehelikkus on tõepoolest haavatud. Mina olen lihtsalt leidnud inimese, kes mind välja kannatab, kes mind sügavalt armastab, kellega ma ennast mugavalt tunnen ja kes on õige. Uskuge mind, ma oleks väga õnnelik, kui Colin tegelikult eestlane oleks. Ma ei armunud ameeriklasse, ma armusin inimesse, kes oli õige.

      Kui ta oleks eestlane, oleksin mina ikka õnnelik ja asjad oleks palju lihtsamad, kui nad praegu on. Ei peaks kaua lahus olema, ei peaks videokõnede kaudu suhtlema ning mina ei peaks võõral maal kohanema.

      Siin riigis on palju kummalist ja teistsugust. Ma ei oska arvata, kui paljud eesti inimesed, kes siia tulevad, seda ka enne teavad ja kas see teadmine nende arvamust muudaks. Ma ei tea isegi seda, kas mu eesmärgiks on kellegi otsuseid muuta. Ilmselt mitte. Siinsed mälestused on eelkõige kerge meelelahutus. Kui mõnel lugejal kulm mõnes kohas kerkib või mu lood kedagi itsitama ajavad, siis on kirjapandu saavutanud rohkem kui ma loota oleks julgenud. Kui see aga kedagi mingis suunas mõtlema paneb – imeline! See oleks parim, ehkki mul pole aimugi, kas sellest midagi piisavalt kaalukat välja tuleb.

      Ja kui ma ütlen „mingis suunas mõtlema”, siis mitte ilmtingimata selles suunas, et keegi, kellel oli plaanis Ameerikasse tulla, otsustab seda mitte teha. Võib-olla keegi loeb ja taipab, et oh, just minu tüüpi koht. Ma olen üsna isamaalise mõtlemisega inimene, aga ma usun, et kui inimene pole määratud mingis kohas elama, mingit tööd tegema või mõne teise inimesega ühist kodu jagama, siis ei peaks ta seda ka tegema.

      Samuti ärge arvake, et ma vihkan Ameerikat. Mul on üsna väljaarenenud kriitikameel (seda ütlevad muidugi ikka inimesed, kes ei taha tunnistada, et nad on tegelikult lihtsalt tigedad) ja ma näen enda ümber palju sellist, mis mind imestama või naerma paneb. Ja mitte ainult siin. Kus võimalik, üritan tõmmata mingeidki paralleele Eestiga.

      Niisiis on siin palju naeruväärset, palju veidrusi ning palju erinevusi, aga minu eesmärk pole vaen ja konfliktid, vaid huumor ja tähelepanekud. Lõppude lõpuks, kui kõik paigad maailmas oleksid ühesugused, siis oleks see ikka päris õnnetu pilt. Ja kui kõik inimesed oleksid sellised nagu mina, siis oleksid kõik kogu aeg mossis ja turris ning mitte midagi ei saakski ära tehtud.

      Sissejuhatuse lõpetuseks, juhul kui seda teost peaks kunagi lugema mõni Ameerika päritolu inimene: esiteks loodan ma väga, et te ei võta seda isiklikult. Te meeldite mulle oma lapsemeelse entusiasmi ja sinisilmse maailmavaatega. Tõsi, teie rahvuskaaslased on pannud mind irvitama, kukalt kratsima ning mõnel korral mind täiesti segadusse ajanud, aga eks see olegi üks meie eesmärke siin maa peal – teisi tundma õppida. Ning veelgi enam – ennast tundma õppida. Kui avastate minu märkmetes enda kohta midagi niisugust, mille peale te ise pole varem tulnud, siis teadke, et ma olen üliõnnelik. Mina ise olen teie maal resideerudes enda kohta nii mõndagi avastanud. Ja selle eest olen ma tänulik.

      MA OLEN ÜLE KAHE KUU ELANUD VÄIKESES ÄÄRELINNAS, ÜHES nendest, mis ümbritseb Ohio osariigi pealinna Columbust. „Väike äärelinn” on siin muidugi täiesti korraliku suurusega linn Eestis. Columbuses elab umbes sama palju inimesi kui Tallinnas.

      Ohio osariik on hämmastavalt igav. Isegi inimesed, kes siin elavad, tunnistavad, et väljaspool Columbust, Toledot ja teisi linnu on kõik lihtsalt üks suur põllumaa, kus aeg-ajalt ilmuvad välja suvalised kolkalinnad. Olles ise paaril korral läbi Ohio sõitnud, võin kinnitada, et see on tõsi.

      Läbi Ohio reisides tundus miski mulle kummaline ja õige pea sain ma aru, mis see oli.

      Tee ääres polnud kuigi palju metsa ning talud, mis asuvad Eestis enamasti puudesalusse peidetult teest natuke maad eemal, on täpselt maantee ääres. Ka Eestis möödud mõnikord suurel teel sõites otse tee servas asuvatest majadest, aga see on ikka pigem erand. Eestlane armastab eraldatust ja vaikust. Enamikule meist ei meeldi mõte pidevast autotulede ja müra keskel elamisest, siin aga on väga suur osa teedest, vähemalt suur osa neist, mida mina olen näinud, ääristatud majadega. Minus tekitaks see kõhedust (ameeriklased, muide, ei armasta aedu, nii et nende majad on paljudes kohtades täiesti paljalt ja kaitsetult suurteedel liiklejatele näha) ning mõne aja pärast avastasin, et igatsen taga silmale tuttavamat maastikku, kus hõredalt põldudele pikitud majad metsaga vahelduvad.

      Ja kõik need kirikud! Iga natukese maa tagant ilmus tee ääres välja mõni väike kirik. Need pole sellised iidsed kivikirikud nagu meil, paljud neist näevad välja nagu torniga küünid. Kui aga keskenduda kirikute nimedele, siis mõistate, et tegemist oli erinevate usuvoolude esindajatega. Eestis ilmselt mõeldakse krislastest kui luterlastest ja katoliiklastest, Ameerika aga on, nagu ameeriklased ise igal võimalusel uhkelt vastu rinda tagudes kinnitavad, usuvabadusel põhinev maa, nii et erinevaid kristluse variante on siin lõpmata arv. Ma pean hiljem kirjutama natuke ka Ameerikast ja religioonist lähemalt, sest see on ilmselt üks suurimaid erinevusi meie ja nende ühiskonna ning kultuuriruumi vahel.

      METSA ON NII PALJU MAHA VÕETUD, ET ÕNNETUD LOOMAD EKSIVAD väga tihti