Kartulirahvas ja burgeriinimesed. Greete Kõrvits
Читать онлайн книгу.
kuulmine, ning asjaolu, et mäletsev Bambi meie õues ei suvatsenudki minu hääle peale lahkuda, tegi mind veelgi rahutumaks.
„Mis?”
„Väljas on hirv!”
„Ongi?” ütles Colin rõõmsalt ja pööras ümber. „Näed sa, milline ilus loom!”
„Ma pole kunagi nii suurt metslooma nii lähedalt näinud.”
„Nad on siin täitsa tavaline pilt. Tõsi küll, hirve pole paar aastat näha saanud. Ja et ta lausa aeda tuli … Ei tea, ta vist eksis ära.”
„Ta sööb meie õunapuud. Kas me ei peaks kuhugi helistama?”
„Et tuleks politsei ja teeks talle trahvi? Ma arvan, et las ta sööb.”
Vahtisin lummatult suurt volaskit, kes laisalt puukoort rebis ja seda siis mõtlikult mälus. Ilus oli ta küll, aga teatud ebamugavust tekitas sellegipoolest.
„Äkki oleks siiski parem, kui ta … eee … nüüd oma teed läheks, enne kui ta kõik puud paljaks järab?” pakkusin.
Colin kehitas õlgu, jalutas klaasukse juurde ja koputas sellele. Hirv heitis meile viimase etteheitva pilgu ja silkas graatsiliselt minema.
„Linnastumise võlud,” ütles Colin. „Ehitad kunagised metsaalad maju täis ja loomadel pole mujale minna kui sinu aias hängida.”
Ohio on täis põlde, suuremaid ja väiksemaid linnu. Metsa on tõesti masendavalt vähe.
„Kui tahad metsas elada, mine Alaskale või ühte Dakotadest,” pakkus Colin. Alaska on naljakas osariik, mis on tegelikult Kanada küljes, Venemaa käest ostetud, suhteliselt inimtühi ja ilma ning temperatuuride poolest Eestile kõige sarnasem. Ameeriklased teavad seda eelkõige osariigi endise kuberneri Sarah Palini tõttu, kelle rumalusest on saanud suur üleriigiline nali. Tõsi küll, need presidendivalimised, kus tema asepresidendiks kandideeris, olid nii ammu, et nüüd temast enam palju kuulda pole.
Põhja- ja Lõuna-Dakota on tohutu suured ja inimtühjad osariigid, kus jutu järgi pidavat veel palju metsa alles olema. Kahepeale kokku on Dakotadel ka üks vaatamisväärsus – kuulus Mount Rushmore, kalju, kuhu on raiutud nelja presidendi näod. See on üks Ameerika landmark – vaatamisväärsus, millel on ka rahvuslik väärtus, kõrvuti vabadussamba, vabaduskella ja Lincolni memoriaaliga. Umbes nagu meil on Vana Toomas, Tartu ülikool ja Tigutorn Tartus.
Kui ma küsisin Colinilt, kuidas tema USA-d jaotaks, vastas ta ilma mõtlemata: „Põhi ja Lõuna.” Põhja ja Lõuna vastandumisest pean ma samuti mingil hetkel lähemalt rääkima. Kes täpselt ei tea, siis Ohio asub Põhja poolel ning on paljude Colini tutvusringkonna inimeste meelest osa tsiviliseeritud ja intelligentsest USA-st. Lõunaosariiklaste meelest on see aga osa snoobilikust, inimvõõrast ja ebaameerikalikust rahvast. Mida arvavad oma kuuluvusest kõik need Ohio farmerid, kes ei ela linnades jõukat elu, seda tahaks ma teada küll, aga pole õnnestunud küsida. Ohio pole küll sama rikas kui mõni teine piirkond. 2000. aastate esimese kümnendi lõpu kriis on Ameerikat valusamalt kannikast hammustanud kui Eestit ning eriti nukker on olukord siin, kui ohiolasi uskuda. Kõige õnnetum on siiski suurlinn Detroit naaberosariigis Michiganis, mis oli kunagi õitsev autotööstuse meka, äri- ja kultuurikeskus, kuid kus pärast tootmise mujaleviimist lokkab kuritegevus, linn ise on pooleldi mahajäetud ja vaene ning põleb Colini jutu järgi aeg-ajalt maani maha. Kuid ega ka mõni Ohio linn sellest palju maha jää. Tööstus oli kunagi ka siin õilmitsev, nüüd on farmerid ehk linnainimestest paremalgi järjel. Muidugi sõltub nende sissetulek suuresti ilmast, mis siinkandis on küll pehmem, aga tunduvalt ootamatum kui Eestis.
MIS ON STEREOTÜÜBID AMEERIKLASTE KOHTA? MUUSEAS, EGA NAD ise neist alati kuigi teadlikud pole. Colin oli väga üllatunud, kui ütlesin talle, et ameeriklasest turisti tunneb ära T-särgi, šortside, valgete sokkide ja sandaalide järgi.
„Kas siis ainult ameeriklased nii riides käivadki?” küsis ta.
Mõtlesin hetke ja vastasin, et ei, küllap seal on ikka midagi muud ka, mille järgi puhkusel oleva ameeriklase ära tunneb.
Aga stereotüübid, millega mina olen kokku puutunud, on järgmised. Ameeriklased on:
1) paksud – see on tõsi. Mitte kõik muidugi, aga kõige paksem on maailmas paraku USA elanikkond;
2) lärmakad – osaliselt tõsi, kuid on ennekõike seotud järgmise punktiga;
3) jutukad – jah, väga. Ameeriklased armastavad small-talk’i, tühja juttu puhuda rohkem kui ükski teine inimene. Tüüpilise eestlasena ma vihkan mõttetut jutuvada ning eelistan pigem vaikust. Ameeriklane ei saa vaikuses olla. Olgu, ka siin on erandeid, Colin näiteks. Aga valdav enamik neist vatrab kohutavalt palju. Ma räägin sellest hiljem täpsemalt;
4) ebaviisakad – vaat selles ma nii kindel poleks. Vaadake, nad ise ei saa sellest ju aru, et mina olen tagasihoidlik eestlane. Nad ei saa aru, et mulle liiga lähedale tulles, olgu siis füüsiliselt või vestlusteemade poolest, tekitavad nad minus ebamugavust. Nad tunduvad meile ebaviisakad, sest meil pole viisakas kohe väga isiklikke küsimusi esitada. Mõnikord on minult küsitud küsimusi, mida mu lähedasemad sõbradki ilma hoogu võtmata esitada ei julge;
5) lollid – mõistagi kõige õrnem koht, kuhu lüüa. Loomulikult oleneb inimesest, selle ütlen ma kõigepealt ära. Nad pole lollid. Üks asi, mida ameeriklaste juures tähele võib panna, on see, et sageli on nad võimetud absurdist ja abstraktsusest aru saama, samuti on neis paras annus lapsemeelsust. Mõnikord on see armas, mõnikord ajab närvi. Ka sellest pean ma lähemalt rääkima. Ameeriklased pole rumalad, vaid sageli emotsioonidest juhinduvad, sageli üleliia sõnakad-lärmakad ning sageli võib nende tähelepanu millegi väga lihtsaga köita, mis ehk ongi loonud selle küllaltki õela kuvandi ameeriklasest kui primitiivsest juhmardist, mida ta enamasti siiski pole.
ON ÜKS TEGELANE COLINI PEREKONNAS, KES ILMUTAB JAHEDALE (jäisele) viisakusele vaatamata minu suhtes koomiliselt halvasti varjatud võõristust. Tema tädi Marietta peab mind vist vene spiooniks ning on otsustanud mu paljastada. See on alati kohutavalt lõbus minu jaoks ja kohutavalt piinlik Colinile ning kogu tema ülejäänud perele.
„Palun andeks,” ütleb ta pea iga kord, kui tädi Marietta mõnele perekondlikule üritusele on ilmunud. „Ta on üksik, vana ja seniilne. Ta elab endiselt viiekümnendates, kus Ameerika oli parim riik maailmas ja punane hirm võttis maad.”
„Mul oli väga lõbus,” lohutan ma teda alati.
Kui ma viimati jõuludeks Colini perele külla läksin, lähenes tädi Marietta mulle kavala naeratusega.
„Ma loodan, et Colin on sulle ikka meie jõulukommetest rääkinud?” küsis ta magusasti.
„Jah, Marietta, olen küll,” vastas Colin kiiruga.
„Mhmh,” ümises Marietta mesiselt. „See on vist ikka väga uutmoodi?”
„Õige pisut,” vastasin ma.
„Õige pisut? See peab ikka tõeline kultuurišokk olema. Ma loodan, et sa naudid oma elu kõige esimesi jõule, ja seda meie seltsis,” teatas tädi Marietta säravalt.
Terve Colini pere vahtis teda šokeeritult, samas kui Mariettast lausa kiirgas rahulolu. Mina hakkasin naerma, ajades tema ameerikaliku absurditajumatuse täielikku ummikusse.
„Me peame samuti jõule,” ütlesin ma ning naeratus Marietta näos kivistus. „Meil on jõulupuu, jõululaulud, kingitused, isegi jõuluvana. Paljud käivad kirikus.”
Paus.
„Aa,” ütles Marietta pettunult, „ma mõtlesin, et teil oli see keelatud …”
„Kunagi oli,” vastasin ma. „Tänapäeval peavad kõik pühi.”
„Mm,” mõmises ta vastu ning tõmbus tagasi.
„Selle raundi võitsin mina,” teatasin ma pärast uhkelt Colinile, kelle kõrvad juba ainuüksi sellest meeldetuletusest uuesti roosaks läksid.
„Lollakas vanamoor …” alustas